Neljapäeval jõudsin ajavahemikus 6:59-8:03 hakkama saada tervelt kahe uudse ja ennenägematu toiminguga. Esiteks sooritasin isikliku sprindirekordi distantsil voodi-vannituba-riidekapp-peegel-välisuks: 12,5 minutit! Teiseks käisin elus esimest korda Toompeal lipuheiskamist vaatamas ja laulsin nii varajasel hommikutunnil peast riigihümni (ja poolteist salmi laulust "Kaunistagem Eesti kojad"). Et Iseseisvuspäev lõpuni perfekt oleks, käisin õhtul veel Vabaduse väljakul vaatamas ilutulestikku, misjuures tuleb kindlasti mainida, et jaa, tehniline progress on jõudnud ka saluuditööstusesse: 21. sajandil vahetavad nad poole pealt värvi ning come in all different sizes and shapes. Olen overwhelmed nüüd ja luban edaspidi ka aastavahetuse tulemängu tõsiselt võtta. Jami.
Tänase päeva tippsündmus on minu uus cd-pleier, mida ma juba nii salamisi hellitavalt tupsuks kutsun, sest a) ta on ilus ja b) ta mängib kõiki kaheldava kvaliteediga plaate, isegi ema Hiinast toodud piraat-Madonnat. Elagu tagastatud tulumaks, ma ütlen!
Ja muideks, ma olen pub crawlingu selle kevade valitsev Eesti meister: minu rühm (surnud beebi anekdoote rääkiv oregonlane ja kompanjonid) võitis Tartu pubiralli, kuna me olime lihtsalt teistest paremad. Võidu tõi Ristiisas mängitud Never have I ever ja peale pikka harjutamist Krooksus esitatud äärmiselt sügavamõtteline ning kaasahaarav "Barney song", millele Rossi-nimeline ameeriklane lõi ka koreograafia, mida te... well... kunagi nägema ei saa. Easy as that.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar