Igavlen õpetajate toas. Hetkeseis: tappa on jäänud veel 86 minutit. Nüüd juba 85 minutit (boy time flies fast...). Telefoni unustasin ka koju, nii et mul ei ole isegi võimalik kellelegi intrigeeriva sisuga sõnumeid saata, prank-kõnedest rääkimata.
Plaan oli postitada sissekanne rubriigist oumaigaad-mis-meil, aga oma suureks rõõmuks/pettumuseks avastasin, et viimase kuue päeva jooksul minu viiele meiliaadressile saabunud 176 uuest kirjast ei vääri ükski Nädala spämmi tiitlit. Aga südantsoojendav on mõelda, et ligi 200 inimest/asutust/reklaamijat/viiruselevitajat pidasid mind ühenduse võtmise vääriliseks. Vot nii eriline olen.
Ja nüüdsest kirjutan alla "laura" (muidugi ainult juhul, kui mu IT-geen alt ei vea ning muutused profile'is kohe kajastuvad), sest "barbs" ei tundu enam see. Sõltumatud eksperdid väitsid ka, et minu "perekonnalugu tundmata on võimatu nime tõelise tähenduseni jõuda". (Tegelikult siiski oli tegu lühendiga nimest Barbara, millest pidi kunagi saama minu teine nimi, aga jäi 1983. aastal kehtinud nimeseaduste tõttu siiski panemata). Nii.
Muideks, iroonia tipp: Tallinna kõige halvem toit on kokakooli sööklas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar