Tulin täna pärast tööd koju mõttega, et saan köögi ja elutoa mööbli tagasi oma kohale tõsta ja lõpuks ometi lihtsalt niisama oma kodus telekat vaadata. Ja siis …. selgus, et teise õlitamisega oli põrand täiesti siiru-viiruliseks õlitatud. Täielik ahastus tuli peale. Enam ei jaksa. See pagana remont ei saagi mitte kunagi läbi, ma peangi igavesti ema juures elama. Ma lähen lihtsalt hulluks. Istusin maha ja hakkasin lihtsalt nutma.
Ja siis ma mõtlesin, et tahan elada maailmas, kus naised on naised ja mehed on mehed. Maailmas, kus ma ei pea mitte midagi teadma põranda õlitamisest, spaatlitest, rullidest, liimidest, pahtlitest, põranda liistudest. Samamoodi ei taha ma mitte midagi teada sellest kuidas mu auto terveks saab pärast avariid. Ma ei taha vaielda mingite järjekordsete meestega remondi hindade ja töövõtete üle lihtsalt sellepärast, et ma olen naine ja blond ka veel ja väike. Mina peaksin mõtlema ainult selle peale, milline laelamp sobib kõige paremini minu uue tapeediga, millised ketsid lastele osta ja milliseid riideid neile lasteaeda kaasa panna, mida õhtuks süüa teha ja milliseid uusi tekke ja patju soetada. See on see maailm, milles ma tahan elada. Mul tuleb naiseks olemine just täitsa hästi välja ja ma olen väsinud olemast korraga mõlemast soost. Ma arvan, et meie ühiskond oleks oluliselt tervem kui võrdsed ei püüaks olla mitte mehed ja naised, vaid inimesed ning kui me inimestena võrdseks olemises suudaksime siiski jääda meesteks ja naisteks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar