laupäev, detsember 23, 2006

jõulupuu

sünnipäevaks kingiti mulle väike puu, mingi kaseline. kinkija ütles juba kinkides, et müüja olevat öelnud, et puu võib alguses kõik lehed maha visata. sõltuvalt sellest, mida alguseks ühe puu pidamisel nimetada, langetaski minu uus ilus kaseline paari kuu jooksul pea kõik lehed elutoa põrandale. mihkel ironiseeris jõulude lähenedes kui ma kuuske lunisin, et mis sellest kuusest osta, meil ju jõulupuu omast käest võtta. alguses pidasin seda lihtsalt halvaks naljaks. eile ostsin aga punased elektriküünlad, laotasin need rootsuks muutunud kasepuule ning jõulupuu oligi sündinud.

teisipäev, detsember 19, 2006

Manifest siredatele säärtele

Sale, siredate säärtega blondiin jalutab kesköö lähenedes mööda magistraali, seljas mõõduka pikkusega must seelik ja jalas kõrge kontsaga mustad kingad. Jalutab. Ja teeb suitsu. Ületab tänava ning jätab sigaretikontsu märjale asfaldile. Mööduv valge automobiil aeglustab mööda sõites. Tumedapäine võõrast keelt kõnelev mees kutsub gastinnitsasse. Blondiin jalutab tummalt edasi. Muigab omaette, mõtleb „tüüpiline” ja unustab järgmisel hetkel kogu episoodi.

Ma võin sind panna end erilisena tundma ja ma võin selle tunde ära võtta. Sa suudad petta ainult iseennast. Ja mina suudan segadusse ajada vaid iseennast. Võib-olla selleks ongi inimesele nii võimas instrument aju näol antud. Et veenda end ükskõik milles. Et veenda end selles, milles me teisi veenda ei suuda. Sest teised teavad. On kogu aeg teadnud. Neid ei kammitse meie mõistuse keerdkäigud. Lõpuks hakkame seda ise ka uskuma ja teised mängivad kaasa. Sest nii on lihtsam. Keegi ei taha ju ebameeldivusi. Keegi ei taha probleeme. Naeratame ja jätkame või kui naeratada ei suuda siis lihtsalt vaikime, üritame näida asjalikena. Ja kõik lähebki mööda. Ja hakkab uuesti. See ongi stabiilsus.

neljapäev, november 09, 2006

somnambuul

meel on must ja hing on haige, ei taha olla, ei taha teha - millelgi ei ole mõtet, vahet pole kas läheb paremaks või jääb nii või läheb veel hullemaks, vahet pole, kas teen midagi või mitte, vahet pole kas ütlen või ei ütle sulle, mida mõtlen, mida tunnen, vahet pole, kas üritan või vegeteerin omaette nurgas - sa ei saa nagunii aru, sa ei hooli nagunii, ega üritagi mõista. süda on juba mitmendat päeva järjest paha, kaalus võtan järjest alla, söögiisu ei ole, miski ei rõõmusta. kõik. see vist ongi depressioon. vau, kui põnev.

reede, november 03, 2006

nii

töökoht on siis nüüd vahetatud. uue kabineti seinad on hetkel küll veel värvimisel ja põrand põranda külge kinnitamisel, kuid peagi, peagi on seegi valmis. uue kopuutri juba sain ja tööülesanded ühes sellega. vahelduseks on meeldiv tegeleda analüüsimisega:) ja mitte tõmmelda. kooliga peaks ka tegelema, kuid peale suvist seminaritöö elegantset sooritamist tundub see ületamatulst raske - soovin jõuludeks, et jõuluvana või mõni päkapikk mu lõputöö valmis kirjutaks ja itaalia keele eksami ära teeks. ja siis veel see teine lõputöö ka... ma ei lõpeta kunagi kooli ära ja olen igavesti vannabii jurst ja filoloog! manifest missugune.

varane talv tundub seekord romatiline ja õdus, oma osas selles tundes mängib ilmselt asjaolu, et talvesaapad said ostetud just vahetult enne lume tulekut ning küünlad aknal näivad nii ilusad. küünlad ja mandariinid ja hõõgvein on vähemalt mõned talvemõnud ja eelised suve ees - kes valge ja sooja ilmaga ikka neid tarbida tahaks. siseturism on samuti talvel tunduvalt taskukohasem.

:)

pühapäev, oktoober 15, 2006

I´ve never loved somebody just to pass the time

pühapäev voodis ajalehe, raamatu, tordi ja võileibadega. mõtlen, et peaks end vannituppa vinnama ja meie uude vanasse pesumasinasse mõned riided surama, aga siis peaksin ju end liigutama. varsti olen täidlane nagu emavaal ja keegi ei saa enam minu üle nalja visata kui väidan end paksu olevat. kaalu juba sünnipäevaks sain, nüüd tuleb siis ka kaaluma hakata. peaks lõputööd edasi lugema ja rahvusraamatukokku minema, aga peale eilset totaalset eneseületamist tartus lõputööd lugedes, kommenteerides ja TÜ raamatukogus käies, olen täna ära teeninud ajuvabaduse päeva. kaks aastat pole niimoodi laiselnud nagu viimased kuus nädalat. aeg-ajalt üritan midagi kokku kirjutada, aga kõike ei viitsi küll enam jõuda ja teha. ajaleht väitis, et sügis on tore aeg, sest inimesed muutuvad peale suve jälle asjalikeks. eile mõtlesin isegi, et hakkan asjalikuks, popiks ja noortepäraseks ning liitun loodava roheliste erakonnaga. täna hommikul on need asjalikud mõtted minust aga väga kaugel, õhtul lähen hoopis vanaema juurde veini jooma. seal kuuleb jälle savisaare vägitükkidest:)

kolmapäev, oktoober 04, 2006

uus elu

eile andsin sisse lahkumisavalduse. novembrist ei ole ma enam riigiametnik. jei! lahkun haigekassasse.

