jälle üks tööpäev on möödas, sa oled väsinud ja tühi on pea

üheteistkümnes tundus täna armas ning üksiti jõudsin arusaamisele, et olen nendega ära harjunud ja softix muutund, krt, kõiges on süüdi kevad, eriti kõigis jätkuvalt tegemata kodutöödes.
viimasel koosolekul õnnestus alaealisi solvata, nii et nad sellest ise aru ei saanud ja kaasa naersid ning vaadata mustvalget kohvi ja sigarettide filmi(mis oli eriti piinarikas mu suitsuvaba elu kontekstis, leevendus saabus alles nädalavahetusel).

viimaks, neljanda aasta lõpuks, suutsin näha ka korpide-seltside rongkäiku ja külastada nii palju erinevaid akadeemiliselt organiseerunud asutusi kui minu metsikus välja kannatas - ja üllataval kombel, täitsa huvitav ja tore oli(kui nii lihtsameelselt väljenduda võib). õnneks veendusin ENÜS´i külastades, et korpi või seltsi oleksin astunud vaid juhul, kui oleksin mehena sündinud, aga samas peab keegi ju ka rahva tervise eest hoolitsema...

ja kuigi oleks kangesti tahtnud paadirallist ise osa võtta, pidin kõrvalt vaatama. samas tundus vihmake, mis päris aktiivselt taevast alla tuli, üsna piisav olevat;)

ja tuligi maikuu ja ettekanded ja eksamid:(

külm kevadmõte

kuumal kevadpäeval läbi lume tulin ma ning õhk oli täis mõtteid.
üle tee, läbi niiskuse koos tuulega tuhisesin ta poole
ja peaaegu sain kätte, peaaegu, ning siis lipsaski käest
põgenes hingevärinal, et oleks veel midagi püüda.

muud ei jäänudki üle - mõtlesin jälle sinust
ja sellest, mis sai minust,
vahel veel paelub mõte olnud ollusest

siis aga tuli päike ja mõtteid polnudki enam vaja;)

kriitika

"tere lapsed, tänase tunni teema on avaliku arvamuse mõju meie käitumisele. mis te sellest arvate? kas meedia - kirjalik, audio ja visuaalne mõjutab teie suhtumist, käitumist jne?" kohmetud pilgud täis arusaamatust vaatavad mulle otsa. teatud selginemine saabub, kui annan näitlikustava materjalina lauale cosmopolitani. lõpuks teatavad tütarlapsed esireast - "minu meelest on cosmo väga huvitav ja mitmekülgne ajakiri, loen seda iga kuu ja alati on uut ja huvitavat informatsiooni." olin hetkeks kohmetunud ja teatasin peale hingetõmbepausi "väga hea, seega ühe arvamuse kohaselt on see huvitav ajakiri, mida teised arvavad????!!!!!"

üldhariduskoolidesse tuleks integreerida aine "kriitiline mõtlemine" - muidu tulevadki sellised väga sisukad lõpukirjandid stiilis "rahvustunne on oluline ja eksistents on raske", millesse on põimitud paar tsitaati heideggerilt ja tammsaarelt.
aga võib-olla polegi kriitikameele kasvatamine eesmärgiks, sest, kes siis ometi tarbiksid kogu seda meediapläma; ja kui kõik oleksid ühtmoodi kriitilised, kes siis lõpuks on kriitiline? ehk tuleks ka ligipääsu kõrgharidusele hakata üha enam piirama, sest kokkadest, torulukseppadest ja teistest oskustöölistest on rohkelt puudus - liiga paljud tahavad olla Kõrgelt Haritud. ometi ei kaasne selle kõrge haridusega alati ka kriitikameel, pigem üleolevus ja diletantlik snobism. kokk või toruluksepp võiks ju ka kriitiliselt mõelda osata ja miks mitte sellesse keskkoolis panustada - lõppeks ei jõua ju sinnagi paljud.

hüperpoloid

mõtlesin elust: toidulisanditest, surmanuhtlusest, eurodirektiividest,/juba nii soojaks on läinud - suisa 17 kraadi - ja taevas on helesinine/, õpetlikest valmidest ja teleseriaalidest, kus põhiväärtuseks paistab olevat kehaline ilu,/täna on nii lihtne joosta, kooli, tundi andma - ja siis plärts - maandun pehmes kevadporis - pagan, issand kui naljaks; direktorile ütlen, et tööõnnetus, täna kooli ei jõua/tegemata kodutöödest ja lõpueksamitest, olematust karjäärist ja ringkonnakohtust, esmakursuslastest, kelle loengutes nii igav ja ometi nii snoobilikult üleolev on istuda, sinust ja temast, meist ja teist, ilusatest majadest ja veel kaunimatest inimestest nendes, homoseksualismist ja keelatud õuntest botaanikaaias/kui ütlemata igav võib ilu olla ja kui väga ma tegelikult jumaldan väikesi vigu

teater

ärkasin järsku keset teatrilava. mai teadnud, kuidas olin sinna sattunud, keegi oli mu sinna pannud. rahvas ootas vaikses ärevuses. pidin olema konferensjee näidendile, millest ma midagi ei teadnud, ütlema sõnu, mida ma ei tundnud. "mul ei ole teile midagi öelda, ma ei tea sellest midagi", ütlesin rahvale; kuid nad jälgisid mind sama pingsalt edasi ning ma mõistsin, et mu sõnu võeti vaid kui osa näidendist. tulin lavalt maha ja läksin publiku sekka. jalutasin natuke ridade vahel edasi tagasi, läksin siis nende ette ja jäin inimesi vaikides vaatama. ma ei ütle enam midagi. nad peavad mõistma, et ma olen Mittemiski.
Vaikus.

lõik igaühe elust?

natuke

eile käisin abilinnapea juures, tema uues korteris, kaks ja pool tundi suutsid noorpoliitikud mittemillestki rääkida. jälle. a suhelda on mõnus, nii et savi.

sooja ilma puhul(eile)välivaatlusi tehes oli tore näha, et inimesed nii kirjuks, elavaks ja rõõmsaks on muutunud.

enesestmõisteatavus on nüri

siuke tunne nagu teemad oleks otsas, nagu elu oleks toredam elada kui sellest kirjutada, uutele jahimaadele - varsti olen tagasi, siis kui pirogovi mätas on ära kuivand;)

teadustöö

nii... sain nüüd ka euroopa põhiseadusliku leppe prantsuskeelse variandi ning miski ei tohiks enam takistada seminari -ja baktöö kirjutamist, loen teoreetilisi baaskäsitlusi jne bla-bla-bla, aga ikkagi tundub kuidagi nii müstiline see mõte, et kunagi midagi ka tegelikult valmis saan. kaitsmisele tahaks küll minna, saaks muliseda, aga enne seda on vaja midagi kirjutada ka ja parem oleks, et midagi korralikku, sest muidu on ju piinlik.

mjaaa, ex näis, ütlen endale, vaatan kevadpäikest, nuusutan mudase mulla hõngu õhus ja elan edasi illusioonis, et küll kõik läheb nii nagu peab(aga, kas mulle meeldib see, kuidas peab on?)