twisted firestarter

tänase päeva ja lõppeva aasta isiklike saavutuste hulka saan nüüdsest arvata ka tolmuimeja süütamise. kamina juures vussides hakkas esmalt ninna vägev vingu hais ning seejärel silmasin, et tolmuimeja pildus mootori juurest kelmikaid sädemeid. hetk hiljem oli kogu maja mattunud paksu tossupilve.

olen otsinud ja leida püüdnud sind, olen väsinud ja otsa lõpeb ind

kus sa olid, ma olen sulle juba kolm korda helistanud!?/---/see kiri peab kindlasti enne kella kolme majast välja minema/---/taevas on taamal hall ja krõbe külm on asendunud sulaga, varsti on aasta lõpp. pea käib juba kolmandat päeva ringi ja valutab. suusatama vist jälle ei jõua. kunstinäitusele ka mitte. ja kohtumisele jään hiljaks/---/häid pühi, anna andeks, tööl on hullumaja/---/kuidas läheb? kas sul on täna parem tuju?... aaaa, vist mitte/---/tegelikult on tuju eilsega võrreldes super, aga energiat selle väljendamiseks eriti pole. sukeldun sooja vette ja ei kuule kuidas telefon heliseb. mull-mull-sull-mull, kõik kumiseb ümberringi veelgi enam/---/ära mine veel magama, ma tahan sulle oma päevast jutustada/---/punane vein. üks klaas, teise võtan valget. ja vaarun taksosse nagu purjus tarakan. taksojuht ütleb tervituseks ciao ja ähvardab minu juurde ööbima jääda kui me kohe bensiinijaamast läbi ei lähe. alistun. ja mitte alkoholi mõjul, vaid tundest, et asjad, olukorrad, lahendused jne nii suured kui väiksed pole minu kontrolli all. on nagu on. täidan oma rolli seda tegelikult mõistmata. läheb nagu läheb. kuum supp rahustab mu mäslevat kõhtu, soe tekk haarab mu endasse ja ma unustan muu.

jõulutunne:)

ameerika poplauljatega samastudes tundsin reedel kui väga sooviksin lennata, sest pool tundi liivalaia tänaval praktiliselt paigal passida on liig. ja seda veel keset päeva, mis ei peaks üldse olema tipptund, siis aga meenus, et pühad on lähenemas. sel aastal olin selleks küll juba oma kolm nädalat valmistunud, aga viimasel hetkel suutsin ära unustada. vaimustaval kombel on kõik see aeg ka too müstiline jõulutunne mind saatnud, mis kippus kaduma tol Kõige Tähtsamal Päeval, kui koristades ja süüa tehes olin lõpuks juba nõrkemise äärel ja närviline, aga kord aastas ju võib(või siis vähemalt kaks, kui sünnipäeval veini kõrvale ka midagi muud tahta).

nüüd on siis õnnistet Püha Aeg lõpuks käes ja ausalt - mulle meeldib magada ja süüa ja magada ja iga kord ärgates avastada, et kuigi sööjaid on mitu, on sööki veel ja veel. ühtlasi avastasin eilses kingisajus, et mäletan püha öö ja teiste jõululaulude sõnu vaid valikuliselt. ei tea, kas see on selge märk urbaniseerumisest, tarbimisühiskonnast, paganlusest või lihtsalt suureks kasvamisest. viimases julgen siiski siiralt kahelda.

häid pühi:)

my star

täna oli mu postkasti ära eksinud üllatav pakkumine. imestama pani see, et kuidas saab kinkida ja omandada midagi, mis inimese maailma, ega meelevalda ei kuulu. müügimehe kaitseks võib öelda niipalju, et seekord ei müüda siiski päris paljast õhku - loodetavasti on tolles suurepärases pildiajakirjas oma tähte võimalik ka näha.

Kingi oma armsale inimesele ehtne taevatäht!

* Sa võid kinkida tähe oma sõbrale sünnipäevaks.
* Jõuludeks kingitud täht toob jõulurahu veelgi lähemale.
* Emale pühendatud täht, mis kannab tema nime, on suurepärane Emadepäeva kingitus.
* Sõbrapäevaks oma kallimale tähe taevast toomine on tänuväärt ettevõtmine.
* Pulmakingitusena on täht eluaegne mälestus ja seob armastajaid veelgi enam!
* Samuti võib nii kiita oma head töötajat või kolleegi.

Me müüme positiivset emotsiooni ja sügavaid tundeid! Pakkuge seda siis oma austatud ja armastatud kaaslasele!

Lisateenusena võite tellida ka suurepärase pildiajakirja "Beautiful Universe 2006"

KINOPILET

selliseid laule laulavad meie skautlikud noored:)(http://home.uninet.ee/~gaidid/laulik.htm)

Osta mulle kinopilet,
anna akna taga vilet.
Vaata, kas meid keegi nägi,
lähme otse pargist läbi.
Pargis meid ei märka keegi,
aga ega me ei teegi
suitsu, meil on kommituutu.
Tee peal seda me ei puutu.
Leiba, leiba, leiba, leiba,
leiba, rahu, tööd ja maad.
Anna kinos pihust pihku,
ära eemale siis nihku.
Võta komm ja vaikselt näsi,
hoia paigal oma käsi.

mis siis muud kui harry potterit vaatama.

il était une fois

lõhnad, mis kätkevad endas mingit spetsiifilist enerigat, mälestust, tundmust ja emotsiooni. külmkapi ust avades tervitab mind vana ja kivistuva camembert´i odöör, kuigi toda piimatoodet tolles konkreetses külmkapis sugugi pole, meenutab see mulle dijoni pühapäevahommikust udust taevast, ühika räpast kööki ja kõiki üksiolemise rõõme.

sinisetriibuline tekikott, roosad puuvillased bokserid, siidise, justkui beebinaha puudutus ja keskpäevase ärkamise hõng võrdsustuvad ülima rahuloluga. esimene tass teed kell kaks pärastlõunal ja kuigi hakkab juba hämarduma, oleme vaevu ärganud. kuna väljas on märg ja ebameeldiv, tundub kõige mõttekam veeta järgnevad tunnid värviliste ajakirjade-ajalehtede seltsis; õhtu poole suundume nagunii kohvikusse, sest ise süüa teha tundub piin - seniks aga, pole kiiret.

talve hakul

selleks aastaks on tööreisidega ühel pool, nüüd tuleb end siseturismi, jõulushoppingu ja erinevate jõulupidude glöggiga lõbustada. ema jõudis pikalt reisilt tagasi ja ühtlasi mõistsin, et võingi pikema aja jooskul üksi elada, ilma et end üksiku või kurvana tundma hakkaksin. huvitav kui pikalt? kodust eemal on aastaid elatud ja üks aasta ka täiesti üksi, kuid kas nüüd olen tõepoolest üksi olemist nautima hakanud? sain töö, välisreiside, perekonna juriidilise nõustamise ja kogu maja majapidamisega üksi hakkama ning jäi aega ka sotsialiseerumiseks. maja on aga ikka niipalju suur, et pikemas perspektiivis tuleks energia kokkuhoiu huvides üksi olles kas koduabiline võtta või korterisse kolida.
ja olengi ära emantsipeerunud:)?!
tegelikult ei saa emantsipatsiooni käsitleda sünergiata, sest popp popita ei saa:) ning reaalsuses on asja iva palju proosalisem ja me kõik teame seda - üksi olles ei saa emantsipeeruda ning ka kõige iseseisvam individualist vajab kaashumanoidi lähedust. seega muutub jõuluoste tegema suundudes illusioorne emantsipatsioon triviaalseks ning punast kudumit või põhjapõtradega boxereid valides üritame leida ihaldatud sünergia nendega, kes hingele kõige lähemal.

veel kord retrospektiivis

täna, täpselt aasta tagasi, otsustasin omi mõtteid poolavalikult kirja panema hakata. imestan isegi, et olen aasta vastu pidanud. pühendunud bloggarite maailmas pole seda just palju, kuid mulle näib, et sellest on saanud üks korralik püsisuhe. isiklikku rekordit veel ühe aastaga ei purusta, kuid saavutus on seegi.

vaatasime eile klassiõdedega vanu pilte - omapärane oli vaadata kuidas välimus on võrreldes nelja-viie aastaga praktiliselt identseks jäänud, kuid inimesed nendes kestades on vahepeal põhimõttelisi muudatusi läbi teinud. ja kui mõned hõiskavad, et tahaks tagasi keskasse, siis ise järele mõeldes pole kindel, kas tahaksin tagasi ükskõik millisesse perioodi oma elus. sest see, mis on siiani olnud, on minust minu teinud ning ma olen hea meelega täna mina ja mitte midagi muud. kui järgnevad inimesed, sündmused elus mu metamorfoosi edasi viivad, siis ilmselt mõtlen tagasi vaadates samamoodi, sest (kuigi see võib viidata piiritule enesearmastusele) kui järgin oma südame- ja hingehäält, olen alati see, kes ma olla tahan.

siit võiks muidugi edasi laskuda mõtisklusse enesetaju adekvaatsuse ja reaalsuse tunnetamise võimalikusest, kuid uimastava nohudoosi mõjul piirdun mugava ja alalhoidliku tõdemusega, et on nagu on.

kena teist ja jätkuvalt täiesti lumevaba adventi:)

interoperability - oh dear, whatta waist of time!

kesklinna hotell, mis seekord isegi lôhnab hästi; soe tuba, internet, personaalne teenendamine ja ôhtusöök tuppa. "oui madame, bien sûr madame" ette ja taha, hommikul, ôhtul ja isegi lôunaajal. olen luxembourgis.
vôtan töögrupi koosolekul korduvalt sôna ja minuga nôustutakse.

kôigest hoolimata on el koostöö ehe x-files juhtum, mis kunagi ei lahene. aga ega see polegi matemaatika ja sotsialiseerumine on jätkuvalt vôtmesôna. kui erasmuslasena vôisin mingist hetkest lihtsalt ühikasse raamatut lugema jääda vôi vestlusest mitte osa vôtta, sest "kuidas-teil-sellega-on-meil-on-nii" teema ei pakkunud enam pinget, siis nüüd tômban kiirelt hinge ja jätkan naeratades, sest seekord mina tôesti olengi eesti. olen oma kolmandal töögrupi kohtumisel, kuid juba tervitavad saksamaa, kreeka jt mind kui vana tuttavat ja korraldaja teatab juba uksel "tere, muidugi ma mäletan teid, miss estonia"!

palavad tervitused euroopa südamest;)

kesk laineid

soome lahe kaldal täidan kopsud karge lumehõnguga. armastan seda maad. jumaldan koju jõudmist. torm on lõpuks vaibunud. peagi hakkab selginema. vaatan iseendasse ning jään rahulikuks. pilvetupsude vahelt paistab üksikuid tähti. uinun roosade linade vahel. homme on uus päev, teistsugune kui tänane.

if it makes you happy it can´t be so bad

brüssel - tajun üha tugevamalt kuidas islamistlik poolenisti integreerunud vähemusrahvus karvad kuklal turri ajab; mõistan, miks paadunud riigiametnikud välisreiside peale nina krimpsutavad; vaatan kogu seda issanda loomaaeda ja imestan. ikka veel.

pariis - ja tõttabki üle sebra mu poole punapõskne inx, kes kunagi hiljaks ei jää ja hetkega olen kodus. miski pole muutunud. pikk laupäeva hommik, lõunani veniv hommikusöök joonisfilmi saatel ja sigaret lumivalge jumalakoja trepimademel.

tallinn - lugemata 36 uut tööalast maili ning kõrvetav külmus, millest päästab kuum kaminatuli ja kaisutus.

jäneda - ülipõnev metsakoolitus, kus sain minagi sõna sekka öelda ministeeriumi uute väärtuste kujundamisel. oma paindlikke väärtusi sain laheke loa demonstreerida saunapeol akrobaatilise silla kujulisena. järgmisel päeval väldanud tööplaanide arutelule õnnestus aga jõuda kolme tunnise hilinemisega.

vive... , n´importe quoi, jusqu´a ce que ca fait du plaisir!

why do y fill me up?!!!?

eiiiiiiiiiiiiiiii viiitsi töööööd tehaaaaaa! olen juba kolm ja pool kuud Järjest usinalt end mobiliseerinud ja tööd teinud, mis on lausa karjuvalt üliinimlik, arvestades seda, et ülikoolis pidi taoliste jõupingutustega hakkama saama järjestikku heal juhul ühe kuu. aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa - täna teeks ainult lollusi ja ebaasjalikkusi. tik-tak, tik-tak, tik-tak - elu koosneb kordustest. hommikul on hea tööle tulla ja õhtul on hea töölt ära minna.

lalllaaalaalaallallaala - kevadel on plaanis kaitsta kaks bactööd:
1) prantsuse keel ja kirjandus "Retseptsioon" Tanel Lepsoo;
2) õigusteaduskond, "Rahvusvaheliste lepingute sõlmimine" Raul Narits

* teemad võivad lähikuudel läbi teha kardinaalseid metamorfoose

p.s.
lõpuks ehk õnnestub ühendada ka töö ja lõbu - pariisi lähetusele lisan vürtsiks külastuse inxu fabuloossesse häärberi:)

uudiseid ujulast

käisin ujumas. ujusin 1500 m ja tundsin kuidas vaimne tervis paranes samal ajal kui söögiisu suurenes. otsustanud kasutada kõiki moodsa tsivilisatsiooni tervendavaid ja lõõgastavaid hüvesid, astusin tarmukalt infrapunasauna. laest kostus the cardinals või mõni muu taoline eriti popp idamaine vaimumuusika. saun oli rahvast paksult täis ja üha uusi huvilisi tuli juurde, kuni viimased üle ukse kiikajad olid sunnitud nördinult tavalisse aurusauna minema. seinu kaunistasid punased kumavad plastmassjullad. kõik oli ilgelt lahe ja popp ja mida kõike veel, ainult et mul oli jahe ja kitsas. peale mõningast ootamist suutsin siiski tajuda kerget soojust hüppeliigese piirkonnas. kuna aga olukorra paranemist ei olnud oodata, päädis üritus sellega, et läksin ja leilitasin kõige klassikalisemas leilisaunas, kust imekombel kõik muud tervisejänkud, kas liigse leili või popimate saunade ihaluses, ära olid läinud.

crystal thoughts

ja polegi enam rohkem midagi öelda. sõnad said otsa. olen joobnud ja selge ühtaegu. kõik näib taas loogiline. teostan oma sihti, unelmat, ürgset pürgimust. kõik muu on aktsessuaar. lisand. meelelahutus. veel korra lasen end kõigutada su kasuistlikest soovidest. kuid mitte kauaks. sest tegelikult pole enam vahet. see on möödas. sain tagasi selle killu iseendast, mille sulle olin ohverdanud. olen taas liikumises, just nii nagu mulle meeldib olla. võtan vastu selle, mis meeldib, ja hülgan võõra. enam pole ruumi kompromissidele.

olen ülbe, küüniline, õel, ahne ja ambitsioonikas ning mu 11 tunnised tööpäevad viivad taas brüsselisse, seejärel luxembourgi ja esimesena kõigist osakonna uutest töötajatest lisatasuni, mida ministeeriumis katseajal(tegelikult) ei maksta.

mu kalleim vara on mu eneseväärikus ja suurim katsumus inimsuhted.

you´re my first, my last, my everything

1. isutekitajad - pikk uni hommikueineks;
2. põhiroad - aroomimassaz lõunaks;
3. midagi magusat - õhtuks barry white, valge vein ja kokkuleppe kirjutamine vaenupooltele või hoopis väike seks kontoris?

milline on teie päeva menüü? iga päev koostame uue, strateegiliselt vajaliku või lihtsalt tujudele vastava menüü ning nii mõnigi kord saame eelmise päeva ülejääke ka järgmisel päeval nautida. sukeldun igasse järgnevasse päeva ootusärevusega - milline ilm, millised riided, kingad, stringid, lõksud, tripid; pilgud, lõhnad, puudutused. kõrvus kohiseb tundmuste, mälupiltide virvarr. kus on mu professionaalsus, kus on enesekontroll?

haned läinud hallad maas

ja esimesed öökülmad ongi käes, andsin lõpuks minagi alla ja panin talvemantli selga. eilse päeva tippsündmus oli ministri vastuvõtt, mille jääke veel täna hommikul rõõmsalt hävitati. ühtlasi õnnestus eile õhtul teada saada kui kaua üks erilist usinust üles näitav ametnik ministeeriumi hoones viibida saab - täpselt 01.00 tuli valvur ja ütles, et aitab noored, nüüd panen uksed kinni. ja oligi pannud, sest kui alla jõudsime, olid kõik vaheuksed ja välisuks Väga kinni. ja ei aidanudki muu kui maskuliinne brutaalsus, mis meid lumehõngusesse öhe välja murdis.

kauni taeva all...

lõppes veel üks suhe. ja keegi ütles, et iga lõpp on uue algus. lõpud on sitad ja algused magusad. eks ma siis harjutan end selle elu reeglitega. nutan ja naeran, kukun ja lendan. aga enam ei looda, et ükskord on kõik korras. sest just niimoodi ju ongi korras, sest see on see minu moodi.

p.s. palju õnne sünnipäevalapsele:)

lisaväärtuse tootmisest

vahemärkuse korras olgu öeldud, et ma ei kannata kannatamist, ei tööalaselt, ega eraelus. mõne aja jooksul võib ju seda isegi edukalt viljeleda, aga lõpuks tekib totaalne motivatsioonikriis, mis omakorda viib piiritu bohhuismini, mis mõjub halvavalt aktsepteeritud ühiskondlike moraali- ja käitumisnormide järgimisele. ainsaks positiivseks küljeks paistab olevat iroonia ja sarkasmi paralleelne vohamine ning kirjanduslik produktiivsus. jääb vaid üle loota, et ministeeriumi Uued Väärtused ühel hetkel oma töö teevad ning minust taas usina ametniku ning eeskujuliku naiskodaniku/perenaise teevad, sest meeskodanikest kaasvõitlejate kaasabile lootma jäädes kahaneb üksnes eesti rahva iive veelgi.

kui kunglarahvas kuldsel aal kord võttis vastu otsuse

istusid kord koos kantsler, kõik tema asekantslerid ja valitud osakonnajuhatajad ja Otsustasid, et ministeerium vajab Uusi Väärtusi. kehtestati reeglid Uute Väärtuste kasutamiseks. kõik osakonnad, iga ministeeriumi ametnik ja juhtkond peavad igal sammul, igas memos, naeratuses, kodus, tööl ja kohvikus neid Uusi Väärtusi rakendama. nüüd te ilmselt juba mõtlete, et mis need väärtused siis on. kantsler oma usina naiskonnaga mõtles ka. ja välja mõtlesid. ministeeriumi Uueks Väärtuseks on Inimkesksus. vot nii, ja kui teil nüüd peaks jääma puudu inimkesksusest, tulge gonsiori 29.

mu suure kiindumuse hoog on möödas

su kiindumust täis pilk ei köida mind enam. see pole enam huvitav. sina pole enam huvitav. natuke veel ja võiksin sind põlgama hakata. ometi põlgaksin siis ju iseennast, sest olen samasugune nagu sina. sa kuulutad mulle Maailma Iidset tarkust, mida juba tean, sa reklaamid mulle minu enda mõtteid ja sõnastad mind minu enda sõnadega. sa oled minust poole kauem siin maailmas olnud, kuid ainus, mida oled selle ajaga juurde õppinud, on uued oskused. täna näen su silmis vaid inimlikku dekadentsi. sa oled lihtsalt mees, lihtsalt inimene. midagi muud ma sinult ei oodanudki, ometi pidin järele uurima. pidin tegema katse iseendaga, et veenduda selles, mida juba niigi teadsin.
nüüd olen jälle üksi maailmaga. näen sinus ennast ja tahan tõusta kõrgemale, tahan teha paremini, sest olen noor; tahan uskuda muutmise jõudu, tahan tõusta lendu ja näha seda, mis veel nägemata

otsustasin

iseendaks jääda. enam ei ehi end võõraste sulgedega:)

boulversé

loon kaost endas ja enda ümber. lasen su sõrmedel mööda selga alla libiseda ja unustan painava une tegemata töödest, mõeldud mõtetest ja tehtud tegudest, millel pole seletust. lähen lihtsama vastupanu teed ja ütlen endale, et olen lihtsalt inimene. mu pikk analüüs on taaskord viinud mind mõistmiseni, et polegi midagi mõista, on lihtsalt see hetk, milles olen nüüd ja praegu, ei ole mingit olnud seisundit või olukorda, sest iga hetk olen muutuv, ei olegi midagi analüüsida, sest iga hetk on uus ja viib mu endaga kaasa. seisund ja selle stabiilsus on näiline, suurema osa ajast keeldun seda nägemast, sest jumal on mulle andnud aju, mis suudab mind veenda ükskõik milles ning normaalsuse säilitamiseks vajan mingit stabiilsust, loogikat, põhjust, tagajärge ja seost.

post brüssel - nooruse eufooria

ja nüüd olengi täiskasvanud! käisin täitsa ise brüsselis euroopa komisjoni eTervise töögrupi teisel kohtumisel eestit esindamas. kuulasin kuidas tõlk inglise keelt prantsuse keelde transformeeris, kogusin visiitkaarte ja pakkusin end järgmine kord eesti kohta ettekannet tegema. ja mis kõige olulisem - sain valgustatud, minu missiooniks on nüüdsest eesti ideede ja projektide tutvustamine ja importimine Liitu!

kuidas küll juhtus, et mina sattusin sinna, keset 45+ spetsialistide konsiiliumi langetama otsuseid euroopa tulevikusuundade üle??????????????????????????

nüüd ma siis tean, mis tunne on siis kui meri on põlvini ja mida on vaja, et minul öösel und ei tuleks (isegi peale mitut belgia õlut).

paremat sünnipäeva kingitust lisaks jätkuvatele õnnitlustele ja püsivale eufoorilisele heale tujule ei oleks osanud uneski näha.

the redeemed of the lord

kas olete tähele pannud kui rumalad inimesed tegelikult on? kuidas nad elu jooksul kibestuvad ja sellesse mürki ise hauduma jäävad ja vahel pole selleks isegi väga palju aega või juhtumusi vaja. täiesti masendav. ja siis mõtlen, et kas olen juba ise ka selliseks muutunud.

kuidas juhtub, et inimene unustab suurema visiooni ja näeb ainult oma ninaotsa ja kisendab oma mätta otsast endale kahe käega vastu rindu tagudes, et mina olen see kõige õigem ja kuidas keegi minust aru ei saa ja kuidas kogu maailm hukas on???

kas inimene kui selline ongi lihtsalt debiilne ennasttäis parasiit, kes üritab välja mõelda "intelligentseid" põhjendusi oma tegevustele ja idiootlikele vaimusünnitustele?

tahaks ikka edasi uskuda inimeste põhiolemuse headusesse. aga miks siis ikka veel nii palju asju perses on?

I could wait night and day cause you´ve got that shine in your eyes wherever you go

jälle üks mõttetu koosolek, veelkord need mittemidagi ütlevad pilgud ja sihitud unelmad, küündimatud ideed - sulen simad ja tõusen lendu. liuglen gonsiori tänava kohal, all kihutab 86. aasta speed 1, valge ja roosteplekine. hallide pilvede vahelt paistab sinine taevas, üles, üles, veel kõrgemale, sinna, kus on kõik ja mittemidagi.

tuul kõrvus vihisemas mõtlen sellele kui väga armastan muutusi ja kui raske on oodata, et midagi settiks. ometi ei saabu õnn eesmärgi realiseerudes. siis on kohe uut vaja. aga mis siis kui oleks lihtsalt, teeks ainult enda projekti, inimesed tulevad, lähevad ja nendega koos olles pole kunagi mingit rahu, sest nad kõik tahavad midagi ning kompromiss on kõigest illusioon, enesepete. teistega arvestamine on kristliku dogma igand, mis viib lõpuks nihilismini. inimesed ohverdavad end teiste (pere, sõprade vms) nimel, kuid lõpuks hakkavad seda "võlga" välja nõudma, vastaspoolel pole aga mingit reaalset kohtustust kunagi tekkinud, on ainult emotsionaalne kohuse- ja süütunne. selles ringis on õnnelikud need, kellel südametunnistust pole või kes elu lõpuni muu ühiskonna silmis n-ö lapsikult käituvad.

mulle ei sobi ühiskondlikud ja bioloogilised rolliootused. ma ei taha oma 8-aastase onupoja peal lapse kasvatamist ja emaks olemist harjutada. tal on juba ema olemas. see oli tema otsus ja valik laps saada. igalühel peaks olema valik kujundada oma elu oma sisesmisest mantrast lähtuvalt ning teiste heaks elamine on vaid ettekääne enda elu unarusse jätmiseks.

kena töönädala algust:)

sissekanne

kolisin ümber kõrvaltuppa, nüüd näen aknast lisaks taevale ka telemaja tagumikku:)
sain uue naabri ja kohustuse minna üksi brüsselisse eestit esindama, jaiks! teoorias tundus see palju põnevam.
muide, inimesed olevat ka eestis 7. septembril ujumas käinud ja vesi olevat soe olnud.

ailleurs avec toi et moi

lasen leigel augustivihmal mööda laupa asfaldile lähemale libiseda
tunnen rõõmu selle lihtsusest
ei taha suureks kasvada, ei taha seda raskust oma õlgadele
ei taha meestele meeldida, ei taha näha sädet nende silmis
ei taha toita nende keskpärast fantaasiat
ei taha enam kunagi midagi klaarida, ega selgeks rääkida
tahan olla ise, vastutustundetu ja vaba
ei taha asju, ega plaane
see olen mina, kolmteist ja pool, kirju taeva all keset vikerkaart
sel hetkel kui kõik liigub uueks vana retsepti järgi
paistab, et vaid mulle ei meeldi see uus ja eelnevatele tuttav pastill
joonistan oma mustrit, küll kõik, mis mulle vaja, sinna mahub.

out of office autoreply

homme saab ebainimlikult vara üles tõusta ja lennukiga lendama minna - juhuuu!!! ja riigi raha eest pikki tunde veel pikemaid ettekandeid kuulata. lõputust lugemisest on saanud lõputu koosolekutel istumine. loodan, et saan üks päev ka nii targaks, et suudan midagi tarka öelda:P siuke tunne nagu oleks jälle esimesse klassi läinud ja kõik vanemate klasside tegelased on ässad, sest nemad Juba Teavad Kuidas Asjad Käivad. eriti hirmutavaks muutus siis kui kõik hakkasid koosolekul üksteise peale karjuma. lisaks on osad kolleegid otsustanud parematele jahimaadele siirduda ning ma saan (osaliselt)ka nende töö endale:)

muutsin arvamust

tüdrukute õhtu suhtes. polegi nii hull valgetes volangides trollis mööda linna sõita, arnold oksmaa paljast tagumikku vaadata ja raekoja platsis kõvasti karjuda. kui ainult haigeks ei oleks jäänud. kõiges on süüdi oksmaa - tema hüperenergiline kava sundis õue värsket õhku ahmima minna. isegi saun ei päästnud:p

olen ikka veel laps

istun tööl, sajab vihma, jälle. kirjutasin valmis ministri käskkirja ja tundsin end noorema ja lollimana kui kunagi varem. tööle võib ju kandideerida ja tööle saada, aga töövestlusel tekitatud imagot on ikka väga raske ülal hoida kui kangesti tahaks hoopis õue ja ükskõik kuhu mujale. paigal püsimine tundub sama võimatu kui 9-aastasena pärnusse bussiga sõites.

ja siis mõtlesin

mihkel sõitis ära ja lennujaama ei jõudnudki, kuigi üritasin (tänud tallinna bussikorraldusele). ja jäidki viimased sõnad ütlemata. kui palju kordi veel mõtled, et ütlen siis, eks näis, küll jõuab. kui palju kordi veel tuleb öelda head aega. kurvastada siis kui kõik on veel hästi ning mõtlemata edasi rutata siis kui kõik on juba teisiti. vaatame vaid tulevikku ja vahel harvem minevikku, suutmata tegelikult olla selles olevikus, milles oleme terve elu.

vihmane august

käisin oma uute kolleegidega kanuu koolitusel; peale 19 km mõlamist olin suutnud endale lühiajaliseks mälestuseks koguda suure muhu otsa ees ja mõned marrastused. kuigi ei saa jätta mainimata, et sellised "koolitused" on väga kasulikud uude kohta sisse elamisel: sain juba paar uut sõpra ja nii mõnegi tuttava:)
nüüd sain endale tööd ka, aga vastukaaluks on kadunud töötahe:( mjahh

mjah

miks inimestele makstakse mittemidagi tegemise eest palka?

esimene tööpäev on möödas, väsinud ja tühi on pea

mida annab teha uues töökohas, kui enamus selle alalisest personalist on puhkusel? aga muidugi tutvuda varem tehtuga ja valmistuda tulevasteks tööülesanneteks ehk maakeeli saab tunde arvutiekraani passida ja kümneid lehekülgi seadusi ja määrusi läbi lugeda.
lõuna paiku upitas advokadibüroo hedman ja co (või blabla) mu enesehinnangut ja üritas mind endale tööle kaubelda, kauplesin siis vastu natuke lisaaega järelemõtlemiseks.
päeva lõpuks sain ka ühe asjaliku kõne, aga kuna enamus oli juba töölt lahkunud, mina aga sellele küsimusele vastust ei teadnud, siis ... noh ütleme nii, et lubasin lahkelt Esimesel Võimalusel Asjasse Selgust Tuua.

ja olengi siis nüüd ametnik, augustis lubatakse, et saab isegi ministrit ja kantslerit ihusilmaga näha ning kopenhagenisse konverentsile sõita;)

hea klubikogemus

laupäeva õhtu klubis bonbon algab üllatuslikult meeldivalt, interjöör on meeldiv, rahvas rahulik ja muusika kuulatav. mis veelgi parem, muusika muutub lausa suurepäraseks kui minuskulaarsele lavale astub live bänd (kahjuks nime ei tia), millel on lihtsalt geniaalne naislaulja. hiljem tuli kahjuks ka tavalist klubibiiti, aga seekord see niiväga ei häirinud. soovitan soojalt. üle väga pika aja üks tõsiselt meeldiv klubikogemus:)

kaunis laul

tuli vihm ja pesi puhtaks mu terrassi, tasahaaval, viis endaga iivelduse, vaid killu jättis mulle, see jäi hinge ja südame vahele laulma, et märkaksin südame kõrval ka hinge nagu vihmapiisk mu aknal, libiseb vaikselt alla ja leiab järgmise ja järgmise; nii tahab ka iiveldus kasvada, aga süda ei luba

ebapiisavad kvaliteeditunnused

meeldiv on tõdeda, et meie tööandjad omavad head kriitikameelt ja kõrgeid ootusi potentsiaalsete töötajate sortimisel;)

Lugupeetud konkursil osaleja,

Täname Teid osalemast CV-Online poolt korraldatud konkursil EBS Juhtimiskoolituse
Keskus OÜ sekretär-turundusassistendi ametikohale.

Konkurssi läbi viies tõdesime, et konkurss pälvis laialdast tähelepanu ning osalejate
professionaalne tase osutus väga kõrgeks.
See oli meile tunnustuseks, kuid samas tegi paljude väärikate kandidaatide
osalemine otsustamise palju raskemaks.

Seekordne valik küll ei langenud Teie kasuks kuid sellest hoolimata
säilitame informatsiooni Teie kohta, et saaksime ühendust võtta sobiva tööpakkumise
korral.

elu kiireim värbamine

käisin täna hommikul sotsiaalministeeriumis töövestlusel. olin kunagi saatnud cv projektijuhi konkursile ja nüüd tuli tagajärgedega silmitsi seista.

kõigepealt. jäin 20 minutit hiljaks! (seekord mitte omal süül:))

seejärel. küsiti, et miks sellele ametikohale kandideerisin. (!!!) minul aga polnud õrna aimugi, miks olin terviseinfo ja analüüsi osakonna projektijuhiks tahtnud saada. hämasin siis natuke.

lõpuks. tuli välja, et tegu on õigusliku külje blabla ja eurodirektiivide blabla. ja et brüsselis peaks käima ja komisjonidega suhtlema ja erinevaid osapooli (mis osapooli???) lepitama vms.

rääkisin südame värinal oma jutu ära ja läksin minema teadmisega, et "lähipäevil teatame", nagu alati mõtlesin.

ja siis. täpselt kaks tundi hiljem helistas personalitüdruk ja ütles, et nad tahaks mind tööle võtta. (!!!!!!!)

niimoodi. saadaksegi 22-aastaselt juhiks. mis sest, et mul tegelt õrna aimugi pole, mida tegema pean hakkama. kui lähitulevikus terviseinfo puudulik ja vildakas on, siis teate;)

Elagu Eesti Vabariik!

aitab turistidest...

ja nüüd saaremaale!

kui pikk on aeg

ühest hetkest teise? mis on hetk ja kust ta tuleb? miks liikumine on näiv kui muutumine ongi olemine ning paigalseis?
täna väsisin ära selle roosa taeva all. hajus Suund.
miksidele pole tegelikke vastuseid. on vaid mõte - olen pealiskaudne ja üleolev.

inglise pensionärid

... ütlesid, et olen 80% nende vennatütre moodi ja kutususid mind meeriks;)
ning ostsid kalevi shokolaadi ja viina.

vihmavesi

kool sai lõpuks läbi, nüüd saab eksamite asemel end isiksuse teste tehes lõbustada.

lapse saime ka suveks - ärge siis sügisel küsige, miks ma lapsi ei taha;)

sportlikud päevad

nii, nii - käärikul, kõik üliõpilased müttavad elu eest - peale gaudeaamuse ja altius-siitius-fortiuse on põhiliseks deviisiks jalgpalli on parem kui seks, eriti kui hinge all on paar liitrit õlut.
isegi rektorid võistlesid ja mina sain juba kaks uut telefoninumbrit;)

talvisest tugitooli- ja pubispordist on saanud õllesport.

soola ja sidruniviil

istusime terrassil ja sõime, munapotsu alias omletti, tomatit, kurki ja (ei mitte tilli) juustu. tühjaks pigistatud sidruni tunne on.

tehnokratt

seoses kevade ja peatse suve saabumisega jõudsin järeldusele, et on viimane aeg blog pimedusest päevavalgusesse tuua; kahjuks, tulenevalt minu totaalsest tehnilisest saamatusest, hävinesid ühes vana kujundusega ka kõik kommentaarid. olen nüüd väga kurb.

intelligentse ametniku abc

millisel riigil on ühine maismaapiir somaalia ja keeniaga?
kes on põlva maavanem
millistel järgnevatest riikidest pole peaministrit jne
mida krt, alguses üllatas ja mida enam edasi lugesin, seda rohkem ajas naerma - välisministeerium on küll endast põhjendamatult heal arvamusel. tahaks näha kui suur hulk välisministeeriumi praegustest ametnikest selle testi vähemalt 51%-le on võimelised sooritama.

aga vähemalt sain täna rikkaks:)
you have been approved for a payment of ?900,000.00(Nine Hundred
Thousand Euro)in cash credited to file reference number IPL/084433765/WPI.
this is from a total cash prize of ?95,000,000.00(NINETY FIVE MILLON EURO)
shared among the international winners in all categories .CONGRATULATIONS!
Your fund is now deposited with our finaincial security Company SECURITY
FINANCE BELGIUM and insured With the paying out Bank in your name. to avoid
mix up of numbers and names of any kind, we request that you keep the entire
details of your award strictly from public notice until the
process of transferring your claims has been completed, and your funds remitted
to your account.
This is part of our security protocol to avoid double claiming or
unscrupulous acts by participants/nonparticipants of this program.

nihilistlik eksistentsialism

vahepeal on igast mõtteid olnud, aga need on kirja panemata jäänud ja siis paratamatult ununenud. liiga palju eksameid, vaeva ja pisaraid on viimastel päevadel kogeda saanud. müstika, kuidas justkui juba täiskasvanud inimesed tahavad viieaastaseina käituda. kuidas valus tomp tekkis südame kohale, kui piia kõik oma killavoori lugematutesse kottidesse surus, ja tõdemus, et ÜLIkool on mu teine kodu, minuni jõudis, kui kõigi lemmikõppejõud mu ahastuse hetkel oma rinna naale surus ja ütles, et kõik on tegelikult korras.

need neli aastat, ja iseäranis see viimane, on olnud tõeline kehastus olemise talumatust kergusest. parim viis vältimaks olemise absurdi, on minna ülikooli ja näha nelja-viie aasta jooksul kõvasti vaeva, et saaks ometi suureks, et saaks ometi PÄRIS töökoha. ja siis, jõuab see totaalse mõttetuse tunne kiiremini kui hägus silmapilk kohale ja ei jäta teid enam maha. sest tegelikult mingit eesmärki polegi, ei saagi olla; aga mu haiglane aju otsib, millegipärast on tal vaja mingit tugipunkti, mingit loogikat ning ta otsustab selle leida eesmärgipärasuses. natuke veel ja mu keskooli lõpus seatud eesmärk ongi käes, kuid nüüd tundub see sama oluline ja huvitav kui uus paar sokke. ja tegelikult on mul täna väga hea tuju, see ei tule mingist hetkeemotsioonist või tomatiplekist keset valget kleiti. tegelikult olen alati seda arvanud, lihtsalt nüüd pean sellega taas silmitsi seisma, sest eesmärk hakkab täituma ning nüüd oleks vaja uusi välispoliitilisi suundi. ometi ei mõista täpselt milleks.

still alive!...

neljapäeva õhtul hakati eurotralliga peale ja hoolimata sellest, et teha oli (ja on jätkuvalt) Liiga Palju Kodutöid, tekkis rumeenia laulu peale tunne, et lähex kluppi. tõmbasime siis riided selga, tegime meigi ja asusime vapralt tallinna poole teele. :)

juba ukselt tulid vastu noormehed, kes väitsid, et vähe rahvast ja muidu igav, aga meie meelekindlust see ei kõigutanud. ja hoolimata sellest, et oligi vähe rahvast, otsustasime anda endast parima, et Täiel Rinnal Pidutseda.

poole tunni ja poole liitri a le coq´i märkamatul möödumisel, leidsime end punaselt diivanilt, konstateerimas fakti, et oleme järsku 13 aastat vanemaks saanud ja et kõik need lood, mida juba tuhat ja viis korda kuuldud ja mis tavaliselt sellest hoolimata nii Lahedad tunduvad, mõjusid seekord vaid mõttetult.

viimast pingutust tehes, vedasime end veel kord tantsima ja saime kõhutäie naerda: vähe sellest, et eesti kuumima retroklubi on nüüdseks halastamatult vallutanud atlantisetibid, seisid keset tantsupõrandat kaks ebamaist amatsoon barbit, kelle lõputult pikki laitmatu säärejooksuga koibi kaunistasid ühelt poolt läkivad säärsaapad ja teisest otsast klassikaline texa-mini. ei saa mitte jätta mainimata, et üks neist kaunistustest oli teisest häbematult palju lühem;)

ühtäkki tundsin end lihtsurelikuna

kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb

müristas ja käristas, ära hirmutas - kolisin oma voodist laura kaissu ja hirm läkski üle, lapsepõlv tuli meelde:)

päikeseratas, päikeseratas

vaatasin kuidas ta eile õhtul kuuma ja kumava kettana merre vajus ning täna hommikul tõustes oli ta juba tagasi õhkõrnade siidpilvede keskel.

mu ema majja hetkeks hoiule toodud koer ajas 24 tunni möödudes silmad ja nina ägedalt vesistama ning pani mõtlema selle üle, miks ikkagi koerad kasse taga ajavad, kui nad neid ära süüa ei taha. elu loomulik ringkäik jääb ju ebardlikult poolikuks. hunt kui koera eellane näeb hirves lõunasööki, koer aga kassis lihtsalt meelelahutust.

inimene on jälle kord vahele seganud ja asjad absurdseks muutnud.
kõige müstilisemad on kassidestki väiksemad ja õhemad nn rottkoerad(nende ametlikku nimetust õnneks ei tunne), keda ilmselt kassid, eksitust mõistmata, taga ajavad.

oleks võinud piirduda lillede sordiaretusega ja jätta koerad rahule - emadepäevaks on ju nii meeldiv mingi eksootilise välimusega lille mooduline organism emale kinkida, kuid arsaamatu välimuse ja otstarbega olend, kes teeb ehk ka "auh" või "niuh", oleks ilmselt üsna kohatu ja segadust tekitav.

hinge killud - muusikalis-tantsuline etüüd kolmes vaatuses

esimene vaatus - saabub printsess ning prints seitsme maa ja mere tagant tuleb ja näitab talle Asju Nagu Need On, siin taevalaotuse all.

teine vaatus - emand räägib asjadest nagu need on ja nagu need Peaksid Olema. printsess ei ole nõus ja unustab kõik, mida seni on õppinud ning teeb etteheite.

kolmas vaatus - printsess vistakse kuningriigist välja.

epiloog - kuidas siis Asjad On? comme si, comme ca nagu konnaarmastajad ütlevad, ometi pole variatiivsus alati kasulik ja lahendusi vahel polegi. kõik.

taustal lendlevad lumehelbed, lastekoor laulab maasikamuusikat ja pesukarud teevad kukerpalli.

(järgmiseks korraks õpin luuletama)

realistlikud unistused

täna mõtlesin.

kas suureks saamine tähendab endale vaid nende soovide ja unistuste lubamist, mis on realistlikud, saavutatavad? igatsus ja kahetsus kuulutatakse infantiilseks, need ju üksnes segavad näilist rahulolu iseenda ja oma tegemistega. hõiskame enesekindlalt "no regrets", sest ka vead on vajalikud, nendest ju õpitakse ja saadakse seeläbi "paremaks inimeseks". kas ikka saadakse? kas oleme tegelikult ikka võimelised vigadest õppima või peame lõputult sama reha otsa astuma, enne kui midagi kohale jõuab, kui üldse jõuab?

elame stiilis: "kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast".
aga mis siis, kui miski jääb ja jääbki kusagile südamesoppi kripeldama? mis siis, kui need infantiilsed unistused vahel ikka meelde tulevad ja rahulikku rutiini segama hakkavad, mis sest, et tead, et neil pole tulevikku, mis sest, et nad pole Mõistlikud, ega vii elus Edasi.

imelik, kuidas elus kõik muutub ja ometi mõned asjad jäävad samaks
emigreeruks õllevaadis kuubale ja müüks end kanepi eest lillemüüjaks - tahab keegi liituda?!!! ega vist...

traagika variatiivsuses

päeva parim nali, mille viskas suurte kaharate juustega kursaõde: 3. mai 3 kraadi, 4. mai neli kraadi ja brünett lisas - huhuuu 25. mai 25 kraadi, jääme ootama! aga kui homme on 4 kraadi, siis ma luban pühalikult, et nutan keset raekoja platsi(kui leian mõne koha, mis pole üles kaevatud), sest kuigi lõpuexameid on parem teha keset lund ja vihma, tahax lõpux ka sooja!!!!!!!
elagu eestimaa nelja-aastaaegne ja eriti tujukas kliimavööde

jälle üks tööpäev on möödas, sa oled väsinud ja tühi on pea

üheteistkümnes tundus täna armas ning üksiti jõudsin arusaamisele, et olen nendega ära harjunud ja softix muutund, krt, kõiges on süüdi kevad, eriti kõigis jätkuvalt tegemata kodutöödes.
viimasel koosolekul õnnestus alaealisi solvata, nii et nad sellest ise aru ei saanud ja kaasa naersid ning vaadata mustvalget kohvi ja sigarettide filmi(mis oli eriti piinarikas mu suitsuvaba elu kontekstis, leevendus saabus alles nädalavahetusel).

viimaks, neljanda aasta lõpuks, suutsin näha ka korpide-seltside rongkäiku ja külastada nii palju erinevaid akadeemiliselt organiseerunud asutusi kui minu metsikus välja kannatas - ja üllataval kombel, täitsa huvitav ja tore oli(kui nii lihtsameelselt väljenduda võib). õnneks veendusin ENÜS´i külastades, et korpi või seltsi oleksin astunud vaid juhul, kui oleksin mehena sündinud, aga samas peab keegi ju ka rahva tervise eest hoolitsema...

ja kuigi oleks kangesti tahtnud paadirallist ise osa võtta, pidin kõrvalt vaatama. samas tundus vihmake, mis päris aktiivselt taevast alla tuli, üsna piisav olevat;)

ja tuligi maikuu ja ettekanded ja eksamid:(

külm kevadmõte

kuumal kevadpäeval läbi lume tulin ma ning õhk oli täis mõtteid.
üle tee, läbi niiskuse koos tuulega tuhisesin ta poole
ja peaaegu sain kätte, peaaegu, ning siis lipsaski käest
põgenes hingevärinal, et oleks veel midagi püüda.

muud ei jäänudki üle - mõtlesin jälle sinust
ja sellest, mis sai minust,
vahel veel paelub mõte olnud ollusest

siis aga tuli päike ja mõtteid polnudki enam vaja;)

kriitika

"tere lapsed, tänase tunni teema on avaliku arvamuse mõju meie käitumisele. mis te sellest arvate? kas meedia - kirjalik, audio ja visuaalne mõjutab teie suhtumist, käitumist jne?" kohmetud pilgud täis arusaamatust vaatavad mulle otsa. teatud selginemine saabub, kui annan näitlikustava materjalina lauale cosmopolitani. lõpuks teatavad tütarlapsed esireast - "minu meelest on cosmo väga huvitav ja mitmekülgne ajakiri, loen seda iga kuu ja alati on uut ja huvitavat informatsiooni." olin hetkeks kohmetunud ja teatasin peale hingetõmbepausi "väga hea, seega ühe arvamuse kohaselt on see huvitav ajakiri, mida teised arvavad????!!!!!"

üldhariduskoolidesse tuleks integreerida aine "kriitiline mõtlemine" - muidu tulevadki sellised väga sisukad lõpukirjandid stiilis "rahvustunne on oluline ja eksistents on raske", millesse on põimitud paar tsitaati heideggerilt ja tammsaarelt.
aga võib-olla polegi kriitikameele kasvatamine eesmärgiks, sest, kes siis ometi tarbiksid kogu seda meediapläma; ja kui kõik oleksid ühtmoodi kriitilised, kes siis lõpuks on kriitiline? ehk tuleks ka ligipääsu kõrgharidusele hakata üha enam piirama, sest kokkadest, torulukseppadest ja teistest oskustöölistest on rohkelt puudus - liiga paljud tahavad olla Kõrgelt Haritud. ometi ei kaasne selle kõrge haridusega alati ka kriitikameel, pigem üleolevus ja diletantlik snobism. kokk või toruluksepp võiks ju ka kriitiliselt mõelda osata ja miks mitte sellesse keskkoolis panustada - lõppeks ei jõua ju sinnagi paljud.

hüperpoloid

mõtlesin elust: toidulisanditest, surmanuhtlusest, eurodirektiividest,/juba nii soojaks on läinud - suisa 17 kraadi - ja taevas on helesinine/, õpetlikest valmidest ja teleseriaalidest, kus põhiväärtuseks paistab olevat kehaline ilu,/täna on nii lihtne joosta, kooli, tundi andma - ja siis plärts - maandun pehmes kevadporis - pagan, issand kui naljaks; direktorile ütlen, et tööõnnetus, täna kooli ei jõua/tegemata kodutöödest ja lõpueksamitest, olematust karjäärist ja ringkonnakohtust, esmakursuslastest, kelle loengutes nii igav ja ometi nii snoobilikult üleolev on istuda, sinust ja temast, meist ja teist, ilusatest majadest ja veel kaunimatest inimestest nendes, homoseksualismist ja keelatud õuntest botaanikaaias/kui ütlemata igav võib ilu olla ja kui väga ma tegelikult jumaldan väikesi vigu

teater

ärkasin järsku keset teatrilava. mai teadnud, kuidas olin sinna sattunud, keegi oli mu sinna pannud. rahvas ootas vaikses ärevuses. pidin olema konferensjee näidendile, millest ma midagi ei teadnud, ütlema sõnu, mida ma ei tundnud. "mul ei ole teile midagi öelda, ma ei tea sellest midagi", ütlesin rahvale; kuid nad jälgisid mind sama pingsalt edasi ning ma mõistsin, et mu sõnu võeti vaid kui osa näidendist. tulin lavalt maha ja läksin publiku sekka. jalutasin natuke ridade vahel edasi tagasi, läksin siis nende ette ja jäin inimesi vaikides vaatama. ma ei ütle enam midagi. nad peavad mõistma, et ma olen Mittemiski.
Vaikus.

lõik igaühe elust?

natuke

eile käisin abilinnapea juures, tema uues korteris, kaks ja pool tundi suutsid noorpoliitikud mittemillestki rääkida. jälle. a suhelda on mõnus, nii et savi.

sooja ilma puhul(eile)välivaatlusi tehes oli tore näha, et inimesed nii kirjuks, elavaks ja rõõmsaks on muutunud.

enesestmõisteatavus on nüri

siuke tunne nagu teemad oleks otsas, nagu elu oleks toredam elada kui sellest kirjutada, uutele jahimaadele - varsti olen tagasi, siis kui pirogovi mätas on ära kuivand;)

teadustöö

nii... sain nüüd ka euroopa põhiseadusliku leppe prantsuskeelse variandi ning miski ei tohiks enam takistada seminari -ja baktöö kirjutamist, loen teoreetilisi baaskäsitlusi jne bla-bla-bla, aga ikkagi tundub kuidagi nii müstiline see mõte, et kunagi midagi ka tegelikult valmis saan. kaitsmisele tahaks küll minna, saaks muliseda, aga enne seda on vaja midagi kirjutada ka ja parem oleks, et midagi korralikku, sest muidu on ju piinlik.

mjaaa, ex näis, ütlen endale, vaatan kevadpäikest, nuusutan mudase mulla hõngu õhus ja elan edasi illusioonis, et küll kõik läheb nii nagu peab(aga, kas mulle meeldib see, kuidas peab on?)

jalgpall on parem kui seks(?)

ruumis on seitse tüdrukut, kaks poissi ja telekarp, kust paistavad rohelisel murul siblivad valged ja sinised mehikesed. ja üllatuslikul kombel kostab seekord poiste hääl KÕIGIST tüdrukutest ÜLE, kohati on lausa tunne, et varsti-varsti jään kõrvakuulmisest ilma. jah, see on jalgpall ja mitte lihtsalt jalgpall, vaid eesti-venemaa kohtumine. kummaline subkultuur, mis paneb naabrid seina taga võpatama ja mille kõrval kaob kõik muu 90 minutiks. seekord VÕITSIME viigi - tõeline virupatriotism.

päevakava

eile tegelesin aktiivselt tööluusiga - 8.45 helistasin sureva häälega Descartes´i lütseumi direktorile ja ütlesin, et olen ikka veel haige ja ei saa tööle tulla. ta oli väga mõistev, ütles, et neid (loe: haigusi) liigub jah ringi. seejärel magasin 13.15-ni ja õnnitlesin end sellise suurepärase avastuse eest:) nüüd peaks uue äriplaani välja mõtlema, sest mida vähem tööl käia, seda vähem sinna viitsib minna ning ongi tekkinud tunne, et loengutes lakke sülitamine on palju lõbusam, kui ise tundide andmine. ehk peaks minema sinna miljoni krooni saatesse.

täna hommikul seevastu sai jälle liigset agarust üles näidatud - 8.15 seminar õiguskaitseasutuste süsteem algab hoopis järgmisest nädalast, peab ikka hakkama loengutes kohal käima - netiinfo on nähtavasti puudulik. see-eest saan nüüd jätkata mustmiljoni kodutöö parandamist(kus pole ÜHTEGI korrektset lauset!!!), jami:(
nüüd aga aurasse, sull-mull

enesetutvustus ja paljulubava karjääri algus

mooses:
heia
Mihkel kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
tere
Mihkel kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
kes sina oled?
mooses:
tere, mina olen mooses
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
kes on mooses?
mooses:
mooses läks läbi punase mere ja päästis iisraeli rahva
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
väga informatiivne
mooses:
muidugi
mooses:
kes sina oled?
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
mind polegi olemas
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
olen kurja deemoni vili
mooses:
hmm, kuidas see nii juhtus? kui sa oled vili, siis sa ju oled olemas.
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
ma näin
mooses:
vili on päris materiaalne, mitte näilik
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
see näib materiaalne; ning tegelik ei peagi olema materiaalne
mooses:
mis siis on tegelik?
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
deemon, kes kõike "tegelikku" loob
mooses:
huvitav - deemon on illusoorne tegelane, seega ka tema poolt loodav tegelikkus on illusoorne
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
just
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
täpselt
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
naela
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
pea
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
pihtas
mooses:
muidugi
mooses:
kas sa höövelpingi operaatori töökohale ei taha kandideerida, kiiresti vajatakse
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
kus kohas?
mooses:
Ha Serv OÜ
mooses:
Nõudmised kandidaadile: Eelnev töökogemus puidutootmises
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
elasin ahiküttega majas
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
ning valmistasin koolis ...midagi
mooses:
hea algus
mooses:
kle, lähen vabastan nüüd iraani rahva ja valgustan liibanonlasi
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast :
barrikaadidele!
Mihkel/kes kurat on kõik 112 msn kontakti? Palun tutvustage ennast:
olen hinges sinuga

all rights reserved to K&M inc. any kind of misuse of this artistic intellectual property will be held against all misusers before the sacred holy-mighty court of law

lihavõtteks koju!

ma armastan tartu-tallinn busse, eriti, kui sinust ühel pool istub õlut joov vanamees ja teisel pool umbes 30ndates mees, kes magab häälekalt. veel lõbusamaks läheb siis kui vanamees otsustab pissile minna, aga bussis pole wc-d ja siis teeb bussijuht metsapeatuse. vahepeal on 30-aastast tabanud lihaskrambid ja ta haarab("läbi une") minust kinni ja pilgutab silma;). olen hetkeks jahmunud ja filosofeerin teemal, kas ehk saaks mujale istuda. laura üritab mind veenda, et see oli kogemata, et mees ju magas. nii väga kui ma seda ka uskuda ei tahaks näib enesepettus seekord üsna võimatu, kuid kuna buss on täis ja mujale istuda ei saa, siis liibun tugevamalt laura vastu ja jätkan arutelu teemal, kas S on homo või mitte:)

päikesesilm

nii, ostsin kalli raha eest igasugu tablette - saab kõhu täis ja uni peaks ka vaikselt ära minema hakkama. on ka aeg - seminaritööd, siit ma tulen zzzzzzzzzzzzzzzzzzzzz(;))

heeiaaaiiiaaaaaaiiiaaaaaaa, what´s going on???!!!!

paistab, et kõiki blogijaid on tabanud sügav kevadväsimus, ideed on otsas, ainult magada tahaks ja koolivaheaeg on vaid koolilastel, mitte ülikoolilastel:(
nu mis teha, blogimisel juhe koos...

Valikuvabadusest

Ei viitsi enam. End of egotrippin'. Plagiaat on nüüdsest Moosese pärusmaa, mina piirdun MSNga. Või midagi.


Südamest Teie,
Laura



Side lõpp.

valikuvabadusest idiotismini

Majanduslikult oleks kanepi legaliseerimine kasulik. Riik saaks aktsiisi peale panna ja tagada tarbijatele korraliku kvaliteedi. Turiste meelitaks see kindlasti ligi.

Kodanik - Kuid, kas eestlased on selleks sammuks valmis?
S - Ma ei saanud väitest aru?!
Koadnik - Kas on nii populaarne tulla sellise seisukohaga EL-is välja?

Järgneb pikem arutelu, kus kaitstakse kanepi l-mist.

Moraalijünger - Inimene peaks siiski püüdlema paremuse poole! Peaks minema tagasi looduse juurde. Ei tohi lähtuda majandusest vms.Tuleb mõelda, mis on hea. Kui me võtame sellise otsuse vastu, siis näitame eeskuju.
Mõtleja - Veel üks seisukoht: tuleks keelduda moraalsetel põhjustel.
Noorus - muidugi tulebki teavitada headest ja halbadest külgedest, kuid lihtsalt anda võimalus valida.

Järgneb pikem arutelu homoabielude,prostitutsiooni ja polügaamia teemadel.

Moraalijünger - Süüdi on meeste litutamine!
Lover - Sugutung ongi armastus.
Mõtleja - Sugutungi ei tohi piirata.
Moraalijünger - Paneme diskoteegid kinni. Peale kella 12 öösel enam väljas ei liigu. Päeval pole ka sellist sugutungi.
Noorus - Aga just need hommikud....
Moraalijünger - Amoraalsuse vastu. Tsölibaat enne abielu!
Mõtleja - Siiski, indiviid, kes suudab vastu võtta otsuseid peaks saama valida.

Teeme demokraatliku hääletuse. Ülekaalukas kanepi legaliseerimise pooldajamine.
Kuid siiski konsensust ei saavutatud...

Uued tuuled Plagiaadis. Vist.

Eelmisel reedel teatasin teeninduskooli oma lahkumisest niipea, kui leidub uus õpetaja. Järgmise sammuna saatsin prantsuse filoloogia tudengilistidesse ohtras koguses meeleheitlikke kirju ning jäin vastuseid ootama. Tulemus: kolm kandidaati, kellest kahel on lausa pedagoogiline taust ja puha! Stas ja kompanjonid saavad olema heades kätes. End of an era, ma loodan.

Olen nüüdsest siis müüja, ettekandja, arheoloogi, muuseumitöötaja, referendi, laotöölise ja õpetaja kogemustega prantsuse fil - nagu näha, särav algus suurejoonelisele karjäärile on ilmselgelt juba tehtud... Tööpakkumisi, ehk?

Lisan, et Nike'i, Shelli, IBMi, Goodyear Tire'i, AOL-Time-Warneri, Kathy Lee Giffordi, Rupert Murdochi ja mitmete teiste The Corporationi staaride tööpakkumised lükkan juba eos tagasi, sest dämit, kus on teie sotsiaalne vastutus, ah?!

