astun paljajalu läbi tähise öö, hinges kuu ja süles meretuul
püüan kuukiiri ja lasen nad siis jälle lahti
tahan ära tunda Maailma Hinge,
tahan näha Vetevaimu ja rääkida temaga Elust,
aga vastu tuleb Armastus ja kutsub endaga kaasa.
ja ma järgnen ta kutsele, teen hüppe tundmatusse
saan tunda röömu, joovastust ja uskumatut piina.
mu hinges hakkab kohisema Tuuleiil
ta kasvab, kasvab ja kasvab kuni möllab tormina
kus on mu kuukiir, mu tasakaal, mu vabadus?
olen väsinud, sa oled mu ära kurnanud
ma ei taha enam midagi. ma ei taha sind, mine ära
lähen Vaikuse juurde ja kuulan Tarkuse häält
mu hing hakkab jälle helisema
istun järve kaldal - vesi on peegelsile ja
tuul sasib männi latvu
ma armastan sind, sina oled mu teiste jaoks ära rikkunud
nüüd saan ma rahu ja lahustun tolmuna tuules
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar