Huvitav

Panin täna tähele, et kuigi minu töölõigu osas on tõusetunud paras (meedia)kära ning äkitselt on nii õhust, maa pealt kui alt välja ilmunud hulk "eksperte", kes võtavad kõva häälega sõna sel teemal, mida kõike tuleks võlglastega ette võtta, selleks et tulevikus enam võlglasi ei oleks; siis kummalisel kombel ei eruta mind sugugi selles diskussioonis avalik osalemine. 

Ma saan aru, et justiitsminister ja sotsiaalminister võtavad sõna ja üritavad mitte ainult endale, vaid oma skandaalidest räsitud erakonnale enne järgmisi valimisi inimnäolisemat kuvandit luua, lubades kõik rongaisad, kes on oma lapsed nälga jätnud, avalikult Raekoja platsil risti lüüa. Ilmselt on ka mõistetav, et mõned advokaadid üritavad end valdkonna ekspertidena kehtestada, kuidagi peab ju oma ettevõttele reklaami tegema. See teema on liiga kuum. Muutujaid on liiga palju. Väga lihtne on arvamust avaldades eksida ning siis järgnevad 10 aastat guugeldades lugeda, et mina olin see, kes arvas, et kõik elatise võlgnikud tuleks ära kastreerida:)

Minu kolleegid, ametnikud on aga üsna vaiksed, täitsa tasa kohe. Kuulavad ja mõmisevad. Tundub, et olin alateadlikult selle sama hoiaku võtnud kui see teema esimest korda minu lauale potsatas. Kui Riigikogu sotsiaalkomisjon meie poole pöördus, et istungile Justiitsministeeriumi esindaja kutsuda, siis pöördus ta esmalt minu poole. Minus ei tärganud mitte mingisugust huvi, ega ambitsiooni. Suunasin teema kolleegile edasi. Täna uudiseid lugedes, vaadates ja kuulates imestasin, et jätkuvalt ei tunne ma puudust selles diskussioonis osalemisest, kuigi see on minu töö ja valdkond. Nii hea ja rahulik on olla. Tõeliselt rahulik. See on nii mõnus olek, nii mõnus hetk, et las ta kestab veel, venib hästi pikaks, pikaks. Niimoodi on mul võimalik vaadelda ja mõelda. Kuni…. ma saan oma mõtted küpseks. Praegu ei juhtu ja ei muutu asjad järsku, ega ruttu. Praegu on aega mõelda. Praegu on ruumi mõelda. Esimest korda elus oskan seda tõeliselt nautida. Varem olen kannatanud neil ootamise momentidel. Olen sundinud end rahulikuks. Seekord ma lihtsalt olengi rahulik. See on imelihtne. 

Tugitooli sportlane

Minu lastevaba ja spordile pühendatud nädalavahetus on kujunenud hoopis atibiootikumikuuriks, kuna ma käisin valudest hoolimata terve nädala tööl ja läksin arsti juurde alles siis kui ma enam käia ei saanud. Peab vist selle kannatlikkusega natuke piiri pidama. 

Selle asemel, et ise sporti teha saan nüüd tennist vaadata, kinno minna ja šokolaadi süüa:)

Kokandusminutid

Kasutasin täna teist korda sihipäraselt M-i kingitud Nigella kokaraamatut ning valmistasin peaaegu retsepti järgides aasiapärase kookossupi kana ja köögiviljadega. Vahetasin kala kana vastu ning lisasin retsepti koosseisu mõõdukalt ingverit, sest minu meelest ei saa suppi aasiapäraseks nimetada kui sinna ei ole lisatud ingverit, eriti veel kookossupile.

Ühtlasi annan nüüd teise uusaasta lubaduse. Lisaks jooksmisele luban alanud aastal hakata uuesti regulaarselt kodus süüa valmistama. Alustuseks katsetan Nigella ideid ja loodetavasti jõuan varsti ka teiste retseptiraamatuteni. 

Uus dress ja uus toss

Mõnikord kestavad jõulud kauem. Lapsed avasid täna viimased kuuse alla jäänud pakid ning minagi ei jäänud ilma. Tet maros tõi mulle uue talvise ilmastikukindla jooksuvarustuse. Nüüd peab leidma muid põhjuseid jooksma mitte minemiseks kui kehv suusailm. Uued tossud meenutavad lamellrehve ning jooksuülikond paindub nagu retuus ning peab tuult ja muud taevast langevat sodi nagu tõeline soomuk. Ma armastan tootearendust ja materjaliteadust. See on tõeliselt imeline, eriti see viimane. Muidu käiksime meie võluvas talves ja kevades tänaseni vettinud raskete mantlite, jopede ja saabastega.

