alguses kui siia maailma tuleme uurime huviga seda ümbritsevat karusselli, õpime selgeks mängureeglid ehk "kuidas asjad käivad". mu kaheaastane tütar on hetkel ametis selle mängu mängimisega. kui ma juhuslikult midagi unustan või teisiti teen, siis tuletatakse mulle meelde kuidas asjad käivad. aga mingil hetkel sel teel kaob pind jalge alt ja maad võtab rahutus. reegleid ei ole enam. tahaks, et oleks hea, aga mis see hea on ja kuidas see üles leida? mida ma peaksin tegema, mis suunas minema, mis on õige ja mis vale, mis on hea ja mis on halb?
mis siis kui neid kategooriaid ei olegi olemas. kui nii, siis oledki äkitselt halastamatus üksinduses iseendaga, selle puntras iseendaga, kellele vanemad, kool ja ühiskond enam mängureegleid ei kehtesta, sest sina ise oledki see lapsevanem, kool ja ühiskond, kes peaks suutma mingeid reegleid kehtestada, stabiilsust ja korda luua, seda turvalisust, mida inimesele on vaja selleks, et mitte hulluks minna. aga mida tean mina reeglitest. kunagi olen nende järgi elanud, kunagi oli neid väga palju. tagantjärgi mõistan, et need üksnes pärssisid loovust ja aheldasid isiksuse võltstõdede külge, sest tõde pole ju olemas. ma ei usu reeglitesse, ega ühiskondlikesse tavadesse, sest need piiravad inimest ja teevad meid sageli väga õnnetuteks. see näiline tugi, mida reelgitest saame, on lihtsalt meie endi argus ja mugavus, hirm toetuda vaid iseendale. ühest inimesest, kellele kindel olla, ju ei piisa, seda on liiga vähe.
minu vastutusel on ühe äärmiselt laheda väikse inimese kasvatamine, mingi hulk töötajaid ning riikliku tähtsusega asutuse ja valdkondade üles ehitamine ja kujundamine. kuidas seda teha, seda ei ole keegi mulle kunagi õpetanud, seda ei saa lugeda ühestki raamatust, ega vaadata ühestki filmist. võin ju kuulata mõne targema inimese lugusid tema kogemustest, kuid olukorrad ja inimesed on igal konkreetsel juhul ainulaadsed. ükski reegel ei käsitle aga ainulaadseid sündmusi või isikuid. ainus, kellele toetuda ja keda uskuda, olen mina ise.
