irratsionaalsusest sünnib lõpmatul hulgal ehedat saasta. seda ilmingut, irratsionaalsust, muidu nii üüratult targa ja vägeva olevuse nagu inimene puhul tekitab sageli vastandlike huvide põrkumine, soovide ja unelmate realiseerimatus ning kõikvõimalikud pettekujutelmad niipea kui nood kohtuvad reaalsusega.
unistamises ei ole iseenesest ju midagi halba, täiesti meeldiv tegevus ajaviiteks. kui aga mõnusast ajaviitest saab igapäevane reaalsus, siis võib see paljudele halvasti lõppeda. samamoodi on soovmõtlemisega. sageli soovime, et teised inimesed oleksid teistsugused, loodame, et nad hakkavad käituma meile sobival moel, teinekord loodame sedagi, et inimestest sõltumatud asjaolud (nt ilm või muud loodusnähtused) oleksid teistsugused. taaskord unistamine pole patt neil juhtudel. kes meist poleks soovinud, et vihma või lörtsi asemel paistaks taevas ere päike ja õues oleks 2 niiske soojakraadi asemel 25. ikka ja jälle soovime suvel kontoris istudes, et puhkus kestaks kolm kuud nagu koolipõlves, kuigi lastena ootasime pikisilmi suureks ja tähtsaks kasvamist. häda on aga jällegi selles, et inimesed meie ümber ei muutu meie soovide kohaselt samamoodi nagu ei muutu ka ilmastikunähtused vastavalt vajadusele. see on objektiivne fakt. millegipärast aga näevad paljud meist päevast päeva vaeva, et muuta muutmatut. vot see on tõsine mission impossible, mida ei suuda lahendada ka tom cruise ja arvukad silmamoondusspetsialistid hollywoodist.
