reede, veebruar 25, 2005

Sini-must-valge sissekanne

Neljapäeval jõudsin ajavahemikus 6:59-8:03 hakkama saada tervelt kahe uudse ja ennenägematu toiminguga. Esiteks sooritasin isikliku sprindirekordi distantsil voodi-vannituba-riidekapp-peegel-välisuks: 12,5 minutit! Teiseks käisin elus esimest korda Toompeal lipuheiskamist vaatamas ja laulsin nii varajasel hommikutunnil peast riigihümni (ja poolteist salmi laulust "Kaunistagem Eesti kojad"). Et Iseseisvuspäev lõpuni perfekt oleks, käisin õhtul veel Vabaduse väljakul vaatamas ilutulestikku, misjuures tuleb kindlasti mainida, et jaa, tehniline progress on jõudnud ka saluuditööstusesse: 21. sajandil vahetavad nad poole pealt värvi ning come in all different sizes and shapes. Olen overwhelmed nüüd ja luban edaspidi ka aastavahetuse tulemängu tõsiselt võtta. Jami.

Tänase päeva tippsündmus on minu uus cd-pleier, mida ma juba nii salamisi hellitavalt tupsuks kutsun, sest a) ta on ilus ja b) ta mängib kõiki kaheldava kvaliteediga plaate, isegi ema Hiinast toodud piraat-Madonnat. Elagu tagastatud tulumaks, ma ütlen!

Ja muideks, ma olen pub crawlingu selle kevade valitsev Eesti meister: minu rühm (surnud beebi anekdoote rääkiv oregonlane ja kompanjonid) võitis Tartu pubiralli, kuna me olime lihtsalt teistest paremad. Võidu tõi Ristiisas mängitud Never have I ever ja peale pikka harjutamist Krooksus esitatud äärmiselt sügavamõtteline ning kaasahaarav "Barney song", millele Rossi-nimeline ameeriklane lõi ka koreograafia, mida te... well... kunagi nägema ei saa. Easy as that.

lihtsameelsus või lühinägelikkus?

lihtsad asjad on need kõige võluvamad, eriti siis kui kõik liiga keeruline tundub või õigemini, siis kui ise liiga palju mõelda, end ummikusse mõelda ning hakata ohkima, et elu on raske ja keeruline.
see on täpselt sama originaalne avaldus, kui zabloonsus, et mina olen eriline, sest mulle meeldivad lilled, aga kuradi tõsi ta on. ja lilledel pole ka eriti viga.
nii et jätkem sügavad mõtted ja arutelud akadeemilise maailma hoolde ja tehkem vahelduseks mõttepaus. see on nagu puhkus, puhkus omaenda meelest, mis ajuti ülekuumenema kipub.
ja siis, kui aju on tüüne ning lage nagu meri enne tormi, saab uue hooga alustada;)

neljapäev, veebruar 24, 2005

ilus, ilus, ilus on maa

päike paistab teravalt silma, kui ringutan vastu mõnusalt laisale veebruari lõpu pärastlõunale, meel on jälle ergas ja nohu on lännu - oleksin justkui sajaaastasest painavast unest ärganud. muahhhti - elu on ilus. õue ei viitsi end sellegi poolest vedada - seal on lihtsalt liiga, lausa ebainimlikult, külm ja patriotismi ei tunne täna endas ka kahetsusväärsel kombel tekkivat, kuigi oleks soovitav. aga, mis sest, lahe on ikkagi ja uskuge mind, küll see kevad ka kohale jõuab(laura kuulutab juba oktoobrist saadik peatselt saabuvat rannahooaega - jäägem pingsalt ootele)<:
seniks, aga laisklen õeraasuga telku ees komme süües ja loodan, et suve tulekuks veel uksest välja mahun:)

kallid:)