laupäev, september 30, 2006

la vita e bella

amsterdami tuur oli vapustav, nägin kõike, mida turist nägema tuleb ja kõike, mida turist ei näe, sest ta ei oska otsida. üheksa ja poole tunni pärast olen lennukis ning kaheteistkümne tunni pärast tallinna lennujaamas. juhuuuuuuuuu

reede, september 29, 2006

un èspece de merde

ministeeriumi reisiagendil õnnestus see taas! 1950 eegu eest amsterdami kesklinnas suutis ta broneerida mulle toa esmaklassilises peldikus. kui tal millegi peale annet on, siis ülikehvade hotellide leidmises on ta igatahes meister magnus. aga - see on ainult üks öö, ainult üks öö, brrrrr. ootan huviga homme hommikust hommikusööki, kui see maitseb sama hästi kui see tuba lõhnab, siis söön esimest korda lennukis. teisalt, erinevalt Utrechti tolmuhotellist, käivad siin aknad lahti ja akna taga, uskuge või mitte, on terrass! terrassiks saab seda muidugi mööndustega nimetada, kui täpne olla, on tegemist kahe punastest tellistest maja vahel oleva tõrvapapiga kaetud katuse moodi ehitisega. aga, minu aknast vaadatuna võib seda rahulikult terrassiks nimetada. nii mõnigi enne mind paistab seda nõnda mõistnud olevat - terrass on täis suitsukonisid (mis ei ole sinna mitte lihtsalt kukkunud ülemistelt korrustelt, vaid mis on sinna terrassipinnale kustutatud). kuid lahkugem avastama amsterdami esteetilis külgi ja kohvishoppe, kust saab kuuldavasti kõike muud kui kohvi ja kuhu kohalikud soovitasid mul tungivalt mitte minna, seega just sinna ma lähen.

kolmapäev, september 27, 2006

tolmunud vatitups

minu Utrechti hotell haiseb. see on labi paakunud tolmust, tolmu lestadest ja koigest, mis seostub tolmuga. tana hommikul argates, avanes 11. korruse aknast vaade paksule piimjale loorile, mis oli tihedalt katmas kogu linna. uheteistkumne paiku hakkas selginema. julgesin uksest valja minna, eilse piduliku ohtusoogi jaagid kohus keerlemas. kaks ja pool paeva veel. nuud enam ei teagi, kas tahan koju tagasi tulla. lugesin peaaegu koik toomailid labi ja hirm hakkas. siin on nii rahulik. miks meie eestis nii kangesti rabeleme. kas meil on siis tunne, et teeme rohkem. et oleme edukamad, edumeelsemad. ringi rannates ilmneb, et nii monigi meie geniaalne mote on juba moeldud ja tehtud. iseenesest on hea naha, et euroopa koordineerimatult uhte moodi motleb.

teisipäev, september 26, 2006

palju, palju õnne:)

mind kiputakse flaami keeles kõnetama, täna kantiinis läks meeldiv tädi isegi nii kaugele, et keeldus mõistmast, et ma räägin inglise keeles ning rääkis minuga flaami keeles edasi. hetkeks mõtlesin, et ta ei oska inglise keelt, mis on siinkandis haruldane. lõpuks vabandasin viisakalt ning ütlesin, et ma ei räägi flaami keelt. seepeale ta küsis, et mis keeli ma siis kõik räägin:)tuleb välja, et kantiini tädi mõistab siinkandis ka prantsuse keelt.
viimaks seletati mulle, et näen välja nagu tavaline hollandi tütarlaps, sellest ka flaamikeelne lähenemine. jei! nii palju siis minu skandinaavia look´ist.

esmaspäev, september 25, 2006

a superman sometimes is a woman

siinsed inimesed on kenad, ilm soe, hotellid mugavad ja toit on maitsev, kuid sellest koigest hoolimata on eilsest saadik koduigatsus (vahepeal laheb ule, aga siis tuleb tagasi), mai viitsi enam otsida oigeid kohti, oigeid tanavaid, toidupoode ja soogikohti, ekselda mooda uhesuguseid tanavaid kaartidega, millel on ainult pooled tanavad peale margitud ning seda koike selles loputus natskes sudus ja uduvines, mis kleepub nahale ja juustesse, mis ei kao ka koige saravama paikesepaistega paevadel. ja ma olen tudinenud hotellidest, koristajatest, retseptsionistidest, tasulisest internetist ning sellest vaikusest, mis on peale sunnitud uksindusest keset voorast keelt.
ma tahan koju!

teisipäev, september 12, 2006

üheksa korda mõõda, üks kord lõika

vaatan, et number üheksa on viimasel ajal pealkirjades moodi läinud, alateadlik värk, jumal teab mille osas.

olles täna viimast päeva haiguslehel, astusin ministeeriumist läbi ja viisin kolleegi lõunale. viimase nädala sündmustest pajatades, märkasin endalegi ootamatult kui palju haiguse ajal toimunud oli. teade vanaisa surmast, külaskäik vanaema juurde maale, matused, nädalavahetus ema juures, mitmed kokkupuuted eesti tervishoiuga, skeemid tööl. inimsuhted. püüad ühest emotsionaalsest surutisest terveneda ja uued nüansid kerkivad pinnale. midagi läheb ära ja midagi tuleb asemele.

esimest korda ei ole leinas ahastust, on vaid puhas, selge kurbus; esimest korda leppisin ära surmaga, sellega, et kõik saab ühel hetkel otsa ja siis või isegi juba samal ajal, algab midagi uut. banaalne. kas pole. kuid praktikas nii raskesti omaksvõetav. aga kui juba kord oled sellega leppinud, selle omaks võtnud, on palju kergem, kuigi on kurb.

reede, september 01, 2006

üheksa korda üks

stockmanni kaksiktornide ülemine pool on mattunud tihedasse udusse, tartu maantee maxima kassasaba on niisama pikk kui reede pärastlõunal ja turul müüakse juba kõike, mida eluks selle jaheda päikese all vaja on. on laupäeva hommik, kell on vaevu üheksa saanud ja ma jalutan läbi turu kontori poole. ärkasin juba paar tundi tagasi ehmatusega piinavast unest ning leidsin peale lühildast mõtisklust, et ainus mis keerulisi mõtteid vaigistab on töö. niisiis tööle. puhkepäeval. kalendri järgi on tõepoolest puhkepäev, kuid hing ei luba kehal täna kalendri järgi puhata.

läbi une tundus, kuis tunneksin naha sahinat naha vastas, lõhna värelust kandumas läbi õhu, valguse puudutust ja pilgu läbitungivust. ma ei vaja sind. ma tahan sind. ma lähen ära ja tulen tagasi. ometi olen kogu aja siin olnud. need on üksikud tundmused, millest kõik koosneb. joovastusest saab äng. ometi ei suuda valu liiga pikalt kannatada. tahan teist moodi, ei taha, et oleks paha. ei taha enam mõelda, ei taha enam tunda. tahan rahu, tasakaalu, harmooniat, kõike seda, millest eneseabi õpikud kisendavad. mõtte vaigistamiseks piisab nii vähesest, see on nii lihtne, et näib võimatu, lubamatu. lubamatu on mõtlevale olendile muutuda looma laadseks, üdini instinktiivseks ja lasta end rahuldada ühe lõhna, ühe puudutuse maagial.