The Corporation on uus šokeeriv dokumentaal, mis keskendub suurettevõtete igapäevaselt toimepandud pättustele (nt koostöö terroristlike organisatsioonide ja totalitaarsete võimudega, saastamine, ebainimlikult halvad töötingimused tehastes, ülimadalad palgad, väljapressimine etc) ning nagu ühele õigele šokeerivale dokumentaalile kombeks, ennustab äärmiselt masendavat tulevikku. Kas teadsite näiteks, et aastal 2025 ei ole enam maakeral puhast vett? Või et iga teist meest ja iga kolmandat naist ohustab vähk? Või et kõiki elusolendeid peale inimese on võimalik patenteerida (muideks, Happy Birthday avalikus kohas esitamise eest kasseerib AOL-Time-Warner teilt 10 000 dollarit)? Voilà quoi.

lois, jaques ja kolmanda gr verbid:)

klassis üürgavad üksteise järel "ne me quitte pas", "quand on n´a que l´amour" ja "l´amour éternel". üheteistkümnes kihistab naerda, mõni on tagasihoidlikum ja piirdub muigega. quel bonheur, see on perversse prantsuse kultuuri killukese kohtumine eesti kooliõpilastega. kõik on rahul - väljas helendab kriiskavalt valge lumi, klassis kõlab jaques brel ja kõrvus kordab kui kaja - nädalalõpp, nääädalaaalõppp, juhuuuuu. mis sest, et see on täis suguvõsa sünnipäevu ning lõputut nõude kappidesse ladumist ja tuhandeid kontrollimata kodutöid. mis sest, et õues on ikka veeeeeeel niiii rõvedalt külm. mis sest, et pean järgmised KAKS JA POOL TUNDI oma elust veetma sebe bussis. sest, et , sest, et - kui jaques kuulutab võidukalt "les flamands, les flamands... les flamaaaaands ne sourient pas quand ils dansent" ja viiendik kordab juba kümnendat korda õpetaja küsimusele "mida tähendab - the table is on the floor?" põrand on laua all, põrand on laua all... nagu vanaisa vanad püksid.
:p

üks väike saatan keset paksu lund

kuulates inese esituses "täna õhtul tõstab pead üks väike saatan õla peal..." jne, kangastuvad mul silme ette inese pikad...
teate, ma säästan teid ülejäänuid sellest kujutluspildist, mis piiat, laurat ja mihklit nii väga lõbustas. ma pole siiski eriti veendunud, kas tasub asutada laulude sotsioloogilise lahtiseletamise ühingut(LSLÜ), sest kuigi kogu see rütmiline pläma, mis raadiost lastakse, pakub kohati teatavat pinget, on ikka liiga palju crap´i liikvel ja selle peale ei viitsi, küll end ja oma aega raisata.
hoopis rohkem teeb mulle praegu muret konstantne lumesadu. ilmavana pole vist ikke aru saand, et on MÄRTS! vähemalt naistepäevaks oleks see talv võind siit eestimaamunalt ära kaduda:)

aaa mudu on lahe näha ehmund kümnendikke, kui ma mantli lehvides suland lumest tilkuvate juustega ja 10-minutilise hilinemisega uksest sisse lendasin;)
tänase trajektooriga pikk 90 - descartes´i lütseum - iuriidikum - paabel - descartes´i lütseum - pikk 90 läbi paksu lume ülielikiirusel olen vähemalt mustmiljon kalorit kaotanud.
ehk saan niimoodi endale veel sama pikad ja peenikesed koivad nagu inesel;)

Clingy

Olen ikka veel siin. Tööl.

"Teeme vaheaja ka?" küsib Stas minult esimese loengu lõpus. "Mis vaheaja?! Конец будет!" vastan mina täiesti hingepõhjani šokeerituna, et minu vene keelt emakeelena kõnelevad kokandusõpilased ei taha koju minna. "Конец, noh. We've finished," kordan närviliselt erinevates keeltes. Keegi ei liiguta. Vehin kätega, näitan ust - ei midagi. Peale mitmeminutilist üldist segadust mu jüngrid siiski lepivad paratamatusega ja lahkuvad. Reaalsus on karm, putain de merde.

9.50 hakkab teine loeng, aga kedagi ei ole. Ega tule. Olen klassis täiesti üksi, mõttes kõlab Team America saundträkilt "I'm so ronery", mis märkamatult läheb üle "Pearl Harboriks" (laulust kirjutan, mitte filmist, eks). Tühjad pingiread ja hall taevas. Vaikselt-vaikselt saabub selgus siiski: alates 1. märtsist kehtib uus tunniplaan, kokapoisid kaks loengut järjest... Jee, beibi.

Nagu eelnevast järeldub. nägin eile lõpuks Team America ära - täpselt nagu Thunderbirds, ainult et tunduvalt humoorikamas võtmes ja kordi parem saundträkk. Mäletate ikka seda 1960ndate nukuseriaali, eks? Anyone? Anyone?

Laura rida

Riivo.

armastuse lugu

istusin filosoofia loengus ja seejärel erialases stilistikas, kus vaidlesin õppejõu ja kursaõdedega mängu definitsiooni üle ning hakkasin hoopis mõtlema, et kes ja millal mõtles välja armastuse.
platoni dialoogid käsitlevad vaprust, ilu, tarkust jne, aga kas ta räägib armastusest? mulle pole sellist platoni dialoogi veel kätte juhutnud, aga ehk olen neid ka vaid valikuliselt lugenud(kodumaa armastust ei pea ma siinkohal silmas).
erinevaid tundeid, mis sarnanevad sellele, mida nimetame tänapäeval armastuseks, võib mitmeid loetleda ja küllap on nad ühel või teisel kujul alati olemas olnud, kuid, kes ütles esimesena "armastus"?
sakuspääru räägib sellest, romantistid juba ammugi ja täna võib igas populistlikus ajakirjas leida vähemalt korra sõna armastus. kui googlisse sisestada love, saab tulemuseks hulganisti igasugu südameid, punaseid roose ja suudlevaid paarikesi, kui hästi veab, leiab ka midagi pornograafilisemat.
aga , kes selle armastuse välja mõtles ja miks? mis asi see on, millest kisendavad kõik naisteajakirjad, räägivad liiga paljud laulud ja filmid?
vahest on lihtsalt võetud üks poeetiline termin ja see massidesse viidud; ehk polegi armastus oma kirjanduslikus ja algupärases mõttes igaühele ligipääsetav niisamuti nagu vaprus või üllameelsus.
kui robbie laulab, et "love is getting too cynical, passion´s just physical these days" ja enrique kisendab, et "I´m not in love, it´s just a phase that I´m going through", siis võib-olla me ei teagi, mis asi see armastus tegelikult on ja vahest pole enamik meist ka võimeline seda ära tundma, ega läbi elama.

see, mis elu põnevaks teeb...

on teadmatus tuleviku ees. mida sügavam on teadmatus sellest, mis järgmisena juhtuma hakkab, seda suurem on üllatus ja seda põnvam ja lahedam on lõppkokkuvõttes elada:)
muidugi ei eita ma teatava stabiilsus- ja kindlustunde vajadust ning mu uljas hüüatus tuleneb tegelikult üsnagi labasest vahejuhtumist kübervõrgus, aga ikkagi.
tahtsin mina nimelt tulla kirjutama kõigist Eriti Sügavatest ja Olulistest Asjadest, aga sisse logides oli mu profiil muutunud Riivo 77-x! ja ükskõik, kui palju või mis trikke tehes ma ka sisse logida ei üritanud, olin järjekindlalt ja tundus, et püsivalt muutunud riivoks. kuigi mul poleks midagi meessoost olemise vastu(see võiks ju isegi omamoodi huvitav olla ja saaks teada, et mis tunne ikkagi On), ei tekkinud ka peale viiekümnendat korda soovi olla riivo, aga kuna ise blogima ei pääsend ja kõigi lähemate blogid olid juba mitu korda läbi loetud, asusin riivo blogi lugema(vahvel.blogspot.com - ja ei, mai oska viidata, see on laura rida).
kommentaarideta ja inimesi kasvõi natuke tundamata pole blogi lugemine ikka see(pole see, pole see, pole see).
ja pääsesime ka seekord sügavmõttelisusest, tänu riivole;)

Kähkukas

Piia ja Kristiina valmistavad Tähe tn köögis lattet ja pastat ning mina üritan end kasulikuks teha arvuti ees sõbralikult naeratades. Naeratus muutub üha sõbralikumaks ja meeldivamaks, mida enam tajun, et tegu on ilmselge kohustustest möödahiilimisega. Juhtub. Tegelikult on juhtunud juba viimased kolm-neli nädalat.

Sini-must-valge sissekanne

Neljapäeval jõudsin ajavahemikus 6:59-8:03 hakkama saada tervelt kahe uudse ja ennenägematu toiminguga. Esiteks sooritasin isikliku sprindirekordi distantsil voodi-vannituba-riidekapp-peegel-välisuks: 12,5 minutit! Teiseks käisin elus esimest korda Toompeal lipuheiskamist vaatamas ja laulsin nii varajasel hommikutunnil peast riigihümni (ja poolteist salmi laulust "Kaunistagem Eesti kojad"). Et Iseseisvuspäev lõpuni perfekt oleks, käisin õhtul veel Vabaduse väljakul vaatamas ilutulestikku, misjuures tuleb kindlasti mainida, et jaa, tehniline progress on jõudnud ka saluuditööstusesse: 21. sajandil vahetavad nad poole pealt värvi ning come in all different sizes and shapes. Olen overwhelmed nüüd ja luban edaspidi ka aastavahetuse tulemängu tõsiselt võtta. Jami.

Tänase päeva tippsündmus on minu uus cd-pleier, mida ma juba nii salamisi hellitavalt tupsuks kutsun, sest a) ta on ilus ja b) ta mängib kõiki kaheldava kvaliteediga plaate, isegi ema Hiinast toodud piraat-Madonnat. Elagu tagastatud tulumaks, ma ütlen!

