kolmapäev, november 21, 2007

helsinki

jõudsin eile õhtul tagasi helsinkist taas kindlas veendumuses, et välissuhtlus on äge ja et helsinki on lahe. tallink star on tõesti mugav, kiire, ruumikas ja kauni panoraamvaatega. rõõmu normaalse wifi olemasolust hajutas mõnevõrra vähene elektripistikute arv ja hajus paigutus. laeva põhiliseks veaks tuleb aga pidada purjus soome turiste, kes rikuvad paratamatult eestlaste arusaama sellest rahvusest ning eesti soost soome suunduvad töölised, kellega seonduvat oligi vaja lahe taga arutamas käia.

neljapäev, november 15, 2007

alandlikkust praktiseerides

olen täna teist ja sel nädalal viimast päeva haigekassa harju osakonnas põnevat juristi tööd tegemas. kuna haigekassa harju osakond asub bussijaama kõrval, siis on lõunapausi pidamiseks umbkaudu 2 võimalust: minna kesklinna ja riskida liiga pika lõunapausi võtmisega kaasneda võiva kolleegide pahameelega või süüa mõnes põnevas toitlustusasutuses bussijaama ümbruses.
kuna mind tabas just täna kell 12.15 vastupandamatu vajadus süüa kartuliputru viineritega, suundusin bussijaama vastas asuvasse väiksesse majauberikku, mille peale on kirjutatud "kodu... toidud". tegelikult tahab see asutus olla pealkirjaga kodused toidud, aga kurjad ilmastikutingimused ja bussijaama lähedus on viimased tähed nimest endaga kaasa viinud. astusin niisiis sisse ja leidsin end umbes 20 ruutmeetriselt pinnalt, kuhu oli paigutatud kuus lauda, mõned toolid, hulgim ehitustöölisi, baarilett ja baaridaam. üllatuslikult võimaldasid selle asutuse tehnoloogilised seadeldised tasuda roogade eest ka kaardiga. tellisin viinerid kartulipudruga ja piima. istusin maha viimasesse tühja lauda ja rüüpasin oma rooga oodates osaliselt võidunud klaasist piima. peagi liitusid minuga häbeliku moega ehitustöölised, kellele enam vabu laudu ei jätkunud. minu kohalolek muutis nad kuidagi tagasihoidlikeks.
sain oma ihaldatud kartulipudru viineritega, seda kõike koos piimaga vaid 40 eegu eest (vastukaaluks kesklinna lõunatele, mis viimasel ajal kipuvad ületama ka 200 eegu piiri), ometi tundsin end tulnukana, võõrkehana. mõtlesin james blunti saatel lahkudes, kas 200 eeku lõuna eest esindab paremat kvaliteeti või on see eelkõige tasu gruppi kuulumise eest.

pühapäev, juuni 17, 2007

jumal karistas teada ja saatis ta naise juurde

prantsuse keeles kõlab see tegelikult veel paremini : "Dieu l´a puni et l´a livré aux mains d´une femme." (Livre de Judith, XVI, 7) ehk siis andis tema naise haardesse. naine, kes kristlikus kultuuriruumis kehastab kiusatust ja seetõttu ka hukatuslikkust, on täna minetamas sedasama salapära, mis temast kunagi pahelise tegi. üks kolleeg kurtis mulle hiljuti, kuidas meestega ei ole enam võmalik konstruktiivset koostööd teha, sest koosolekud muutuvad mokalaadaks ning konstruktiivsed ettepanekud ja pragmaatiline lähenemine tulevad pigem naistelt. üha enam kuulen meeskolleegidelt mõttemõlgutusi mehe ja naise rolli erinevustest, mis tuleb nende soolisest eripärast. mees on loodud oma seemet võimalikult palju külvama ja naine on loodud järglasi üles kasvatama. naisel on aga ka veel üks lisaülesanne - mees endaga siduda, sest elujõulisemad on need järglased, kes kasvavad koos mõlema vanemaga. cosmo räägib seega õiget juttu - hoia mehest kinni! ja seda ütleb mees ise. samal ajal räägib meie üdini naiselik nais tipp-poliitik, kuidas tema ei taha oma keha rasedusega ära rikkuda ja asub propageerima surrogaatemandust. ajal, mil mehed tunnevad ja naised mõtlevad, mil ürgmees ja ürgnaine on muutunud hermafrodiidiks ning mil kahe soorolli asemele on tekkinud soorollide loomaaed, ei tea me enam isegi, kes me oleme või kuhu läheme. aga me üritame siiski, üritame end mõttestada, nagu inimene ikka on üritanud. seekord oleme selleks valinud oma esivanemate soorollide lahtimõtestamise lootuses, et see ikka veel kehtib.

