Tagasi kodus

Kolisin täna lastega koju tagasi. Sain lõpuks aru, et ega ma ei jõuagi töö ja laste kõrvalt selle ideaalse momendini, et kõik on särv, puhas, korras ja valmis ning siis toon lapsed koju tagasi. Tulime täna pärast tööd ja aeda koos koju, mina koristasin ja lapsed taasavastasid oma mänguasju. Tegelikult on täitsa tore sellest segasummasuvilast taas kodu teha ning vahelduseks perfektsionismi püüdlustest loobuda ja lihtsalt elada:)

Oijah

Tulin täna pärast tööd koju mõttega, et saan köögi ja elutoa mööbli tagasi oma kohale tõsta ja lõpuks ometi lihtsalt niisama oma kodus telekat vaadata. Ja siis …. selgus, et teise õlitamisega oli põrand täiesti siiru-viiruliseks õlitatud. Täielik ahastus tuli peale. Enam ei jaksa. See pagana remont ei saagi mitte kunagi läbi, ma peangi igavesti ema juures elama. Ma lähen lihtsalt hulluks. Istusin maha ja hakkasin lihtsalt nutma. 

Ja siis ma mõtlesin, et tahan elada maailmas, kus naised on naised ja mehed on mehed. Maailmas, kus ma ei pea mitte midagi teadma põranda õlitamisest, spaatlitest, rullidest, liimidest, pahtlitest, põranda liistudest. Samamoodi ei taha ma mitte midagi teada sellest kuidas mu auto terveks saab pärast avariid. Ma ei taha vaielda mingite järjekordsete meestega remondi hindade ja töövõtete üle lihtsalt sellepärast, et ma olen naine ja blond ka veel ja väike. Mina peaksin mõtlema ainult selle peale, milline laelamp sobib kõige paremini minu uue tapeediga, millised ketsid lastele osta ja milliseid riideid neile lasteaeda kaasa panna, mida õhtuks süüa teha ja milliseid uusi tekke ja patju soetada. See on see maailm, milles ma tahan elada. Mul tuleb naiseks olemine just täitsa hästi välja ja ma olen väsinud olemast korraga mõlemast soost. Ma arvan, et meie ühiskond oleks oluliselt tervem kui võrdsed ei püüaks olla mitte mehed ja naised, vaid inimesed ning kui me inimestena võrdseks olemises suudaksime siiski jääda meesteks ja naisteks.

August

Remont sai valmis. Sain esimese puhkusejärgse töönädala nautida oma kodus üksi olemist. Koristasin ja koristasin õhtuti peale tööd seda prahti ja imepeenikest lihvimistolmu kuni lõpuks sain maha istuda oma puhtal siledal heledal laudpõrandal ja imetleda oma uusi tapeete ja köögimööblit. Istusin seal lihtsalt ja vaatasin. Ja mul ei olnudki mingit soovi midagi muud teha. Varsti saab ju see vaikuse moment otsa, lapsed tulevad tagasi ja elu läheb oma tavalisse rööpasse. Nii hea on tabada seda vaikuse hetke ning lihtsalt nautida oma ettevõtmise ja visiooni täitumist. Praegu on see täiuslik.