je m´en fou

homsest olen ekstern, jei-jei!!! ehk siis kõrghariduseta täiskasvanu, keda pank kummitab õppelaenu ja eluasemelaenuga ning üüriemand üürimaksega. millal küll saabub aeg, kui raha ei ole enam esmatarbeks vähe!!! ja seda olukorras, kus isik on üle keskmise palgaga riigiametnik.

lisaks rahale tuleb kirjutada ka millestki meeldivast. nimelt, nagu kiisu ka eelmise sissekande kommentis vihjab, käisin norras. norra oli ilus, vaalaliha oli hea ja ministeeriumi säästueelarve reis (tallinn - riia - oslo - bergen ja sama rada tagasi, kusjuures viimane ots bussiga) kujunes üle ootuste meeleolukaks - peale päevast konteväänavat reisi oli kogu seltskond saavutanud uue vaimese taseme, kahjuks pidas isegi norra üdini meeldiv ja sõbralik klienditeenindaja meid napakateks ja ebaviisakateks, kuigi tema solvamine polnud sugugi eesmärk.

kuhu nüüd?

kolisin ema kodust linna piirilt kesklinna, värvisin elus esimest korda lage ja panin tapeeti, sisustasin uut peasa rätikute, totsikute ja pütsikutega, mõtlesin välja kümme uut projekti ja tööd, millega end siduda, unustasin pooliku bacatöö kontorisse tolmu koguma ja andusin puhanud entusiasmiga etervise õigusloomele. sel nädalal tundsin, et midagi on muutunud - entusiasm oli asendunud pettumuse ja raevuga, inimsuhted polnud äkitselt enam need, mis nad olid tundunud olevat ja kaugeltki mitte need, mis nad võiksid olla. ja mina. mina olin ühtäkki rumal, piinatud, väsinud. seda kõike tegin ju ise. ise endale ja teistele. kõik keerleb ümberringi kui aegluubis film. ootan kuni laine pea kohalt ära uhub kõik muremõtted ja hingeärevuse. siis võin piinlemata jätkata seda eluunenägu.