täna jään loomaks.

neljapäev, august 31, 2006

je m´en fou

homsest olen ekstern, jei-jei!!! ehk siis kõrghariduseta täiskasvanu, keda pank kummitab õppelaenu ja eluasemelaenuga ning üüriemand üürimaksega. millal küll saabub aeg, kui raha ei ole enam esmatarbeks vähe!!! ja seda olukorras, kus isik on üle keskmise palgaga riigiametnik.

lisaks rahale tuleb kirjutada ka millestki meeldivast. nimelt, nagu kiisu ka eelmise sissekande kommentis vihjab, käisin norras. norra oli ilus, vaalaliha oli hea ja ministeeriumi säästueelarve reis (tallinn - riia - oslo - bergen ja sama rada tagasi, kusjuures viimane ots bussiga) kujunes üle ootuste meeleolukaks - peale päevast konteväänavat reisi oli kogu seltskond saavutanud uue vaimese taseme, kahjuks pidas isegi norra üdini meeldiv ja sõbralik klienditeenindaja meid napakateks ja ebaviisakateks, kuigi tema solvamine polnud sugugi eesmärk.

laupäev, august 05, 2006

kuhu nüüd?

kolisin ema kodust linna piirilt kesklinna, värvisin elus esimest korda lage ja panin tapeeti, sisustasin uut peasa rätikute, totsikute ja pütsikutega, mõtlesin välja kümme uut projekti ja tööd, millega end siduda, unustasin pooliku bacatöö kontorisse tolmu koguma ja andusin puhanud entusiasmiga etervise õigusloomele. sel nädalal tundsin, et midagi on muutunud - entusiasm oli asendunud pettumuse ja raevuga, inimsuhted polnud äkitselt enam need, mis nad olid tundunud olevat ja kaugeltki mitte need, mis nad võiksid olla. ja mina. mina olin ühtäkki rumal, piinatud, väsinud. seda kõike tegin ju ise. ise endale ja teistele. kõik keerleb ümberringi kui aegluubis film. ootan kuni laine pea kohalt ära uhub kõik muremõtted ja hingeärevuse. siis võin piinlemata jätkata seda eluunenägu.

pühapäev, juuni 25, 2006

veel põnevam

avastasin erinevatele varem sisse trükitud neti lehekülgedele vajutades ühelt järgmise teksti:
"Hello xx (nimi muudetud),
Through my letters I have indicated that an extremely important period is on it's way for you and that this period will allow you to resolve the issue which has been concerning you for quite some time now. I am entirely at your disposition to produce a complete personal reading which will show you precisely what this period will bring and how you must act to get the very best out of this time."

olles eelnevalt lugenud postimehe horoskoopi olin selle kategooria kirjanduse suhtes üsna leebelt meelestatud, sest postimehe kahelauseline horoskoop ei pretendeeri tõe kuulutamisele. mind paneb imestama, et inimesed (s.h haritud ja analüüsivõimelised inimesed) tõsimeeli kulutavad raha ja küllaltki palju aega sellise pseudoteaduse peale lihtsalt seetõttu, et ehk keegi teine, keegi kõrvalseisja ütleb kuidas asjad on. ise mõelda, tunnetada ja selle baasilt otsuseid langetada on ju liiga keeruline, siis peab ka ise vastutama.

põnev

timo on nähtavasti oma blogi tunduvalt nooremale nimekaimule loovutanud :p

jaanipäeval tekkis kiisul uus äriidee - kui te varsti raamatulettide vahel täiskritseldatud wc paberi rulle meenutavaid asju nägema juhtute, siis teadke, et see on raamatute uus formaat.

kolmapäev, juuni 14, 2006

subjektiivsusest

käisin eile maal ja lasin end nõelu täis toppida. õudselt ajas tatistama ja koeraallergia vastu tekkinud resistentsus on ka kadunud, löristan ja löristan nagu nutune hoor. päike on ka kuidagi näpistama hakkanud; kuid suvalisel ajal üles ärkamine ja rõdul päikese käes tüdimuseni vedelemine on vahelduseks väga meeldiv.
nõelatohtri juures rõõmustas üks maanaine kuidas ta nüüd suudab kohe vägitükke teha ja mägesid liigutada, aga enne ei jaksanud tervet peenartki lõpuni rohida. linnatibi kurtis aga, et kõik on halvasti, mis sest et kõiksugu moodsaid poppe hüvesid nautida saab, miski ei lähe nii nagu tema tahab. mul oli hea meel kui nõelad lõpuks ära võeti ja nina hingamiseks nohust vabastada sain. mõtlesin jälle selle üle kuidas kehtivad ja (pool)kohustuslikud dogmad ei arvesta oma õnnevalemites subjektiivsuse ja variatiivsusega ning kuidas ühiskondlik vms grupisurve võib inimese kiiremini hulluks ajada kui eluaegne ükskongis viibimine. samas, muidu ei saaks need dogmad ju dogmad olla ning kuidas need lapsed siis sünniksid kui meis kõigis juba täna ei kasvataks kohusetunnet järeltulevate põlvede ees.

kolmapäev, mai 31, 2006

ülbe tibi

läksin mäe otsa poodi, ostsin kodujuustu ja kaerahelbeid (koerale!). mäe otsast alla laskunud tundus olevat üleliigne pingutus minna Ümber ehitusplatsi, kus kerkivad uued korterelamud otse mere äärde. läksin siis Üle platsi. järsku pistis üks mees nina ehitusvaguni vahelt välja värske õhu kätte ja pistis pasundama, et ljäbikjäik kjeelatud. ma siis teatasin talle, et lähen lihtsalt koju.
- nu, koju-kojju, sjiin onj sissjekäik kjeelatud
- nuh, igas tahes nüüd ma juba olen siin ja mida te üleüldse teete siin ehitusplatse minu kodutee peale!
ja teiselpool ehitusplatsi ma olingi.

