Sõitsin täna kahe ja poole tunniga kevadest (Tartu, päike, +1°C, hiline ja mmmmmmõnus ärkamine) totaalsesse talve (Tallinn, lumetorm, -1°C ja teadmine, et homme kell kaheksa peab koolis tööl olema). Määädžik!
Eelmisel reedel alustasin tundidega kokandust õppivatele vene keelt emakeelena kõnelevatele Eesti riigi kodanikele (pfff, edaspidi: kokapoisid) ja olen nüüd täiesti veendunud, et igas russofoonses kokandustudengis on peidus pisike Puškin: "Mademoiselle, kuidas on prantsuse keeles "Minu kingitus Teile on minu süda. Teadke, et võite minu peale alati loota. Igavesti Teie, Stas", ah?" Awwww-faktor oli maksimaalne. Kokapoistele järgnesid eestikeelsed reisikorraldajad: totaalne vaikus, null küsimust, tühjad pilgud. Isegi ühtegi megamini-Koidulat või tiny-Tammsaaret ei manifesteerunud... Jama lugu küll.
Teine nädala cultural event sõna mittekultuurses tähenduses oli pub crawling koos Tartu uute välistudengitega, mille käigus selgus, et nt Oregonis (U.S) räägitakse dead baby anekdoote, mis on umbes samast žanrist, mis "meie" orbiku-naljad, ainult selle vahega, et oregonlane alustab fraasiga "I will so go to hell for this". Ma luban teile, et te ei taha kunagi neid nalju kuulda (pluss: ärge iial kolige Oregoni, eks).
Lisa: klassivend Kaarel Kressal ilmus luulekogu. (Varjatud reklaam). Õnnitlused!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar