alasti tulin ma

astun paljajalu läbi tähise öö, hinges kuu ja süles meretuul
püüan kuukiiri ja lasen nad siis jälle lahti
tahan ära tunda Maailma Hinge,
tahan näha Vetevaimu ja rääkida temaga Elust,
aga vastu tuleb Armastus ja kutsub endaga kaasa.

ja ma järgnen ta kutsele, teen hüppe tundmatusse
saan tunda röömu, joovastust ja uskumatut piina.

mu hinges hakkab kohisema Tuuleiil
ta kasvab, kasvab ja kasvab kuni möllab tormina
kus on mu kuukiir, mu tasakaal, mu vabadus?

olen väsinud, sa oled mu ära kurnanud
ma ei taha enam midagi. ma ei taha sind, mine ära

lähen Vaikuse juurde ja kuulan Tarkuse häält
mu hing hakkab jälle helisema
istun järve kaldal - vesi on peegelsile ja
tuul sasib männi latvu
ma armastan sind, sina oled mu teiste jaoks ära rikkunud
nüüd saan ma rahu ja lahustun tolmuna tuules

Niksinurkka by Cosmo

Jõuluvanalt saime 6 kuu Cosmo* tellimuse, s.t pool aastat kasulikke nõuandeid, mida teistelegi jagada. Heldelt, muidugi.

Niisiis, väike keskendumisõpetus: "1)istu teiste poole seljaga 2)alusta kohe hommikul 3) lülita hääled välja ja 4)kuula muusikat". Easy as that.

Ilusat aastalõppu!

*sponsored by M&M's - aitäh;)

Plagiaat kui ühiskondlikult aktsepteeritava single’i mantra

Kuidas kolme etapiga 24h jooksul Usku vahetada:

1. Sa jooksed kokku suvel „ideaalse paari” tähe all abiellunud sõbrannaga, kellelt kuuled oma elu esimese originaalse vastuse küsimusele „Kuidas läheb?” – „Halvasti, me lahutame.”
2. Saad kutse aastavahetust tähistama oma hetkel reisil oleva sõbranna noormehelt. Juba teise sellise.
3. Barbie ja Ken läksid lahku. Ametlikult.
Kurjad keeled räägivad, et kõike seda, kuna Blaine’il (uue generatsiooni plastic hunk) on päris juuksed.
3,5. Ja üleüldse.

Nii et nõus-nõus, kulla Mooses, aga 1. jaanuarist 2005 luban oma ideaalide juurde tagasi pöörduda ;)

Aitab sügavmöttelisusest...

Y don´t know what y´ve got until it´s gone = 101% tösi

eelmine aasta jätsin end traditsioonilistest jöuludest ilma ja see kord tundus, et mul on maailma parim jöul, kuigi köik oli nagu ikka jöuluöhtul. poleks iial arvanud, et vöin uue sulepea ja flanellöösärgi üle nii önnelik olla:)!!!

...ja inimsuhted. vajame kedagi enda körvale, et täita mingit puudujääki endas, aga mis siis kui mingil hetkel polegi puudujääki, köik on iseendas olemas - rööm, rahulolu, tasakaal ja köditav pönevus?!! siis piisab perest, söpradest ja teatavast tähelepanust, et köik oleks viimase peal. järsku on kadunud meeleheitlikkus ja igatsus. kui enam paremaks minna ei saaksgi, meenub äkitselt, et oota, midagi on valesti, kus on see illusioon printsist valgel hobusel;)(;??? ja algab ajuklapperjaht leidmaks tuttavat igasust. hetkeks leian ta üles ja ometi on midagi valesti - see on völts, sest tegelikult on mul täiesti SAVI!

tahan lihtsalt sind ja sind ja sind aeg-ajalt ära kasutada, et tähelepanu saada ja siis rahulolevana öhtul üksi uinuda, sest keegi pole piisavalt hea. polegi mingit printsi vaja, teda lihtsalt pole enam olemas, meedia tappis ta. vsjo

the glory of single life? eks otsustage ise, igaühele oma

röömsaid pühi:)

karma police

et peaks hispaania keele eksamiks õppima? et peaks esseed valmis kirjutama? et peaks tegema kõike muud, aga mitte seda? - nähh.

tere eksamid, hüvasti tegevusvabadus.

