Inimsuhted nüüd ja praegu

Rääkisin täna õhtul isaga tema murest ja tundub, et suutsin teda lohutada. Ta ütles kuldsed sõnad:"Ja see (inimsuhete jamade lahendamine) ei lähe aja jooksul kergemaks, vaid hoopis elad seda rohkem läbi.". 

Aasta algas vanaisa matustega, nüüd on vanatädi suremas, kohtuvaidlus Jaaguga on pooleli. Olen terve aasta teadlikult panustanud inimsuhetesse, olen lahendanud ja ära kuulanud nii tööl kui isiklikus elus ja isal on õigus, see ei lähe kergemaks. Lõpuks on lihtsalt tunne, et poeks paksu teki alla ja magaks saja aastast und. Mis mõtet sellel lahendamisel on kui midagi tegelikult ei lahene, sest inimesed sageli ei taha lahendada. Peaasi, et saaks oma tahtmise, vahet pole mis hinnaga. See on nii väga, väga väsitav. Kas kellegi on rohtu selle vastu? Kuidas sellega ise enda sees toime tulla ja mitte nii väga ära väsida? Selge see, et parim, mis ise teha saad on veel kord selgitada ja siis veel kord ja veel kord. Polegi ju lõpuks vaja kõike "ära lahendada" ja polegi vaja, et kõik mõistaksid. Enda sees on aga rahu ikka vaja. Kui see juhtimiskoolitus suudaks sellele küsimusele vastata, siis võiks selle eest mingi auhinna anda, hingerahu aasta preemia näiteks :) 

Juhtimiskoolitus

Personali osakond suunas mind arenema. Juhtimiskoolitusele. Koolitus on päris fäänsi, koosneb mitmest moodulist, rühmatööst ja personaalsetest coaching sesioonidest, töövarjutamisest jne. Ühesõnaga, vägev koolitus on. Esimese mooduli esimese päeva lõpuks olin nii närvis ja frustreerunud, et läksin jooksma ja lõpuks ujusin augusti lõpus meres (koolitus oli mere ääres spa-s, vägev koolitus ikkagi). Teine päev oli päris huvitav ja kolmas päev taastas minu usu koolitustesse. Esimene coaching sessioon oli aga paraku täielik pettumus. Ma ei suutnud tuvastada mitte ühtegi suuremat probleemi enne coachimist, ega selle ajal. Vestlus oli tore, aga kuidagi kummaline on taas avastada, et olen kõigi nende teemade läbimõtlemisega intuitiivselt pidevalt tegelenud ja ise vastuseid otsinud, kohati "kogemata" õigete vestluspartneriteni jõudnud. Olen üha enam seda usku, et minu sisemine tung viib mind edasi seni kuni oskan seda kuulata. 

Vananaiste suvi

Kodu hakkab vaikselt ilmet võtma ning ma tajun üha uuesti ja uuesti kui õige ja vajalik see remont oli. Nüüd ongi kõik minu maitse ja käe järgi seatud, uueks loodud. Ilmad on jätkuvalt ilusad ja võiks ju iga nädalavahetus kuhugi suunas sõita, kuid ma olen parem omas kodus, oma tapeetide ja asjade vahel, sorteerin ja korrastan, vahepeal pistan nina õue ka. Mõtlen läbi detaile, mis veel kujundamist vajavad ja tasapisi loksub kõik paika ja mul on lihtsalt hea olla. Mu sokli korrus ei ole enam mingi maa alune urgas, kuhu ma lähen vahepeal magama ja pesema, vaid minu buduaar ja spa. See on imeline, mida õigete värvide ja valgusega teha saab. 

Vahelduseks ehitusmaterjalidele ostsin ka kaks uut kleiti. Tundsin, et vajan uusi värve: türkiis, roosa ja beež. Tundub uskumatu, eks. Võib-olla ma muutun ka vahelduseks vähem tõsiseks. Mu garderoob oli kuidagi ühtlaselt tumesiniseks muutunud viimase 1,5 aastaga. Samas on ka väga mõnus taas selga panna asju, mis on mu naasmist mitu aastat oodanud:)