kolmapäev, veebruar 23, 2005

crap

tegin eile viimase (vähemalt) nädalaaja sportlikuima pingutuse ning vaatasin piia ja hannaga sum-sumis suusasprindi veerandfinaale. poolfinaalide ajaks oli aga võhm väljas ja ma suundusin oma akadeemilist venivillemlust parandama:)
sain täna hakkama ülipühendunud õpetaja teoga - vedasin end tundi andma, hoolimata kõrvulukustavast nohust ja külmavärinatest. lapsed olid vaiksemad, kui kunagi varem -peaks edaspidigi viuviu-look´i praktiseerima;)

okis, nüüd on tatt mu niigi väikse aju täielikult vallutanud ja rohkem ma täna mõtteid produtseerida ei suuda. finito

laupäev, veebruar 19, 2005

aga hing ei kuulanud emandat...

taeva poole ülesse ma hüüan:
oh hing sa mõtle veel, mida sa teed
ta lendas pisarais õnnest
läbi vee, läbi vee, läbi vee

seda hinge nüüd keegi ei mäleta,
aga jääs on veel järv
ja keegi ei tea, kes seal sosistab:
ma ei tee, ma ei tee, ma ei tee

tu me fais mal
j´ai essayé, vraiment, j´ai essayé, pour un instant j´ai mis a coté tous mes peurs, mais tu m´as seulement abusé, tu veux me reformer - me transformer en qqch étrange, en qqune que je ne connais pas. tu as abusé mon corps, mon ésprit, tu veux me détacher de tout ce que j´aime. et j´ai toujours pensé que c´est moi, qui fais de mal, qui est incapable d´etre normale, de sentir, sentir qqch autre que mon egoisme.
et maintenant je vais te faire mal. je vais te torturer. pourtant je ne veux pas le faire, mais tu me fais le faire, tu vois - c´est toi-meme qui te fais mal a travers mes paroles, mes actions, a travers tout que je suis. j´ai te dis que je vais te faire mal, mais tu m´as pas écouté et voila - tu vais recevoir ce que tu as demandé. ce n´est plus ma faute

jumal anna mulle hingerahu ja sina, sina lõpeta, lõpeta, sest sa vägistad mu hinge

reede, veebruar 18, 2005

Cosmopolitismo do pobre

20.25 Talinna bussijaam. Positiivse värvinguga sotsiaalne trauma. Nimelt ütleb minu kõrval hiirvaikselt istunud keskealine daam bussist lahkudes "Head aega. Oli meeldiv!" Ja naeratab ka veel seejuures.
20.50 Tramm nr 2, Linnahalli peatus
21.00 Hõum sviit hõum
21.30 Õhtusöök venna sõpradega ja ropud naljad rubriigist "How to you say twelve months in estonian?"
22.48 Kohtumine Kittiga St Patrickus
00.03 Hõum sviit hõum vol 2
00.05 Pikk jutuajamine venna brasiillasest sõbra Bretoga teemal "Kas Tartu tasub minna bussi või rongiga" ning äge vaidlus Rene Manivaldiga (René Maniwaldiga?) piletihinna osas
01.03 Veendumus, et brasiillased on ägedad. Eriti veel sellised noored idealistlikud vabad hinged nagu Breto
01.06 Sõnum, mis mind nii pisut unelevalt naeratama paneb
01.30 ÕIS+"Üliõpilase edasijõudmine ainetes"+"Print"
01.40 ÕIS+"Õppeaine otsing: eesti keel"+"Print"
01.52 Esimene katse magama jääda samal ajal, kui Breto, Rene Manivald ja Karl kõrvaltoas õlut joovad ning Monopoli mängivad
02.49 Breto, Rene Manivald ja Karl mängivad ikka veel Monopoli. Magamajäämiskatse nr 2
03.16 Kindel otsus, et tõesti, homsest annan teeninduskooli lahkumisavalduse sisse, millele järgneb momentaalselt sügav ja magus uni. Magus.
06.30 Äratus. Tunne, et minu lahkumisavalduse sisseandmist ei saa takistada mitte ükski maapealne tegur. Mitte ükski. Taustaks kõlab peas Tõnis Mägi "Koit"
09.26 Sisenen teeniduskooli kantseleisse mõttes taksos koostatud lahkumiskõnet korrates. Sekretär: "Direktoril on külalised. Proovige järgmisel nädalal uuesti." Aaaargh!

Sic transit gloria mundi. Gloria professorae Laurae* vähemalt.

_______________________________________________________________
*Ladinakeelsed terminid põhinevad autori heal fantaasial ja seega ärge parandage, dämit.

esmaspäev, veebruar 14, 2005

vaadake vaid paremalt poolt

ehk siis eesti variant always look on the bright side of life´st:

laiuse lumesõda - palju lund, ülemõistuse märjad ja külmad jalad peale kolmetunnist ründamist and no car to take y home when y feel like it, but yet rõõm lumelinnuse lõhkumisest ja küünarnukitunne suurepäraste sõpradega, kes hoolimata sellest, et nende jalad on sama märjad ja külmad kui sinu omad, kannatavad mängleva kergusega välja kogu su totaalselt infantiilse pahura podisemise ja loovutavad sulle oma koha lõkke ääres:)

tartu kohvikud ja baarid - lots of café and cigarettes, endless filosophical conversations without being able to define the most simple concepts, but hey, at least I´m expressing myself in english!

europorno segatuna paldiski dekadentsiga - pühapäeva ja ühtlasi kogu lustakat nädalavahetust jäävad lõpetama totaalne kultuurishokk baise-moi ja lilja-forever´i näol. mitte, et need teemad kuidagi tundmatu maa oleksid, kuid nõnda näkku paisatutena suudavad siiski ehmatada;)
teisalt vaatan nüüd mõnda aega nurisemata ka kõige roosamaid ja imalamaid hollywoody plämakaid:>

reede, veebruar 11, 2005

don´t try to feed my hunger cause no human can

Hooray, no spam here!

Igavlen õpetajate toas. Hetkeseis: tappa on jäänud veel 86 minutit. Nüüd juba 85 minutit (boy time flies fast...). Telefoni unustasin ka koju, nii et mul ei ole isegi võimalik kellelegi intrigeeriva sisuga sõnumeid saata, prank-kõnedest rääkimata.

Plaan oli postitada sissekanne rubriigist oumaigaad-mis-meil, aga oma suureks rõõmuks/pettumuseks avastasin, et viimase kuue päeva jooksul minu viiele meiliaadressile saabunud 176 uuest kirjast ei vääri ükski Nädala spämmi tiitlit. Aga südantsoojendav on mõelda, et ligi 200 inimest/asutust/reklaamijat/viiruselevitajat pidasid mind ühenduse võtmise vääriliseks. Vot nii eriline olen.

Ja nüüdsest kirjutan alla "laura" (muidugi ainult juhul, kui mu IT-geen alt ei vea ning muutused profile'is kohe kajastuvad), sest "barbs" ei tundu enam see. Sõltumatud eksperdid väitsid ka, et minu "perekonnalugu tundmata on võimatu nime tõelise tähenduseni jõuda". (Tegelikult siiski oli tegu lühendiga nimest Barbara, millest pidi kunagi saama minu teine nimi, aga jäi 1983. aastal kehtinud nimeseaduste tõttu siiski panemata). Nii.

Muideks, iroonia tipp: Tallinna kõige halvem toit on kokakooli sööklas.

kolmapäev, veebruar 09, 2005

Hei me heilutaan taas

Sõitsin täna kahe ja poole tunniga kevadest (Tartu, päike, +1°C, hiline ja mmmmmmõnus ärkamine) totaalsesse talve (Tallinn, lumetorm, -1°C ja teadmine, et homme kell kaheksa peab koolis tööl olema). Määädžik!

Eelmisel reedel alustasin tundidega kokandust õppivatele vene keelt emakeelena kõnelevatele Eesti riigi kodanikele (pfff, edaspidi: kokapoisid) ja olen nüüd täiesti veendunud, et igas russofoonses kokandustudengis on peidus pisike Puškin: "Mademoiselle, kuidas on prantsuse keeles "Minu kingitus Teile on minu süda. Teadke, et võite minu peale alati loota. Igavesti Teie, Stas", ah?" Awwww-faktor oli maksimaalne. Kokapoistele järgnesid eestikeelsed reisikorraldajad: totaalne vaikus, null küsimust, tühjad pilgud. Isegi ühtegi megamini-Koidulat või tiny-Tammsaaret ei manifesteerunud... Jama lugu küll.