laupäev, mai 27, 2006

I can be your super girl if you’ll be my valentine

10 000 m kõrgusel ei ole internetti. kui oleks, siis sõimaks e-kirja vahendusel hispaania korraldajat, kes käskis mul minu enda tehtud lennu ja hotelli broneeringud tühistada ning rahulduda sellega, mille tema mulle reserveerib, sest spiikeritele ostis lennupiletid ja hotelli korraldaja. juba algusest peale pidas korraldaja ebaoluliseks teavitada mind sellest kuhu see lennuk, mille ta reserveerinud on, sõidab ning kuidas ma lennujaamas lennuki peale saan, kui mul on üksnes lennu kuupäev ja alguskellaaeg teada. peale mitmeid kõnesid ja e-kirju, soostus korraldaja avaldama interneti vahendusel ostetud pileti rekvisiidid ning lennujaamas väljastatigi õnneks ilma igasuguste küsimusteta pardakaart. pardakaart oli aga tunduvalt kõnekam kui korraldaja, nimelt selgus seda vaadates, et ma lendan läbi Praha Barcelonasse. Barcelona asub Malaga suhtes, kus toimus e-tervise aastakonverents (ja kuhu hädasti oli vaja KOHALE jõuda) üksnes teises Hispaania otsas. korraldaja lubas küll lennujaama vastu tulla, aga jäi mõnevõrra arusaamatuks, millisesse – kas Barcelona või Malaga lennujaama. Barcelonas Malaga lennule istudes lootsin vaikselt omaette, et lubatud nelja tärni hotell asub ikka Malaga kesklinnas, mitte Madridis. iseenesest ei oleks mul midagi Hispaania turnee vastu olnud, kuid siis oleks võinud viie päeva asemel juba paar nädalat ja rohkem kui 40 eurot varuda.
minu suureks rõõmuks ei piirdunud minu rännakud üksnes kolmes lennujaamas ja kolmes lennukis 12 tunni veetmisega. jõudnud Malaga lennujaama ja SAANUD KÄTTE (!!!) oma pagasi, suundusin arrivals värava poole, kus seisiski kaks meest e-tervise konverentsi sildiga. naeratasin rõõmsalt ja ütlesin, et olen see ja see ning et kas nemad ongi see lubatud transfeer hotelli. selle peale vaatas üks meestest mind üleoleval ilmel, viskas põgusa pilgu käsitsi kritseldatud paberijupile ja teatas, et võtku ma takso, sest mind tema nimekirjas pole ja tema mind kuhugi ei vii. selleks hetkeks juba rohkem kui häiritud, võtsin oma kolm asja ja suundusin infopunkti poole. seal oli tunduvalt sõbralikum mees, kes seletas mulle, et kesklinna saab bussi ja rongiga, aga et tema soovitab võtta rongi, mis läheb tasandilt T2. läksin lifti ja tahtsin sõita tasandile T2, et rongi peale minna. lift ei sõitnud tasandile T2, kuigi selline korrus tõepoolest lifti ees seinal kirjas oli. trepp ei läinud ka tasandile T2. tasandit T2 lihtsalt ei olnudki. see oli ära lammutatud, sest lennujaam oli remondis. infopunkti ei olnud see info vist veel jõudnud. läksin siis bussipeatusesse. seal oli igast hotellide busse, aga ükski ei tahtnud mind peale võtta, sest mul oli mingi muu hotell kui see mida nemad teenendasid. lõpuks tuli buss, mille pealkiri oli ühistransport Malaga. astusin lootusrikkalt peale. bussijuht raha ei tahtnud. varsti sain ka aru miks: buss sõitis 45 minutit ümber lennujaama ja läks sama koha peale tagasi. siis helistasin uuesti korraldajale ja käskisin end lennujaamast jalamaid hotelli toimetada. korraldaja lubas saata musta värvi chevi. 15 minuti pärast helistas korraldaja ja teatas, et auto läks katki. ja lõpuks, ma võtsin takso. nii nagu too ülbe andaluusialane mulle öelnud oli. üksnes selle vahega, et korraldaja maksis mu takso kinni.

loo moraal?! ei ole mõtet pidada pikka viha, ega liigselt muretseda, sest lõpuks läheb kõik hästi - hotell oli tõepoolest nelja tärnine ja mul tõepoolest oli selles hotellis tuba ning hotell asus vahemere ääres palmide vahel.

esmaspäev, mai 22, 2006

individualistlik egobuust

vanasti oli selleks salmik, kõvade kantega "minu klass", päevik või psühholoog, nüüd aga hoitakse kokku aega ja raha ning saadetakse ringi küsitlusi iseenda kohta, kus juba küsimused on kohati nii kehvasti ja oskamatult moodustatud, et adekvaatset pilti ei olegi võimalik saada; isegi kui keegi vaevuks vastama ja sealjuures ka tõtt rääkima.
küsitlus näeb näiuseks välja alljärgnev:
Subject: ... petit test!!!

Tu dois remplir le questionnaire sur MOI !!! et me le
renvoyer,mais envoie le d'abord vide ą tous tes amis pour découvrir ą quel point ils te connaissent bien, SOIS HONNETE! C'est marrant quand on le reēoit en retour. Tu pourrais découvrir des choses sur toi, que tu ne savais pas ou dont tu ne te doutais pas ! Tu as juste besoin de quelques minutes! Envoies ce Mail VIDE ą qui tu as envie, pour voir comment les gens te connaissent bien.

1. Mon nom complet
2. Ou nous sommes-nous rencontrés la 1ere fois ?
3. depuis combien de temps nous connaissons-nous?
4. A quel point me connais-tu ?
5. Est-ce que je fume?
6. Est-ce que je crois en Dieu
7. Connais-tu mon Age ?
8. Ma date de naissance ?
9. Ma couleur de cheveux ?
10. La couleur de mes yeux ?
11. Est-ce que j'ai des manies?
12. Quelle est l'une des choses que je préfčre faire?
13. Quelle est mon style de musique préféré ?
14. Quelle est ma plus grande qualité ?
15. Quel est mon plus grand défaut ?
16. Est-ce que tu dirais que je suis drōle ?
17. Suis-je un rebelle ou est-ce que je suis les régles?
18. Est-ce que j'ai des particularités ?
19. Est-ce que je t'ai déją fais du mal?
20. Me considčres-tu comme un(e) ami(e)?
21. Me considčres-tu comme : sportive, snob, hypocrite, fils ą maman/papa: ou n'importe quoi d'autre?
22.M'as-tu déją vu pleurer ?
23. Si il existait un bon surnom pour moi, quel serait il ?
24. Qu'est ce que j'aime ? (en général, personne/s)?
25. A ton avis, ce que je pense detoi!
26. Tu penses que je vais me marier?
27.Si oui, avec qui?
28. Tu as deja reve de moi?
29. Si tu pouvais changer une chose en moi, ca serait koi?
30. Decris moi en 3 ou 5 mots...
31. Si tu pouvais me dire UNE chose, ca serait quoi?

Réponds par **OUI ou NON** tu es obligé de repondre!!!!
>> >Moche? :
>> >Silencieu(se)? :
>> >Timide? :
>> >Bizarre? :
>> >Egoiste?:
>> >Fou/folle?:
>> >Sympathique? :
>> >Immature? :
>> >Mechant(e)? :
>> >Stupide?:
>> >Mature?:
>> >Ami(e)? :
>> >Plus qu'un(e) ami(e)? :
>> >Soulant(e)? :
>> >Creatif(ve)?:
>> >Intelligent(e)? :
>> >Un(e) psychopathe? :
>> >Doux(ce)? :
>Attractif(ve)?:
>> >Derangeant(e)?
>> >Divertissant(e)?:

SI TU LE FAIS PAS......C'EST QUE TU AS PEUR D'ASSUMER CE QUE TU PENSES DE MOI ALORS FAIS LE!!! héhé Remplis ēa sur moi et renvoie le moi MAIS AVANT TOUT envoie le blanc ą tout tes amis pour qu'ils puissent remplir sur toi!!

laupäev, mai 06, 2006

seitseteist tuul ja torm

ei, ma ei ole hakanud eesti popmuusika austajaks, aga täpselt nii palju - 17 - on lehekülgi minu lõputööst minu kaasaskantavas raalis. tuul ja torm sellepärast, et aega On Vähe ehk siis kuni 15.05.2006 ning stress on muutnud mind talumatult närviliseks. pean esmakordselt vajalikuks selgitada oma sissekande pealkirja, kuna harjutan lõputöö teema ning analüüsitavate tekstilõikude valiku põhjendamist. ja rahvusraamatukogu On maailma Kõige tüütum ja üliõpilasvaenulikum raamatukogu.

esmaspäev, mai 01, 2006

emajõe kallastelt naasnuna...

... sain piletita sõidu eest trahvi. esimest korda elus, väga sitt tunne oli.
aga tartus volberdada oli taaskord väga hea, meeldiv ja meeliülendav. isegi tartu nostalgia tuli peale. aga riho sibul ja co ning õuld skuul diskens eüs-is viisid need depressiivsed mõtted peast.

pühapäev, aprill 23, 2006

meie sõber koer

meie koju toodi koer. chappi reklaami koer. siuke väike ja armas nagu kõik kutsikad. alguses oli uje, aga nüüd on tal nähtavasti puberteet kätte jõudnud nagu koerakasvataja lubas. puberteedieas inimesekutsikad üldjuhul juba teavad, et oma kodu ei ole ilus roojastada. puberteedis koerakutsikas seda aga nähtavasti ei tea ja ei kavatse ka ära õppida. alguses suhtusin asjasse lihtsalt selge üleolevusega, et see kes võttis ka tegelegu. laveerisin hommikuti oskuslikult mööda erinevatest hunnikutest ja loikudest. kuid vähegi pikemal kodusviibimisel on nüüdseks juba traagilised tagajärjed - hingamisteed on süvenevate allergiahoogude käes ülesütlemas. julgesin ka esineda ütlusega, et üks meist peab lahkuma. seepeale sain etteheitvate pilkude osaliseks. seega ei jäägi muud üle, kui ratsa rikkaks ja siis üürin esimese koduloomade, tolmu -ja hallitusevaba elamispinna.
tore on jällegi kevade saabumine - jääst vabanenud mere kohin, linnukisa ja pehmeks muutunud maa lehk. hingki on ellu ärganud ning täitunud selle magusa valuga, mida sünnitab igatsus.

teisipäev, aprill 18, 2006

feed my soul

... oli silt riia radisson sas standard klassi numbritoas nr 738. sildi riputamisel numbritoa uksele vaatega kordiori võis järgmisel hommikul saada otse voodisse mune, kohvi ja peekonit. restoranis oma hinge toites oli valik aga tunduvalt rikkalikum. nüüd olen siis ka radissonis ööbinud. teekohviku asemel külastasin raudteemuuseumi, kus pakuti ohtralt tikuvõleibu ja -koogikesi ning veini. avastades end üdini maskuliinsest seltskonnast ainsa feminiinse saarekesena juba mitmendat tundi malbelt naeratamas tundsin tülgastust. tüdimust. sest ometi ju ei räägitud millestki olulisest. kamp eesti teatud ringkonna tegijaid isaseid oli kogunenud riiga, et omavahel sotsialiseeruda. minu osa oligi malbelt naeratada. kuni... üks tähtis isane küsis neljaliikmeliselt delegatsioonilt, kuhu minulgi oli au kuuluda, et kes meist siis konverentsil kõne peab. kui minu kolm kolleegi selle peale üksmeelselt mulle otsa vaatasid, tabas tähtsat isast sügav üllatus. naeratasin veel malbemalt ja ütlesin, et üritan oma eksistentsi millegagi õigustada. peale konverentsi tollesama tähtsa isasega ministeeriumis kokku puutudes, tuli ta üsna malbel ilmel mulle tervishoiu probleemkohti selgitama. lahkusime teineteisest lahkes lubaduses koostööd teha.

laupäev, aprill 01, 2006

esimene aprill

õhtul ärgates leidsin kohustusliku 1. aprilli nalja
  • delfi kodulehelt

  • vähemalt on pesakonna koomiks veel tasemel ja õnneks ei ole keegi üritanud täna väita, et mul on nina tahmane. veidi soojemate ja vähema lumaega ilmade saatel õnnestub järgmise nädala teine pool veeta lõunanaabrite juures kodumaa it saavutusi kiites ja tervishoiukorraldust tutvustades. kindlasti tuleb külastada ka kurikuulsat pelmeenibaari ja teekohvikut. kasvõi selleks, et seekord end majanduslikult ja staatuslikult üleolevamana tunda. nii lihtne see inimeseks olemine ongi.