teisipäev, juuni 12, 2007

tehtud!

kaitsesin eile (lõpuks!!!) oma bakalaureuse töö teemal Justine, ebatavaline ohver Sade´i maailmas. minu töö ülikriitiline oponent polnudki minu töö suhtes nii kriitiline. hoopis kiitis. paaris punktis diskuteerisime, aga sisuliselt olime samal seisukohal ja lõpptulemus.... väga positiivne emotsioon elu esimesest kaitsmisest ja hinne B.

super:)

teisipäev, mai 22, 2007

merde, merde, MERDE

kirjutasin siis tänavu kevadel uuesti lõputöö, samal teemal, sama juhendajaga ja peale nädalast ootamist töö elektriväel esitamisejärgselt, soostus juhendaja mind teavitama, et sama oponent, kes eelmisel aastal mu töö põrmustas, annab oma vastuse täna hommikuks. kõik. rohkem ei midagi. ühtegi sisulist kommentaari ei suudetud nädalaga anda, üksnes teadmine, et toosama ülikarm oponeeriv õppejõud on taas asunud mu töö kritiseerimise kallale. ehk siis sama hästi võiks kohe öelda, et preili rebane, teie ei lõpetagi ülikooli.

aaarrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr, persse kõik

pühapäev, aprill 29, 2007

marodöörid

kell on 4.05 pühapäeva hommikul. akna taga paistab varajane koidukuma. panen tule põlema, magamisest ei tule enam midagi välja. meel on mõru. vähemalt on helikopter peakohal tiirutamise ära lõpetanud. selleks korraks. vähemalt oli möödunud öö rahulik.

mõnda aega kuulen vaid omaenda hingamist ja käekella tiksumist. siis hakkan kuulma kuidas laululind kõva, kõva häälega vidistab. kuidas ma teda enne ei kuulnud, ta laulab ju nõnda kõvasti, et seda võiks lausa karjumseks nimetada. lähen rõdule ja süütan päeva esimese sigareti ja tunnen, et täna tuleb pikk päev. kuulen teist lindu, kes esimesega võidu uue päeva algust ülevoolava rõõmu ja kõva häälega tervitab.

vastasmaja paaris aknas põleb tuli. mida küll teeb inimeseloom pühapäeva hommikul kell neli? igatahes ei hõiska ta rõõmust, et uus päev on alanud. mida ta siis teeb? põrnitseb arvutiekraani, otsib järgmist uudispommi, loeb kokku vahistatute ja vigastatute arvu ja mõtleb tiblad, raisk. aga mõelge ometi, me oleme nüüd lõpuks päris eurooplased. meil on nüüd ka oma märatsev vähemus. mis sest, et tegemist ei ole ei sõjapõgenike, ega parema töö leidmise lootuses sisserännanute järeltulijatega. oleme uhked oma euroopalikkuse üle ja sõimame kunagiste okupantide järeltulijaid, kellele me ei ole suutnud õpetada oma keelt, ega oma nägemust ajaloost. tunneme ühtekuuluvust NENDE VASTU. aga nemad mässavad, sest nad ei tunne, et nad oleks osa meiest. akende lõhkumine on äärmiselt kahetsusväärne, aga selle käigus liiga selgelt ilmnenud saast on õudu tekitav. tohutult kurb.