Teistsugune tegelikkus

Käisin nädalavahetusel rabas. pidasime sünnpäeva eemal kõigest ja tundsin esimest korda üle väga pika aja, et puhkan. mõistsin, et olen nii ära urbaniseerunud ja nii meeletult "aktiivne", et rahulikult olla ja 100% puhata tegelikult ei oskagi. kui varem ei suutnud mõista tüüpilist Lääne inimest, kes peab hullult eksootiliseks puhkust metsas, ilma kõigi mugavusteta onnis, siis nüüd olen endalegi märkamatult ise samasuguseks muutunud. viibisin 36 h vanarahva muinasjutus ja nautisin iga hetke sellest nii põhjalikult, et unustasin oma igapäeva reaalsuse hoopis ning suur oli minu üllatus, kui leidsin end pühapäeva õhtul taas oma linnakorteris. aknast välja vaadates kangastus vastasmaja tulede asemel järve taustal turbaraba ja körendikud männid tuules kohisemas...
ilus, ilus, ilus on maa - oleks vaid rohkem tarkust, et aega võtta ja sellest osa saada

Lindprii

mäslev hing.
püüan teda vaigistada. üritan teda veenda end millegi või kellegagi siduma, sest siis vaibuks ometi see torm. aga ta ei kuula sõna, ta tahab ise olla ja mitte tunda neid tundeid, mida kogu ümbritsev maailm talle omistada tahab ja vägivaldselt omistab.
mulle tundub, et pean ehk jälle kohvri pakkima ja kaugele sõitma, et oma hingele seda õiget toitu pakkuda, et anda talle seda, mis erutab, elus hoiab ja liikuma paneb.
uskusin naiivselt, et võin naasta. tagasi. siia. ja elada mulle kandikul pakutud elu, mis võiks näida imelise muinasjutuna, kuid see hirmutas mind ja ma tahtsin hoopis kaugemale ära. eemale sinu eest, sinu, kes sa oled mu armastus. ometi veenis miski mind tagasi tulema, mingi kauge mälestus lapsepõlvest........
ja ma tulin. ja nägin sind. ja nägin oma siinset elu. ja üritasin end sellesse sobitada, aga see oli nagu kaks numbrit liiga väike kleit ja mida rohkem ma proovisin, seda raskem see oli,kuni ühel hommikul polnud enam midagi öelda.
üritasin asendada Seda Midagi kõiksugu ühiskondlike tegevustega ja kuigi algul oli huvitav, pidin peagi märkama, et see pole see, pole see, pole see. miski, ega keski ei suuda mind enam jäägitult paeluda ning ma mõistan nüüd, et see mis puudu jäi, polnud sinust, vaid see olen mina, kes ei suuda enam siia maailma ära mahtuda. ning mind kõikjale jälitav piiritu rahu tuleb tundest, et miski siin pole jääv

tere hommikust eestimaa ;)

Utoopia

vöi öigemini utoopiad, köik need illusioonid, mis meid sünnist saadik saadavad - illusioon kunagi saabuvast töest, suurest edust, töelisest armastusest ja önnelikust löpust. sest, mis on see önnelik löpp - cum laude diplom vöi juba kolm aastat kestnud armastus? kui elu on pidev evolutsioon, kus köik muutub, siis ainus reaalne löpp on surm, aga kas surma kohta saab öelda, et see on önnelik vöi önnetu. samuti on köigi teiste utoopiatega - pole üleüldist töde vöi absoluutset edu vöi töelist armastust, sest pole olemas igikestvaid seisundeid ja väärtusi. enamik meist on mingil hetkel edukas vöi armastatud vöi arvab köiksust möistvat, kuid see vöib möne hetkega kardinaalselt muutuda.
köige suurem illusioon on vast möte, millestki püsivast, kestvast ja kindlast. see illusioon saadab köiki teisi. millegipärast otsib inimene, vähemasti mingil hetkel, kindlust, mis jääks kestma. tundub rumal ja möttetu otsida midagi, mida pole olemas, midagi, mis inimmaailmas pole saavutatav kuna inimene ise on püsimatu. ja ometi me püüdleme selle poole, kasvöi näiliselt. lihtsam oleks ju sellest totrast püüdlusest lahti lasta ja lihtsalt vooluga kaasa minna. kuid inimene ei suuda, miski närib teda pidevalt, mingi väike hääl sisemuses, mis ei anna rahu, isegi siis kui on saavutatud näiline rahulolu, isegi siis on tune, et midagi on puudu. ja nii ta löhubki oma turvalise idülli ning asub siis seda jälle otsima, et hävitustööga otsast peale alata. seda köike millegi ülimuslikut hea ja püsiva nimel.

ilusat teist adventi:)

michael andrews - mad world

ühe lemmikpäeva koostisosad: mesimõnus äratus kell neli, tunnine hommikusöök õhtuhämaruses, MSN ja "baar", kohtumine sõpradega, hea muusika ning jäätisekokteil.

oleks keegi kohe öelnud, et see nii lihtne on.

magus laupäev

vaikselt tibutav vihm, öötsuv meri akna taga kogu inimsuse magus valu rinnus mötlesin täna omi mötteid teistega jagama hakata

tere maailm, sinust kirjutan