    pühapäev, märts 19, 2006

    tohuvabohu ehk life for rent vol 1

    ühel hommikul ärkan üles tundega, et ka see viimane tähtpäev tööde esitamiseks, mille suurest koormusest rääkides, kätte võitlesin, on möödas. sai mööda juba kaks nädalat tagasi. maad võtab üleüldine minnalaskmismeeleolu. teeks kõike muud kui seda, mida peab tegema. osakonna metsakoolitusel vajun tugitooli, loen Suurt Gatsbit ning lasen end läbi aknaruudi tuppa tungival päikesel soojendada. las teised räägivad tervishoiu mõistete süsteemist, dokumendi kontseptsioonist ja kõigest muust nii põnevast, põnevast. pea muutub raskeks, silmad vidukil löön juba peaaegu nurru kui järsku kostub minuni rahutuks tegev fraas - see on sisend õigusruumi. mis, kes, kus?!! õigusruum oli juba peaaegu magama jäänud. reede õhtul keset läänemaa metsasid pole vaja enam mingeid sisendeid. ei jää muidugi tulemata ka mürgised kommentaarid minu ignorantsuse aadressil, pomisen midagi kõhuvalust ning lohistan end oma tuppa. lõpuks ometi voodi. õhtul tuleb veel läbida seltskondlik kadalipp: õhtusöök-vein-loll jutt-kohustuslikud ropud anekdoodid-veel veini-saun-sugupoolte vahelised eriarvamused/rollijaotus-lähen veinilt üle veele-päeva viimane suits ja arutelu meessoo allakäigu teemal. enne kui koitma hakkab leian lõpuks kuskilt oma toa võtme ning tunnen taas voodi pehmet puudutust. hommikul asju kojusõiduks pakkides selgub, et mõned minu omanduses olevad vallasasjad on valdust vahetanud. hommikusöögi käigus õnnestub nende asukoht siiski tuvastada ning "laenatud" esemed tagasi saada. laupäeva lõuna paiku tallinna jõudes on ees veel tervelt 1,6 vaba päeva, mille jooksul võib ära teha Kõik need veel tegemata pakilised asjad ja kirjatööd. aga veelgi parem on talve ja kevade võitlust kuulates magada.

    esmaspäev, märts 13, 2006

    merde

    täna juhtus see, mida kunagi juhtunud ei ole. minuga. ihaledes õhtul peale pikka tööpäeva sõbrale õnnesoove telefoni teel edastada, selgus, et mul polegi enam telefoni. veel natuke hiljem samal õhtul uut telefoni osta soovides selgus, et mul pole ka enam rahakotti kõige sinna sisse kuuluvaga. ehks siis - MUL POLE ENAM ELU! ärge kunagi stockis oma kotilt pilku kõrvale pöörake, isegi kui tundub, et olete selle turvalisse nurka kõigi eest eemale pannud. haabersti ringil hääletades ei võtnud keegi vaest õnnetut ja misabused hääletajat peale. marsajuht vähemalt halastas ja viis mu tasuta kodule lähemale. terve tee marsas mõtlesin selle peale, millest mu elu koosneb: kolm pangakaarti, kaks kaarti netipanga koodidega, kolme suure ja paari väiksema raamatukogu kaardid, üliõpilaspilet, kolme ilusalongi visiitkaardid, hunnik vanu ja täiesti kasutuid tshekke, terrariumi klubikaart (aastast 2002), 125, 75 eesti krooni ja vähemalt KOLM belgia eurot (õnneks tegin viimasel hetkel brüsselis otsuse oma viimase sularaha eest näokreem osta), näopildid (pühendustega) exist, kiisust, inxust, õest ja tibidest ja muidugi kliendikaardid, sooduskaardid jne:) ilus elu on läbi või siis kogu elu on läbi - lõpp igapäevastele allahindlustele, ei iial enam kohtumisi minu geijuuxuriga ning mõelge ometi kõigile neile telefoninumbritele, mis koos minu üleni prantsuskeelse telefoniga, mida saab laadida vaid selle ühe laaduriga, mis asub ainult minu magamistoas, on nüüd IGAVESEKS KADUNUD. jah, muidugi saab paljusid neist asjadest "asendada". minu siirupist ja kohvist läbiimbunud rahakott ON asendamatu, minu alatasa streikiv ja ebaloogiline prantsuskeelne portaabel telefon ON unikaalne siin kaugel külmal maal. ja kõige selle südamevalu tipuks pean ma nüüd hakkama tegelema sellega, mida ma nii väga ei armasta teha - seista tunde panga ootesaalides, anda selgitusi kõigis raamatukogudes, SÕITA tartusse ja TEHA uus üliõpilaspilet jne, jne, jne.

    kolmapäev, märts 08, 2006

    raporteerin brüsselist

    prantsuse keel ON minu arm, niisamuti nagu ka minuskuulsete brasseriide ja bulanzeriidega palistatud kitsad tänavad, vihmast märjad bulvarid (samas kui eestis ei paista tänavasillutis lumesodi alt väljagi)ja multikulturaalsed metrood. ja eesti ei olegi enam NII tundmatu - tänasel koosolekul ärkasin selle peale kui inglismaa ja rootsi rääkisid eesti rahvaarvust ja kvalifitseeritud ekspertide olemasolu võimalikkusest. täitsa positiivne ju. mis sest, et meie rahvaarv ei ole 2 miljonit ning eestis tõepoolest EI ole piisavalt kvalifitseeritud eksperte rahvusvaheliste meditsiini standardite valdkonnas. võib-olla ma nüüd liialdan. paar tükki kraabib vabariigi pealt ikka kokku.

    laupäev, märts 04, 2006

    muahh´is on kuivad koogid ja maitsev värske greibimahl

    umbes selline võiks olla tänase õhtu gurmaanluse kokkuvõte peale liimjat kartulipüreed hakklihakastmega ning ühte greibimahla, rabarberikooki ja lattet. soovitan soojalt teha kartuliputru tavapärase puunuiaga, mitte saumiksriga - komparatiivsed uuringutulemused näitavad, et tulemus on üpris üllatav.
    ühtlasi pidavat el uue kokkuleppe kohalselt tõusma pankade euribor veelgi ning tavapärased madalad 4% kandis olevad laenuintressid pidavat asenduma umbes 6% või 7%-ga. ühtlase võlakihiga kaetud eestis võib see ju majandusele teatavat mõju avaldada ning lisaks veidi liiga kõrgele inflatsioonimäärale ka mõnd muud näitajat üle euro piiri lükata. aga see on üksnes ühe äärmiselt majanduskauge inimese loogika, mis loodetavasti paika ei pea, sest muidu peaks majanduskasvu paistel peesitav poliitline eliit hakkama riigi probleemidele tähelepanu pöörama.

    kolmapäev, märts 01, 2006

    elu on lill

    nädala tsitaat: "kõik on renditav"

    pühapäev, veebruar 26, 2006

    tähelend

    lugedes artiklit by inno tähismaa ning artikleid Artiklist ning usutlusi, küsitulusi ja netikommentaare, leian end taas mõtisklemast sõnavabaduse ja vabaduste teemal. iseenesest on Artikkel ju täiesti rumal, labane ja vaimuvaene, kuid emotsioone on ohtralt tekitanud. positiivne oli ekspressi ajakirjaniku lähenemine, kes uuris uuelt kirjanikult, kas ehk tema avaldatud mõttelend tema enda perekonda ei riiva. kui inimene elab üksi metsas ja tal pole ei sugulasi, sõpru, ega muid lähedasi inimesi, võib ta süüdimatult käia iga puu külge lendlehti riputamas oma seksuaalsuse või eilse unenäo kohta. seda enam, et kui ta juba üksi elab ja on, siis see kedagi teist kui teda ennast ei puudutagi. palju on kirjanikke, kes kirjutavad seksuaalsusest, suhetest ja see mitte ei riiva inimesi, vaid paelub ning shokeerib neid. ilukirjandusel on teistsusgune konotatsioon, see võib-olla peegedab elu, on elust välja kasvanud, kuid see pole elu. see on stiliseeritud sümbolistlik kõne, milles igaüks võib iseenda ära tunda sealjuures solvumata või end alandamata. kõnealune pihtimus ületab aga iseenda sisemaailma paljastamise, see solvab ja alandab kodakondseid, nii kirjutaja lähikondseid kui naissugu ja inimest kui sellist. see et seks on tore, on sama banaalne kui et lilled on ilusad. väide, et prostituut on lihtsalt rahuldamatu õnneotsija on võrreldav utreeringuga, et kõik prostituudid on ärakasutatud allheitlikud ühiskonna heidikud. lihtsalt häirib selle ja paljude analoogsete lugude puhul, et kirjutajal puudub sõnum ja originaalsus, aga siiski on vaja maailmale kuulutada, et mina ka olen inimene kõigi nende inimlike ihade ja soovidega, mis sest, et see kuulutus mõnda ehk alandab ja solvab. ilu võiks vahelduseks siia maailma luua kui juba kord ei suudeta selle maailma ilu ise hinnata.

    reede, veebruar 24, 2006

    üks puzzlekild

    laupäeva hommik. kell 6.35 keset tuntavat vaikust tühjal maanteel. marsast olen kindlasti maha jäänud, juhul kui see laupäeviti enne koitu üldse käib. bussi ei ole oodata veel mitu tundi ja ainus automobiil, mis kaugusest läheneb, tuhiseb minust välja tegemata mööda kui järjekordsest porisest tänavapostist. minutid kuluvad. juurdlen vaikuses omaette, kas jõuaksin jalutades linnani piisavalt ruttu, et tartusse vähemalt enne seminari lõppu jõuda. hommiku täielik ja jäägitu vaikusesse tardumus mõjub rahustavalt. tegelikult ei ootagi ma nii väga marsat. see rebiks mind lahti sellest erilisest staatilisest irreaalsusest, kus kõik mõtted on vabad ning vaim puhkab.

    punase taeva all läheneb valgustatud mootrosõiduk. tõstan instinktiivselt käe ja lehvitan. auto möödub, müriseb, ragiseb ning peatub paarkümmend meetrit hiljem. pöördun juhi poole ettevaatliku küsimusega, et kas ehk oleks võimalik temaga linna poole saada. selle peale kuulen vastuseks, et ikka, kuid teise linna - tartu. sobib, teatan, olingi just bussijaama teel. kümme minutit hiljem mõistan, et olen sattunud ümbersõitudeta kiirliinile tallinn-tartu, sohvriks ja vestluskaaslaseks lendur, laeva kapten ning emt endine arendusdirektor. kui kaks tundi hiljem tartu bussijaamas jalgu sirutan, on usk inimeste heasoovlikkusesse ning positiivsusesse taastunud. vähemalt üheks päevaks.

    ah jaa. telefoninumbritest. neid ei jagatud. nimesid ka mitte.

    laupäev, veebruar 18, 2006

    normaalse suhtluse võimalikkusest eesti vabariigis euroopa liidu kontekstis

    laupäeva hommiku karguses ärkan piinavast tundest, et miski on väga valesti. tahtmatult, nagu vana filmilint jooksevad peast läbi fragmendid projektijuhtimislepingust, telefonikõnest ja punase tindipliiatsiga kirjutatud märkustest. üritan analüüsida, aga võsa mu ümber on kasvanud nii tihedaks, et mida rohkem ma üritan, seda sügavamale eksin. tundub nagu üritaksin võinoaga padrikus teed rajada ja puudeladvus kohiseb Suur Etteheide. tahaksin olla objektiivne, kuid tunne, et mind rünnatakse aina kasvab. asun kaitsepositsioonile. aga ometi, ei, peab ju olema mingi lahendus, kompromiss. olen segaduses. ma ei näe siit välja.

    mõned päevad tagasi ütlesin sõna sekka vaidluses, mis ähvardas (tinglikult öeldes) üht sõpruskonda lõhestada. tüli, nagu ikka, oli alanud millestki üsna triviaalsest, kuid inimesed olid suutnud üksteist üsna põhjalikult solvata ja rohkem polnudki vaja. piisas eneseuhkuse riivamisest.

    argumendid on muidugi alati inimsoole omaselt, keda mõtlemis -ja analüüsivõimega on õnnistatud, erudeeritumad. modernne indiviid kipub sageli viitama oma põhiõigustele ja vabadustele, õiguskaitsele, tegevusvabadusele jne. igal üksikindiviidil või indiviidide kogumil ongi kaasaegse ideoloogia järgi kuhjade viisi õigusi, mille rakendamiseks on loodud ka rida võimalusi ja süsteeme. see on meie jaoks iseenesestmõistetav.