teisipäev, aprill 17, 2007

mõttetera(d)

kaks head mõtet teisipäevaõhtusest etv kultuurisaatest op:
  1. minu oma maailma parim - mitte kollektiivne maailma parim teos, elamus või koht, vaid minu, igaühe enda oma;
  2. kohtugem, kui mitte varem, siis järgmisel kohtumisel.

individualistlikud mõtted. ometi rahustavad ja rahulikud. aeg on selline. elu on selline. individualistlik. peamine, et oleks aega ja oleks mõistmist, kasvõi natuke, aga see eest tõelist, õiget, olemuslikku - mõistmist.

kolmapäev, aprill 11, 2007

comme je t´ai vue pour la première fois

toi, tu est ma joie; toi, tu est ma tristesse. voila. incomprehensible. difficile a endurer. merveilleux une fois que tu est pres de moi. quand tu me laisse entrer. si. quand.

reede, märts 30, 2007

kommunikatsioon

kanal 2 näitas dokumentaali meestest, kelle kaaslasteks on naisekujulised kumminukud. kas teadsite, et kumminukkudele valmistatakse ka erineva kujuga keeli? mehed riietavad, meigivad ja pesevad omi nukke. aga kui üks meestest ütles, et nukk ei talle mitte pelgalt mänguasi ja sugukire rahuldamise objekt, vaid kaaslane; mees kirjeldas kuidas nad hommikuti voodis vedelevad ja üksteisele silma vaatavad, kuidas ta ei talu üksindust ja selleks ongi talle nukk, kes on tema kalju, kellest ta teab alati mida oodata. päris naised ei ole sellised.

teine mees on endale mitu nukku ostnud, sest ühest ei piisa, mis sest et too ilus on. kui ta näeb uut ilusat nukku, siis ta tahab seda ka, juurde.

kolmas mees pidas alguses enese õigustuseks maha loengu, sellest kui õelad ja salakavalad on päris naised ja kui palju parem on seks on nukkudega, sest nukud ei jää rasedaks, ega levita suguhaiguseid.

kolme mehe kokkuvõte nukkudega koos elamisest oli, et elus võiks veel palju hullemini minna - täiesti üksi olemine oleks veel hullem.

olen küll paar korda mõelnud, et jätaks mehed sinnapaika ja ostaks vibraatori, aga mingi justinilik entetement ei lase seda mõtet teoks teha. ju ma pole ka veel 39 aastane ja kehva näonahaga, kuid tundub, et põhjus, miks inimene teisele inimesele asja eelistab, on siiski mujal .
inimesed ei ole kunagi üksteisest aru saanud ja ei hakka kunagi üksteisest aru saama, sest igaüks meist elab omas kontekstis, mille moodustavad kõik need teised inimesed ja sündmused meie ümber. seetõttu oleme alati üksi oma arusaamaga maailmast ja otsime enda kõrvale kaaslast, kes natukenegi mõistaks. äratundmisrõõm on kui koju jõudmine. kui me enam ei üritagi mõttekaaslast või hingesugulast leida, siis olemegi üksikud ja üksi.

kolmapäev, märts 28, 2007

lubamatu

eesti jalgpall on talumatult masendav.

teisipäev, märts 27, 2007

je ne veux pas travailler

... je ne veux pas étudier. ainult magada viitsin ja süüa. 28 kuni 35 päeva plaanilist puhkust aastas on selgelt liiga vähe. eriti perversne tundub end hommikul kaheksast üles ajada, et minna kontorisse arvutiekraani põrnitsema ja kolleegidega üle laua asju arutama, mis tegelikult kedagi ei eruta, ega oluliselt huvita, aga mida PEAB tegema. inimene on ikka üks imelik loom küll - mõtleb ise endale välja rida reegleid ja kohustusi, mida ta tegelt täita ei taha, ega viitsi ja siunab siis ühiskonda. paneks endale tuppa porgandid ja kartulid potti kasvama ja ei lähekski enam välja, kui siis ainult selleks, et päiksel nina paitada lasta:) ja ärge tulge mulle rääkima korteriüürist ja liisingutest. see on veel suurem butafooria kui mõiste aeg.

esmaspäev, märts 19, 2007

katkematud ovatsioonid ehk kahe reaalsuse vahel

tagasi tallinnas. jalutan mööda tallinna tänavaid silme eest pariisi vaated ja piia korter, aga vastu vaatab minu toa kollane sein ja üle tänava tallinna 5. lasteaed. keskuse poole jalutades ei möödu ma ostukeskusest les halles, vaid kultuurikeskusest viru keskus, vanalinn on kokku koondatud kahetsusväärselt väiksele maa-alale, mida ei läbista ebamäärase värvusega seine, selle kaldaid ei kaunista les fameux edifices mitmetest eri aastasadadest, ümberringi kõrguvad klaashooned, muruplatsid on mattunud mutta ja taevast sajab ebamäärast löga.

aga

nädala lõpuks lubatakse pariisi ilma, mis muidugi tähendab, et pariisis on veelgi soojem ja päikeselisem. mais ca va. hea on ärgata esmaspäeva hommikul omas voodis ja tõdeda, et täna ei ole tööpäev, kuulata dushi all boris vian´i, mõleda edasi pariisi mõtteid, üritades neid tallinna paigutada, tunda kuidas sellest tekib kerge pearinglus, võtta klaas valget veini, teha üks sigarett ja minna vanaema juurde varasele lõunale. je suis snobe...

ja pariis...

oli kõik seda, mida lootsin ja veel palju rohkem seda, mida oodatada, ega karta ei osanud. paris est magnifique, surprenant, boulversant - kõige sügavamas tsölibaadis oli pariis vaimne kepp par exellence ehk maailma parim koht marquis de sade uuringuteks.

esmaspäev, märts 12, 2007

sous le soleil de paris

sa ärkad üles laupäeva hommikul pariisis, peas eilse peo käigus tehtud soeng, meik, ja seljas need samad riided, mida viimati peeglist peo alguses silmitsesid. üksnes teksapüksid on end ise jalast ära võtnud, viisakalt kokku lappinud ja nurka asetanud. sul ei ole õrna aimugi kuidas pidu lõppes, kuidas sa voodisse said ning mida sa suutsid korda saata selles ajavahemikus, mille koha peal su ajus on üksnes suur valge laik. seda ei ole sinuga kunagi varem juhtunud. tegelikult sa vaikselt lootsid, et seda ei juhtugi sinuga kunagi. see on hirmutavam kui sa oskasid ette kujutada. sa suundud läbi kõrvaltoa vannitoa poole. teel sinna silmad sa üht tüüpi, kes peale peo lõppu ilmselt koju ei tahtnud minna või ei saanud või ei suutnud. vahet pole. tüüp vaatab sulle otsa ja teatab :"ma teen jee". vaatad teda mõistmatul ilmel ning ta vastab :"ma teen jeehat". lähed vannituppa ning otsustad peeglisse vaadates, et meigi eemaldamise asemel tuleks seda värkendada. kuum dush mõjub lohutavalt. vannitoast väljudes on tüüp tõepoolest lahkunud. peale aeglast sisutühja sisemonoloogi otsustad raamatukokku minna. see on vähemalt tuttav koht. raamatusse süvenemine või vähemalt selle vaatamine mõtlikul ilmel on ju alati aidanud. lähed raamatukokku. aga ei pääse lugemissaali, sest see on täis. mustanahaline turvamees vaatab sind vildakal ilmel ja teatab, et tuleb oodata. OODATA!!! jumal küll, ma tahtsin lihtsalt ÜHTE raamatut silmitseda, ma oleks võinud ka põrandal istuda. aga metalne turvavärv jääb liikumatuks. tunned kuidas hommikusest hirmust saab paanika. tunned, kuidas hakkad üle viimasegi olematu piiri vajuma. kõik ujub ja voolab. päevad pole ikka veel alanud, oled kümme päeva järjest alkoholi kuritarvitanud, emotsioonid on pidevalt laes... sul on vaja pidepunkti. lähed metroosse ja sõidad les halles´i. jalutad sealt au jardin du luxembourg´i ning tunned kuidas soojas kevadpäikeses sädelev pariis sind taas inimeseks muudab. aias kihab inimestest ja päikesest. rahu. lähed vaatad maletajaid, räägid filosoofiga juttu ja õhtul aitavad eelmise õhtu lahked peokaaslased ja inglid sul pilti kokku panna. polnudki midagi erilist.

