esmaspäev, märts 12, 2007

sous le soleil de paris

sa ärkad üles laupäeva hommikul pariisis, peas eilse peo käigus tehtud soeng, meik, ja seljas need samad riided, mida viimati peeglist peo alguses silmitsesid. üksnes teksapüksid on end ise jalast ära võtnud, viisakalt kokku lappinud ja nurka asetanud. sul ei ole õrna aimugi kuidas pidu lõppes, kuidas sa voodisse said ning mida sa suutsid korda saata selles ajavahemikus, mille koha peal su ajus on üksnes suur valge laik. seda ei ole sinuga kunagi varem juhtunud. tegelikult sa vaikselt lootsid, et seda ei juhtugi sinuga kunagi. see on hirmutavam kui sa oskasid ette kujutada. sa suundud läbi kõrvaltoa vannitoa poole. teel sinna silmad sa üht tüüpi, kes peale peo lõppu ilmselt koju ei tahtnud minna või ei saanud või ei suutnud. vahet pole. tüüp vaatab sulle otsa ja teatab :"ma teen jee". vaatad teda mõistmatul ilmel ning ta vastab :"ma teen jeehat". lähed vannituppa ning otsustad peeglisse vaadates, et meigi eemaldamise asemel tuleks seda värkendada. kuum dush mõjub lohutavalt. vannitoast väljudes on tüüp tõepoolest lahkunud. peale aeglast sisutühja sisemonoloogi otsustad raamatukokku minna. see on vähemalt tuttav koht. raamatusse süvenemine või vähemalt selle vaatamine mõtlikul ilmel on ju alati aidanud. lähed raamatukokku. aga ei pääse lugemissaali, sest see on täis. mustanahaline turvamees vaatab sind vildakal ilmel ja teatab, et tuleb oodata. OODATA!!! jumal küll, ma tahtsin lihtsalt ÜHTE raamatut silmitseda, ma oleks võinud ka põrandal istuda. aga metalne turvavärv jääb liikumatuks. tunned kuidas hommikusest hirmust saab paanika. tunned, kuidas hakkad üle viimasegi olematu piiri vajuma. kõik ujub ja voolab. päevad pole ikka veel alanud, oled kümme päeva järjest alkoholi kuritarvitanud, emotsioonid on pidevalt laes... sul on vaja pidepunkti. lähed metroosse ja sõidad les halles´i. jalutad sealt au jardin du luxembourg´i ning tunned kuidas soojas kevadpäikeses sädelev pariis sind taas inimeseks muudab. aias kihab inimestest ja päikesest. rahu. lähed vaatad maletajaid, räägid filosoofiga juttu ja õhtul aitavad eelmise õhtu lahked peokaaslased ja inglid sul pilti kokku panna. polnudki midagi erilist.

3 kommentaari:

P. ütles ...

Kui ainult võiks täpsustada, kallis Kristiina, siis see ärkamine oli pühapäeval, mitte laupäeval...

Anonüümne ütles ...

vau.päris karm sul seal.but-while we are young.....);

mooses ütles ...

mjaa, isegi nädalapäevad on segi lännu...