Ühesõnaga, mul on nüüd reaalsed vahendid oma uusaastalubaduse elluviimiseks. No more excuses. Tegelikult on see imeline tunne kui ma kohtun taas niiske asfaldiga ja ... jooksen. Jooksen ilma, et keegi mulle järgi jookseks, mu käe küljes ripuks või üldse minust midagi tahaks. Tänavad on tühjad ja taamal kiirustavad üksikud inimesed koju või tööle või poodi. Igatahes kuhugi tuppa. Kuhugi, kus on teised inimesed. Mina jooksen omaette. Kuulen enda hingamist, tunnen kuidas esimesed higipiisad kulgevad mööda selgroogu allapoole, peatuvad hetkeks ristluudel ja tormavad siis edasi. Ikka allapoole. Gravitatsioon. Maa tõmbab meid kõiki. Õnneks saab mööda seda edasi joosta. Võib lihtsalt suvalises suunas joosta. 

Ausõna

Olen tüdinenud tutvustest, kontaktidest ja suhetest, kus võin küll saada kinnitust sellele kui erakordne, vapustav ja super druuper kvaliteetne inimene ma olen, aga ... aga. Ikka ja jälle on see aga, üks ja seesama aga. Ma ei soovi selle aga-ga enam kunagi kohtuda. Ma siiralt loodan, et kohtusin selle aga-ga viimast korda oma elus möödunud aastal ja las ta jääda nüüd sinna minevikku. Mul ei ole selliseid kogemusi rohkem vaja. Need  ei paku enam pinget, mul ei ole neist rohkem midagi õppida.

Ma tahaks nüüd lõpuks ometi kohtuda selle mehega, kes ei tõmble, vaid teab, kes ta on. Kes ei pea varjama ja valetama oma soovide realiseerimiseks, ega kellelegi haiget tegema. Kes oskab hoida ja julgeb tunda ning on samas mees. Iseseisev ja terviklik inimene. Vaba. Vallaline. Mees, kes ei karda ohje käest anda, kes oskab koostööd teha ja mind juhtida ilma kuritarvitusteta. Ühesõnaga partner ja kaaslane, kellega koos mööda maailma rännata ja telekat vaadata, tantsimas, kinos, kontserdil ja teatris käia või lihtsalt tõtt vahtida.

Võib-olla teda ei olegi olemas, aga ma täna jälle usun ja loodan, et ta leiab mu üles või et ma komistan talle otsa, siis meie pilgud kohtuvad ja aeg jääb seisma. Ja siis lihtsalt ongi hea. Ilma aga-deta. Lihtsalt imeliselt hea.

Standardiseeritud protsessid

Üldiselt mulle meeldivad süsteemid ja alamsüsteemid, standardid ja standardiseeritud tööprotsessid, sest ühest küljest need võimaldavad korraga tegeleda nii detailide kui tervikuga ning teisest küljest peaks standardiseeritud tööprotsessi läbinud töötulem, no ütleme näiteks õigusakt, olema kõrgekvaliteediline. Standardiseeritud tööprotsessis peaks iga osaline andma kvalitatiivse lisandväärtuse töötulemusse ning ideaalis peaks ka aega tohutult kokku hoidma, sest ei ole vaja pidevalt algpunkti tagasi minna ja mitu korda vigadeparandusi teha.

Reaalsuses, aga tähendab standardiseeritud tööprotsess seda, et näiteks see sama õigusakt läbib kõikvõimalikke kooskõlastusi, kuuaega kestva normikontrolli, veel kooskõlastusi ja dokumendihaldussüsteeme ning lõpuks teatab see protsessi osaline, kes on ahela viimane lüli, kes peaks selle dokumendi lihtsalt avaldama, et tuleks tagasi algusesse minna ja normikontrolliga otsast alustada. Selle asemel, et ise ära parandada paar kirjaviga, tuleks kogu menetlus otsast peale läbi teha. 

Mitte mingit kasu ei ole süsteemidest ja alamsüsteemidest ja standardiseeritud tööprotsessidest kui selles osalevate inimeste mõtlemisvõime ja tahe omaalgatuslikult ja loogiliselt mõeldes (ja tulemusele orienteeritult) tegutseda on niisama suur kui mõnel keskpärasel kaasaegselt infotehnoloogilisel algoritmil, no ütleme näiteks Maxima kassaaparaadil. Niipea kui üks andmeväli on täitmata või on koma asemel semikoolon, tuleb üks vastus: ei saa menetleda. Ja lihtsalt nii ongi. Edasi ei juhtu mitte midagi. Lihtsalt mitte kõige vähematki. Moondu või herneks, aga ei juhtu, sest koma asemel on semikoolon. Ministrilt tuleks uuesti allkiri võtta ja enne seda terve hulk süsteemi ahelaks olevaid mutreid tööle panna selle kolossaalse vea parandamiseks. Ja muidugi tuleb sel teemal palju kirju laiali saata ning tegelikult võiks ka mõned koosolekud korraldada. See ongi see essents, mille peale me oma väärtuslikku eluaega kulutame.

Head uut aastat!