Something old, something new, something borrowed, something blue

Ning ei, ma ei hakka abielluma. Vähemasti mitte praegu. Olen hetkes, kus üks pikk teekond on lõppemas ja uus alanud, nii tööl kui kodus. Kõike on korraga nii palju. Emotsioone, sündmusi, inimesi, tegusid. Vahest vaid sõnu on vähe. Teod räägivad enda eest. Sõnad on vaid segadust ja konflikte külvanud. Sestap näibki mõistlikum vaikida, olles vaid napisõnaline, kuid täpne ning tegutseda, lihtsalt tegutseda ja mitte põdeda. 

Täna tundsin taas, et tahaks sinu ja sinu ja sinu ja maailma eest peitu pugeda ning lihtsalt üksi vaikuses olla. Niipea kui see mõte mõeldud saab, meenub kuskilt kaugelt ajusopist mälestus sellest tõeliselt üksinda, selles läbistamatus vaikuses olemisest, mis näis kestvat igavesti. See näis olevat minu karistus, minu pärisosa, minu valikute loogiline, kuid siiski talumatu tagajärg. Mul oli tunne nagu mind oleks elusalt maetud. Ja see kestis. Aastaid. Nüüd on järsku tuba inimesi täis. Nüüd ma saan sinuga rääkida. Ei, ma ei taha sinna tagasi. See on minevik. See on möödas. Mul ei ole enam süüd. Ma lähen lihtsalt edasi, isegi kui olen vahepeal väsinud. Väsinud tundmast korraga ja läbisegi rõõmu ja muret, elevust ja kurbust, ootusärevust ja viha.  

Selfide ajastu

Olen seni üsna emotsioonivabalt eemalt jälginud seda selfide maaniat. Nüüd tuleb välja, et uue moeröögatuse veelgi massilisemaks harrastamiseks on hakatud müüma nn selfie pulka, millega on veelgi mugavam ise endast pilti teha. Vaatasin selle seadme esitlust Ringvaate saates ja jäin mõtlema, et see ei ole ju tegelikult midagi muud kui üksikute inimeste ühiskonna ilming. Minu vanematel ja vanavanematel ei tulnud ealeski pähe, et neil oleks vaja endast foto tegemiseks pulka, mille külge kaamera kinnitada. Nende jaoks oli esmane loogiline valik paluda juhuslikul mööduval inimesel endast foto teha. Tõsi, selleks tuli selle juhusliku võõra inimesega suhelda. Tuli vahetada mõned laused ilmast ja elust ja oodata kuni võõras foto teeb. See võttis mõnevõrra aega ja selleks oli vajalik elementaarne inimlik suhtlemisoskus. Aega meil kaasajal teadupoolest ei ole ning tehnoloogia on asendanud elementaarse kirja- ja suhtlemisoskuse. Kaasaja inimene ostab pigem oma päevapalga suuruse tasu eest metallist ja plastikust pulga, et iseendast foto teha ja see FB-sse üles laadida, et siis eemalt oma helendava arvutiekraani tagant jälgida, mitu laiki see järjekordne erakordne selfie kogub selle asemel, et minna ja otse suhelda päris reaalsete inimestega. See viimane variant on muide ka täiesti tasuta. Raha ja seadmete asemel on päris inimestega päriselt suhtlemiseks siiski vaja elementaarseid suhtlemisoskuseid. 

Tegin möödunud aastal katse. Panin netti üles tutvumiskuulutuse. Alguses oli huvitav neid kirju lugeda, kuid üsna ruttu hakkasin märkama teatud mustrit. 99% kirjadest olid üsna identsed. Esmaseks ühisnimetajaks valdava enamuse kirjade puhul oli äärmiselt kehv eneseväljendusoskus, sh võimetus end grammatiliselt ja stiililiselt korrektselt väljendada. Ilmselgelt peetakse seda ebaoluliseks. Sisu on ju olulisem kui vorm, eks ole :) . Paraku oli teine kirju ühendav joon ka igasuguse sisu puudumine. Kui pidada sisuks konstateeringut kellegi väidetavate füüsiliste parameetrite osas, siis võib minu hinnangut muidugi ekslikuks pidada. Mina ei oska taoliste teadetega midagi mõistlikku peale hakata. Mõnele isendile saatsin iroonilise vastuse, kuid pidin seejärel tõdema, et neil puudus ka igasugune huumorisoon ja enesekriitikavõime. Ja siis oli muidugi eraldi grupp isendeid, kes otsisid kõrvalsuhet, sh tasulist teenust, hoolimata sellest, et need kategooriad olid kuulutuse tekstis sõnaselgelt välistatud. Viimane tähelepanek, mis mind vast kõige enam üllatas oli asjaolu, et enamus isendeid oli valmis koheselt kohale sõitma ja seksima. Olemata eelnevalt reaalselt kohtunud ja kasvõi natukene otse suhelnud. See sarnaneb üsna otseselt internetist kaupade ostmisega ainult, et kaasajal ei näi midagi imelikku olevat selles, et inimesed üksteist tarbivad. Mõtlematult, süvenemata ja kiiresti.

Head alanud aastat

Magasin aasta viimased paar nädalat maha. Pakkisin, jagasin ja sain kingitusi. Käisin lastega lugematul arvul jõulupidudel. Tegin süüa ja sõin. Vaatasin Vabaduse väljakul ilutulestikku. Täitsa lahe oli seda nii lähedalt näha. Mõtlesin möödunud aastatele ja imestasin taas kui palju olen korda saatnud raskustest hoolimata. Meeldiv on tõdeda, et enesetunne on oluliselt paremaks läinud. Oluliselt lihtsam on edasi liikuda kui paar aastat tagasi. Mitmed olulised asjad on paika loksunud ja "korda saanud". Mingi ajajärk on taas lõppenud. Ilmselt seisavad ees muutused.