    indiviidi õigused ja vabadused ei arvesta aga sageli selle süsteemi eesmärke ja vajadusi, milles indiviidid opereerivad. üksiku tasandil on see aktsepteeritav, sest süsteem kui üldine peab ise vaatama oma eesmärkide täitmise järele, järgides üksikute õigusi ja vabadusi. indiviidid kipuvad aga oma õiguste tagaajamisel ka omavahel unustama või mööda vaatama nende ühise eesmärgi realiseerumisest. õigused ja vabadused ei suuda sageli hoida indiviididevahelisi suhteid, sest nende suundumus on teine. seda peaksid indiviidid ise suutma teostada muid vahendeid valides. seadused, põhikirjad, lepingud või ükskõik mis muud kokkulepped ei saa toimida kui puudub tahtlus ja soov neid täita. kui puudub individuaalsete õiguste kandjate vaheline heasoovlikkus, respekt ja laiema perspektiivi tunnetus.

    kõrvaltvaatajna on lihtne ära näha teiste vead ja minna lahendust pakkuma, lootuses, et lahendust ka tõepoolest soovitakse saavutada. ise on aga väga lihtne ära eksida ja ummikusse joosta. siis on head vahekohtunikku vaja, kes ise parasjagu selles kaose padrikus ei uitaks. sest kõige kurvem ja raskem on inimestes pettuda, näha, et üks või teine õigus on olulisem kui ühisele arusaamisele jõudmine ja normaalsete tasakaalus suhete hoidmine.

    laupäev, jaanuar 28, 2006

    zum-zum ja lendaski üle käopesa

    ai laav juuuuu beibiiii änd if its kuait ollrait ai niid juuu beibiii, jor laik heven tuu miii, ai käänt teik mai ais offf juuuu beibiiii. jeiiiii

    rahulolematuses, küünilisuses ning autoriteetide põlgamises on siiski ka midagi meeldivat. /jor dzust tuuuuuuu guud tu biii truu/ sellel on oma selge võlu, mis avaldub niipea kui entusiasm on surnud./ai vanna hould juuu sou matsh/ellu ärkab kaine kaalutlus./ät long laast laaav hääs örraivd/ta mõistab, et ei ole midagi kaotada./ai niid juuu beibiii tuuu voorm mai lounliii naits/ja nii on päris lahe olla./joor dzust tuuu guuud tu biii truu/aega on palju./kaant teik mai ais offf of juuu/ruumi on palju./juud´d biii laik heven tu tatsh/

    pühapäev, jaanuar 22, 2006

    laiskus kondiites

    puhkus... algas reede õhtul ja kestab veel piisavalt kaua. laupäeva hommikul ärkasin inertsist 9.00 ja hakkasin riigihanget kirjutama. pärast lõhkus pea karistuseks puhkepäeva rüvetamise eest terve päeva otsas valutada nagu põrguline. alles täna pärastlõunal andis alla kui mõistis, et ma teda selle jamaga nüüd mõnda aega ei koorma.
    vabaduse piduliku avaüritusena viisin ema tutvuma tallinna tudengijazziga no99-s. tubakasuitsu oli õhus kordi rohkem kui muusikat. imestama pani, et kõrgetesse koolidesse astunud noored on viimasel ajal omandanud suhteliselt standartse vormiriietuse ja käitumise. korra sai tartu-laadse hõngu ninna, kuid ewert sundja on siiski professionaal ja politoloogid, semiootikud ning filoloogid on hingelähedasemad kui sisekujundajad. aga muidu oli tore:)

    kolmapäev, jaanuar 18, 2006

    nimetu

    täna öösel käisin tartus, mis oli pariis. ujusin emajõe basseinis ja ostsin kunstimuuseumist DGV pileti dijoni. üles ärkasin aga hoopis tallinnas, täpselt linnapiiril. keset hommikust pimedust. ja ongi kõik.

    esmaspäev, jaanuar 16, 2006

    eneseväljendus mõttes

    armastusväärsusest, ideaalidest, olemise olemusest, kinnisideedest, rahulolust, otsekohesusest, kvaliteedist ja mõistmisest, enese ja teiste aktsepteerimisest ning täiuse ajutisest puudutusest koosnebki olemise talumatu kergus ja magusvalus olemus.
    lisaks veel näpuotsatäis igatsust. igatsust millegi kauge, kõrge, ilusa ning puhta, peaaegu puutumatu ja hapra järele. ning täiuslik mõte ongi valmis. peaaegu.

    õelus, rumalus ja hoolimatus väsitavad rohkem kui igavesti kestev tööpäev. lõputud kohustused teevad vastutustundetuks. ma ei kasva kunagi suureks. kuigi ajuti tundub, et olen sada kaks kümmend kuus.

    sinu hääl täidab mu hinge. ja sinu naeratus on parim osa mu päevast. ning sinu rumalad naljad toovad naeratuse mu väsinud näole. muutun taas plikatirtsuks. miski ei anna samavõrd jõudu kui merekohin ja kaisutus.

    esmaspäev, jaanuar 09, 2006

    head uut - olgu see uus vaba rõhumisest, diskrimineerimisest ja eelkõige - sündigu ikka rohkelt "homoabielusid"

    hea kolleeg,

    oleme saanud kirja kodanikeühendustelt, kes toetavad samasoolistele ametlike kooselu registreerimisvõimaluste (rahvakeeli abielu) loomist.

    meil oodatakse lähiajal seisukohta ja arvestades, et oleme ikka inimeste, hoolivuse ja armastuse ministeerium, siis tahame vastata sisukalt, mitte pelgalt juriidilisi nüansse ja seadusesätteid tsiteerides.

    selleks aga, et kujundada meie sisukas seisukoht, kutsun teid avaldama arvamusi siseveebis foorumis.

    siinkohal tahan rõhutada, et meil on sõna- ja mõttevabadus, mis tähendab, et igasugused arvamused on teretulnud - ühte tõde ei ole olemas.
    /ometi pääsevad kõiksevõimsama jutule ikka need, kes samasooliste pärast südant valutavad. lapsed, pensionärid ja noored pered (kellele võiks ehk samuti vabaabielu institutsiooni luua) ei mahu selle armastuse ja hoolivuse hulka, millest meie ministeerium nii tulvil on.// kõigele lisaks on lausa lust ja rõõm näha, et ka tartu noorte reformiklubi julgeb nüüd, kus sotsiaalministeerium on debatti alustanud, oma pea aasta taguse üleskutsega kapist välja tulla.