Teine nädala cultural event sõna mittekultuurses tähenduses oli pub crawling koos Tartu uute välistudengitega, mille käigus selgus, et nt Oregonis (U.S) räägitakse dead baby anekdoote, mis on umbes samast žanrist, mis "meie" orbiku-naljad, ainult selle vahega, et oregonlane alustab fraasiga "I will so go to hell for this". Ma luban teile, et te ei taha kunagi neid nalju kuulda (pluss: ärge iial kolige Oregoni, eks).

Lisa: klassivend Kaarel Kressal ilmus luulekogu. (Varjatud reklaam). Õnnitlused!

esmaspäev, veebruar 07, 2005

nous voici, vous voila

neljapäeva õhtu tartus, kell 00.27 saan mikult sõnumi "üleval?", muidugi olen üleval, millal ma enne nii vara magama olen läinud. ja läksime, klubisse tallinn muidugi. pidu on nagu tavaliselt, sinult seekord on üllatavalt palju 19-aastaseid. turvamees piidleb pikki minuteid mu passi ja ei suuda kuidagi uskuda, et see olen mina.
lõpuks pääsen sisse ja keerutan miku ja esperiga jalga kuni turvamees meid laualt tantsimas tabab(kuidagi on ka peenike klaasriba laual keskelt katki läinud) ja algab retk tallinna telgitagustesse. klubi juhataja üritab karmi nägu teha ja meid(õigemini mihklit, sest mind ei paista ta eriti tähele panevat, shovinistid raisk!) tonni lõhutud laua eest maksma panna, mihkel väidab, et laud oli enne katki ja hind langeb 600 eek-le. mihkel jääb endale kindlaks ja kutsutakse välja politsei. lõpuks ei pea juhtaja enam vastu ja teatab, et ok, teeme 300.-, sest kõigile on ju politsei välja kutsumine tülikas. mihkel pole nõus, teeme sada, ei raiub juhataja vastu ja tulebki politsei. kahjuks ei õnnestu mul episoodi politseiga pealt näha, sest mina, kui nõrgem sugupool, saadetakse koju, närve puhkama vms. olen klubist 500 meetri kaugusele jõudnud, kui miku helistab - mulle jalutab vastu võidukas huligaan. kogu lugu lõppes üksnes klubikeeluga ja vsjo, nüüd tuleb siis edaspidi atlantise uksi kulutama hakata;(
ja nii palju siis suureks kasvamisest, aga ema lohutas mind nädalavahetusel, kui ta väitis, et hakkas täiskasvanuna tundma alles 40-ndates, nii et pole hullu, lootus jääb, et ükskord tuleb mõistus ka meie õuele:)

toredat saabuvat vastlapäeva ja pikki liuge

kolmapäev, veebruar 02, 2005

la vie normale?

diagnoos: surm äkilise infarkti tagajärjel
põhjus: ootamatult klähvima hakanud nähvits
inimesed võtke endale koeri, kes ei haugu, või vähemalt kes hoiatavad ette enne, kui nad seda tegema hakkavad.

tänase päeva nael oli üheteistkümnes. andsin neile ülesandeks moodustada paarid ja teha dialooge. poiss tagant reast nõjatub ettepoole, tonksab eesistuvat tüdrukut selga ja sositab "kiisu, ütle, kuidas on prantsuse keeles "aitäh"." oluline on siinkohal märkida, et need "lapsed" on prantsuse keelt õppinud KÕIGEST poolteist aastat!
vähemalt sain endalegi üllatuslikult kõigilt kodutööd kätte:) ja tütarlaps eesreast piidles terve tunni mu vööd...

mais je m´en fous