ailleurs avec toi et moi

lasen leigel augustivihmal mööda laupa asfaldile lähemale libiseda
tunnen rõõmu selle lihtsusest
ei taha suureks kasvada, ei taha seda raskust oma õlgadele
ei taha meestele meeldida, ei taha näha sädet nende silmis
ei taha toita nende keskpärast fantaasiat
ei taha enam kunagi midagi klaarida, ega selgeks rääkida
tahan olla ise, vastutustundetu ja vaba
ei taha asju, ega plaane
see olen mina, kolmteist ja pool, kirju taeva all keset vikerkaart
sel hetkel kui kõik liigub uueks vana retsepti järgi
paistab, et vaid mulle ei meeldi see uus ja eelnevatele tuttav pastill
joonistan oma mustrit, küll kõik, mis mulle vaja, sinna mahub.

out of office autoreply

homme saab ebainimlikult vara üles tõusta ja lennukiga lendama minna - juhuuu!!! ja riigi raha eest pikki tunde veel pikemaid ettekandeid kuulata. lõputust lugemisest on saanud lõputu koosolekutel istumine. loodan, et saan üks päev ka nii targaks, et suudan midagi tarka öelda:P siuke tunne nagu oleks jälle esimesse klassi läinud ja kõik vanemate klasside tegelased on ässad, sest nemad Juba Teavad Kuidas Asjad Käivad. eriti hirmutavaks muutus siis kui kõik hakkasid koosolekul üksteise peale karjuma. lisaks on osad kolleegid otsustanud parematele jahimaadele siirduda ning ma saan (osaliselt)ka nende töö endale:)

muutsin arvamust

tüdrukute õhtu suhtes. polegi nii hull valgetes volangides trollis mööda linna sõita, arnold oksmaa paljast tagumikku vaadata ja raekoja platsis kõvasti karjuda. kui ainult haigeks ei oleks jäänud. kõiges on süüdi oksmaa - tema hüperenergiline kava sundis õue värsket õhku ahmima minna. isegi saun ei päästnud:p

olen ikka veel laps

istun tööl, sajab vihma, jälle. kirjutasin valmis ministri käskkirja ja tundsin end noorema ja lollimana kui kunagi varem. tööle võib ju kandideerida ja tööle saada, aga töövestlusel tekitatud imagot on ikka väga raske ülal hoida kui kangesti tahaks hoopis õue ja ükskõik kuhu mujale. paigal püsimine tundub sama võimatu kui 9-aastasena pärnusse bussiga sõites.

ja siis mõtlesin

mihkel sõitis ära ja lennujaama ei jõudnudki, kuigi üritasin (tänud tallinna bussikorraldusele). ja jäidki viimased sõnad ütlemata. kui palju kordi veel mõtled, et ütlen siis, eks näis, küll jõuab. kui palju kordi veel tuleb öelda head aega. kurvastada siis kui kõik on veel hästi ning mõtlemata edasi rutata siis kui kõik on juba teisiti. vaatame vaid tulevikku ja vahel harvem minevikku, suutmata tegelikult olla selles olevikus, milles oleme terve elu.

vihmane august

käisin oma uute kolleegidega kanuu koolitusel; peale 19 km mõlamist olin suutnud endale lühiajaliseks mälestuseks koguda suure muhu otsa ees ja mõned marrastused. kuigi ei saa jätta mainimata, et sellised "koolitused" on väga kasulikud uude kohta sisse elamisel: sain juba paar uut sõpra ja nii mõnegi tuttava:)
nüüd sain endale tööd ka, aga vastukaaluks on kadunud töötahe:( mjahh