neljapäev, märts 08, 2007

essence essentiel

laine, laine järel randa kandub, sääl siis jõuetuna liiva vaob nagu lubadus, mis kergelt antud, nagu tõotus, petlik, mis kaob. igas hetkes peitud head ja halba, sääl kus lõpeb, sääl ka algab tee, meri kustutab kord jäljed kaldalt, aga hinges püsivad need.

ilusaid unesid, maailm, nii armas

she´s so strange

je croyais en toi, meme avant que j'ai commancé a t´aimer. et depuis je t´aime. et une bizarre tranquilleté m´a suivi partout, meme quand j´étais triste, malheureuse, en colère. cette paix ne m´a jamais quittée. et puis j´ai compris, je vais toujours croire en toi, n´importe ce que tu fais, où tu serais, peu importe si nous sommes ensemble ou séparés, meme si tu ne parlera plus jamais avec moi. maintenant je le sais et rien ne le changera.

les reflexions d´une coquille

laupäev, märts 03, 2007

totaalne muutumine

eelmise nädala alguses teadsin, et lõppeva nädala teisipäeval lähen üheks päevaks brüsselisse töögrupi koosolekule. nädala keskel hakkasid liikuma kuulujutud, et ilmselt tuleb siiski kahepäevane koosolek, kuid ei teatud täpselt millal. nädala lõpuks suutsid sakslased välja mõelda teise koosolekupäeva - nädala viimase tööpäeva. kuna ülemus leidis veendunult, et pean mõlemal koosolekul osalema, leidsin end olukorrast, kus teisipäeva ja reede, mis olid koosolekupäevad, vahel oli vaja kaks päeva ära sisutada meeldivate tegevustega.

niisiis sõitsin pariisi piia juurde. külastasin prantsuse rahvusraamatukogu. tutvusin sealse marquis de sade loomingut puudutava kirjanduskriitikaga ning tõdesin sügava ohkega, et minu lõputöö jääb teoreetilise baasi osas kahetsusväärselt õhukeseks ja saab põhinema veelgi ohtramal omaloomingul. õhtul piia ja kärdiga baaris istudes, tuli kärt geniaalse idee peale, et ma võiks peale reedest koosolekut brüsselist hoopis pariisi, mitte tallinnasse sõita ja nädala prantsuse rahvusraamatukogus teoste tolmu nuusutades veeta. piia kiitis mõtte heaks ja õhutas mind seda ellu viima kuni minu lahkumiseni brüsselisse.

kõhklesin ja kahtlesin, samas aga tundsin südames, et kui vähegi saaks, läheks kohe. rääkisin ülemusega asjast ja ta arvas, et ma võin teha nii nagu heaks arvan. niisiis sõitsin reede õhtul peale koosoleku lõppu pariisi. lennupileti vahetasin ümber 16. märtsiks ja täna hommikul sõin croissant´e piia pariisi buduaaris. ja nii saigi ühepäevasest brüsseli lähetusest kahenädalane (õppe)puhkus pariisis.

isegi bloogileht on asjakohaselt ja omaalgatuslikult prantsusekeelseks muutunud.

