jõulupuu

sünnipäevaks kingiti mulle väike puu, mingi kaseline. kinkija ütles juba kinkides, et müüja olevat öelnud, et puu võib alguses kõik lehed maha visata. sõltuvalt sellest, mida alguseks ühe puu pidamisel nimetada, langetaski minu uus ilus kaseline paari kuu jooksul pea kõik lehed elutoa põrandale. mihkel ironiseeris jõulude lähenedes kui ma kuuske lunisin, et mis sellest kuusest osta, meil ju jõulupuu omast käest võtta. alguses pidasin seda lihtsalt halvaks naljaks. eile ostsin aga punased elektriküünlad, laotasin need rootsuks muutunud kasepuule ning jõulupuu oligi sündinud.

Manifest siredatele säärtele

Sale, siredate säärtega blondiin jalutab kesköö lähenedes mööda magistraali, seljas mõõduka pikkusega must seelik ja jalas kõrge kontsaga mustad kingad. Jalutab. Ja teeb suitsu. Ületab tänava ning jätab sigaretikontsu märjale asfaldile. Mööduv valge automobiil aeglustab mööda sõites. Tumedapäine võõrast keelt kõnelev mees kutsub gastinnitsasse. Blondiin jalutab tummalt edasi. Muigab omaette, mõtleb „tüüpiline” ja unustab järgmisel hetkel kogu episoodi.

Ma võin sind panna end erilisena tundma ja ma võin selle tunde ära võtta. Sa suudad petta ainult iseennast. Ja mina suudan segadusse ajada vaid iseennast. Võib-olla selleks ongi inimesele nii võimas instrument aju näol antud. Et veenda end ükskõik milles. Et veenda end selles, milles me teisi veenda ei suuda. Sest teised teavad. On kogu aeg teadnud. Neid ei kammitse meie mõistuse keerdkäigud. Lõpuks hakkame seda ise ka uskuma ja teised mängivad kaasa. Sest nii on lihtsam. Keegi ei taha ju ebameeldivusi. Keegi ei taha probleeme. Naeratame ja jätkame või kui naeratada ei suuda siis lihtsalt vaikime, üritame näida asjalikena. Ja kõik lähebki mööda. Ja hakkab uuesti. See ongi stabiilsus.