teisipäev, veebruar 20, 2007

crescendo

"karu tuli koopast, vaatas kuud, nühkis oma peput vastu puud. mis ta seda nühkis, mis ta seda pühkis ja siis koopa poole rühkis."

see ei ole luuletus, ega minu fantaasia, see on karu laul, mida minu ema isa nii kaua kui mina mäletan ikka ja jälle koosviibimistel ümiseda armastas. täna öösel astusin ma selle viisijupi saatel valges kleidis mööda rahvast täis vahekäiku oma kaasa poole, et temaga pühasse abiellu astuda. hiiglasuur ruum oli elevust täis, ise olin õnnelik, ainsana häiris mind traditsioonilise pulmaviisi puudmine, aga sellest hoolimata astusin rõõmasalt oma üleni musta riietatud väikse naise poole.

pühapäev, jaanuar 14, 2007

fashion glamour

ERKI moeshow: teksti luges Anu Lamp, põhiteemaks oli beebi business, mis jäi siiski mõnevõrra arusaamatuks ning mõjus kohati lastepornona, kuigi teemale oli üritatud läheneda erinevatest aspektidest. Anu Lambi mahe hääl kuulutas:"beebi business on in" ning selle saatel marssis koos kiljuvate tantsutüdrukutega lavale tulnuka kostüümi laadses hallis liibuvas tunkes hiiglasliku pampersiga ümbritsetud "beebi".

show oli siiski vaatamist väärt, hoolimata liiga suurest hulgast amatöörmodellist, kes tõenäoliselt kontsaga kingi esimest korda elus kandsid ning õlgu sirgeks ajada ei osanud. meesmodellid olid vast ühed professionaalseimad ja atraktiivseimad, kuigi kohati ehk liiga androgüünsed. meeldiv oli tõdeda, et nii mõnigi kollektsioon oli lisaks efektsusele ka tõsiselt professionaalne ja kvaliteetne.

modellide kõrval oli salme keskus täis piisaval hulgal glamuurseid eksipitsioniste. (huuh, sai ka selle sõnapaari lõpuks ära märkida, loodetavati ka korrektse ortograafiaga.)

reede, jaanuar 05, 2007

lähme sõidame!

ainult ühe ringi - teisipäeval kopenhaagenisse ja õhtul tagasi. tahaks öelda, et "mulle meeldib see, mida minule teed, tahan veel, tahan veel", aga aitab juba kopenhaagenist, läheks vahelduseks kuhugi mujale.

muidu on kõik täitsa hästi.

teisipäev, jaanuar 02, 2007

la vita loca

aasta esimese tööpäeva saavutused: äratus 08.00
uus äratus 09.00 (lülitan telefoni välja)
esimene ringutus 11.13
esimene kokkupuude toas valitseva jaheda õhuga 11.33

astun kontori uksest sisse 13.17 ja saan raamatupidaja ehmatavalt ülevoolava uusaastatervituse osaliseks. avan arvuti 13.30, vestlen kolleegiga. vestlen teise kolleegiga. soovin kõigile head uut. sirvin läbi paar dokumenti, kommenteerin neid ning tunnen peale 12 e-kirja läbilugemist, 2 e-kirja isiklikku produtseerimist ja ohtrat orkutis surfamist, et hoolimata poolest liitrist kohvist on tänane tööpäev end ammendanud.

esmaspäev, jaanuar 01, 2007

something old, something new, something borrowed, something blue

ehk siis möödnud aasta, mille jooksul toimus, juhtus ja oli praktiliselt kõike võimalikku, oli huvitav, pinev, keeruline, vabastav ning ennekõike üle pika aja äärmiselt arendav. hea, et see oli, ja hea, et see läbi sai, kui nii üldse öelda saab, sest otseselt ei ole ju midagi eilse õhtuga läbi saanud peale vana kalendri.

head uut kõigile ja edasi tähtede poole:)