Ja muideks, ma olen pub crawlingu selle kevade valitsev Eesti meister: minu rühm (surnud beebi anekdoote rääkiv oregonlane ja kompanjonid) võitis Tartu pubiralli, kuna me olime lihtsalt teistest paremad. Võidu tõi Ristiisas mängitud Never have I ever ja peale pikka harjutamist Krooksus esitatud äärmiselt sügavamõtteline ning kaasahaarav "Barney song", millele Rossi-nimeline ameeriklane lõi ka koreograafia, mida te... well... kunagi nägema ei saa. Easy as that.

lihtsameelsus või lühinägelikkus?

lihtsad asjad on need kõige võluvamad, eriti siis kui kõik liiga keeruline tundub või õigemini, siis kui ise liiga palju mõelda, end ummikusse mõelda ning hakata ohkima, et elu on raske ja keeruline.
see on täpselt sama originaalne avaldus, kui zabloonsus, et mina olen eriline, sest mulle meeldivad lilled, aga kuradi tõsi ta on. ja lilledel pole ka eriti viga.
nii et jätkem sügavad mõtted ja arutelud akadeemilise maailma hoolde ja tehkem vahelduseks mõttepaus. see on nagu puhkus, puhkus omaenda meelest, mis ajuti ülekuumenema kipub.
ja siis, kui aju on tüüne ning lage nagu meri enne tormi, saab uue hooga alustada;)

ilus, ilus, ilus on maa

päike paistab teravalt silma, kui ringutan vastu mõnusalt laisale veebruari lõpu pärastlõunale, meel on jälle ergas ja nohu on lännu - oleksin justkui sajaaastasest painavast unest ärganud. muahhhti - elu on ilus. õue ei viitsi end sellegi poolest vedada - seal on lihtsalt liiga, lausa ebainimlikult, külm ja patriotismi ei tunne täna endas ka kahetsusväärsel kombel tekkivat, kuigi oleks soovitav. aga, mis sest, lahe on ikkagi ja uskuge mind, küll see kevad ka kohale jõuab(laura kuulutab juba oktoobrist saadik peatselt saabuvat rannahooaega - jäägem pingsalt ootele)<:
seniks, aga laisklen õeraasuga telku ees komme süües ja loodan, et suve tulekuks veel uksest välja mahun:)

kallid:)

crap

tegin eile viimase (vähemalt) nädalaaja sportlikuima pingutuse ning vaatasin piia ja hannaga sum-sumis suusasprindi veerandfinaale. poolfinaalide ajaks oli aga võhm väljas ja ma suundusin oma akadeemilist venivillemlust parandama:)
sain täna hakkama ülipühendunud õpetaja teoga - vedasin end tundi andma, hoolimata kõrvulukustavast nohust ja külmavärinatest. lapsed olid vaiksemad, kui kunagi varem -peaks edaspidigi viuviu-look´i praktiseerima;)

okis, nüüd on tatt mu niigi väikse aju täielikult vallutanud ja rohkem ma täna mõtteid produtseerida ei suuda. finito

aga hing ei kuulanud emandat...

taeva poole ülesse ma hüüan:
oh hing sa mõtle veel, mida sa teed
ta lendas pisarais õnnest
läbi vee, läbi vee, läbi vee

seda hinge nüüd keegi ei mäleta,
aga jääs on veel järv
ja keegi ei tea, kes seal sosistab:
ma ei tee, ma ei tee, ma ei tee

tu me fais mal
j´ai essayé, vraiment, j´ai essayé, pour un instant j´ai mis a coté tous mes peurs, mais tu m´as seulement abusé, tu veux me reformer - me transformer en qqch étrange, en qqune que je ne connais pas. tu as abusé mon corps, mon ésprit, tu veux me détacher de tout ce que j´aime. et j´ai toujours pensé que c´est moi, qui fais de mal, qui est incapable d´etre normale, de sentir, sentir qqch autre que mon egoisme.
et maintenant je vais te faire mal. je vais te torturer. pourtant je ne veux pas le faire, mais tu me fais le faire, tu vois - c´est toi-meme qui te fais mal a travers mes paroles, mes actions, a travers tout que je suis. j´ai te dis que je vais te faire mal, mais tu m´as pas écouté et voila - tu vais recevoir ce que tu as demandé. ce n´est plus ma faute

jumal anna mulle hingerahu ja sina, sina lõpeta, lõpeta, sest sa vägistad mu hinge

Cosmopolitismo do pobre

20.25 Talinna bussijaam. Positiivse värvinguga sotsiaalne trauma. Nimelt ütleb minu kõrval hiirvaikselt istunud keskealine daam bussist lahkudes "Head aega. Oli meeldiv!" Ja naeratab ka veel seejuures.
20.50 Tramm nr 2, Linnahalli peatus
21.00 Hõum sviit hõum
21.30 Õhtusöök venna sõpradega ja ropud naljad rubriigist "How to you say twelve months in estonian?"
22.48 Kohtumine Kittiga St Patrickus
00.03 Hõum sviit hõum vol 2
00.05 Pikk jutuajamine venna brasiillasest sõbra Bretoga teemal "Kas Tartu tasub minna bussi või rongiga" ning äge vaidlus Rene Manivaldiga (René Maniwaldiga?) piletihinna osas
01.03 Veendumus, et brasiillased on ägedad. Eriti veel sellised noored idealistlikud vabad hinged nagu Breto
01.06 Sõnum, mis mind nii pisut unelevalt naeratama paneb
01.30 ÕIS+"Üliõpilase edasijõudmine ainetes"+"Print"
01.40 ÕIS+"Õppeaine otsing: eesti keel"+"Print"
01.52 Esimene katse magama jääda samal ajal, kui Breto, Rene Manivald ja Karl kõrvaltoas õlut joovad ning Monopoli mängivad
02.49 Breto, Rene Manivald ja Karl mängivad ikka veel Monopoli. Magamajäämiskatse nr 2
03.16 Kindel otsus, et tõesti, homsest annan teeninduskooli lahkumisavalduse sisse, millele järgneb momentaalselt sügav ja magus uni. Magus.
06.30 Äratus. Tunne, et minu lahkumisavalduse sisseandmist ei saa takistada mitte ükski maapealne tegur. Mitte ükski. Taustaks kõlab peas Tõnis Mägi "Koit"
09.26 Sisenen teeniduskooli kantseleisse mõttes taksos koostatud lahkumiskõnet korrates. Sekretär: "Direktoril on külalised. Proovige järgmisel nädalal uuesti." Aaaargh!

Sic transit gloria mundi. Gloria professorae Laurae* vähemalt.

_______________________________________________________________
*Ladinakeelsed terminid põhinevad autori heal fantaasial ja seega ärge parandage, dämit.

vaadake vaid paremalt poolt

ehk siis eesti variant always look on the bright side of life´st:

laiuse lumesõda - palju lund, ülemõistuse märjad ja külmad jalad peale kolmetunnist ründamist and no car to take y home when y feel like it, but yet rõõm lumelinnuse lõhkumisest ja küünarnukitunne suurepäraste sõpradega, kes hoolimata sellest, et nende jalad on sama märjad ja külmad kui sinu omad, kannatavad mängleva kergusega välja kogu su totaalselt infantiilse pahura podisemise ja loovutavad sulle oma koha lõkke ääres:)

tartu kohvikud ja baarid - lots of café and cigarettes, endless filosophical conversations without being able to define the most simple concepts, but hey, at least I´m expressing myself in english!

europorno segatuna paldiski dekadentsiga - pühapäeva ja ühtlasi kogu lustakat nädalavahetust jäävad lõpetama totaalne kultuurishokk baise-moi ja lilja-forever´i näol. mitte, et need teemad kuidagi tundmatu maa oleksid, kuid nõnda näkku paisatutena suudavad siiski ehmatada;)
teisalt vaatan nüüd mõnda aega nurisemata ka kõige roosamaid ja imalamaid hollywoody plämakaid:>

don´t try to feed my hunger cause no human can

Hooray, no spam here!

Igavlen õpetajate toas. Hetkeseis: tappa on jäänud veel 86 minutit. Nüüd juba 85 minutit (boy time flies fast...). Telefoni unustasin ka koju, nii et mul ei ole isegi võimalik kellelegi intrigeeriva sisuga sõnumeid saata, prank-kõnedest rääkimata.

Plaan oli postitada sissekanne rubriigist oumaigaad-mis-meil, aga oma suureks rõõmuks/pettumuseks avastasin, et viimase kuue päeva jooksul minu viiele meiliaadressile saabunud 176 uuest kirjast ei vääri ükski Nädala spämmi tiitlit. Aga südantsoojendav on mõelda, et ligi 200 inimest/asutust/reklaamijat/viiruselevitajat pidasid mind ühenduse võtmise vääriliseks. Vot nii eriline olen.

Ja nüüdsest kirjutan alla "laura" (muidugi ainult juhul, kui mu IT-geen alt ei vea ning muutused profile'is kohe kajastuvad), sest "barbs" ei tundu enam see. Sõltumatud eksperdid väitsid ka, et minu "perekonnalugu tundmata on võimatu nime tõelise tähenduseni jõuda". (Tegelikult siiski oli tegu lühendiga nimest Barbara, millest pidi kunagi saama minu teine nimi, aga jäi 1983. aastal kehtinud nimeseaduste tõttu siiski panemata). Nii.

Muideks, iroonia tipp: Tallinna kõige halvem toit on kokakooli sööklas.

Hei me heilutaan taas

Sõitsin täna kahe ja poole tunniga kevadest (Tartu, päike, +1°C, hiline ja mmmmmmõnus ärkamine) totaalsesse talve (Tallinn, lumetorm, -1°C ja teadmine, et homme kell kaheksa peab koolis tööl olema). Määädžik!

Eelmisel reedel alustasin tundidega kokandust õppivatele vene keelt emakeelena kõnelevatele Eesti riigi kodanikele (pfff, edaspidi: kokapoisid) ja olen nüüd täiesti veendunud, et igas russofoonses kokandustudengis on peidus pisike Puškin: "Mademoiselle, kuidas on prantsuse keeles "Minu kingitus Teile on minu süda. Teadke, et võite minu peale alati loota. Igavesti Teie, Stas", ah?" Awwww-faktor oli maksimaalne. Kokapoistele järgnesid eestikeelsed reisikorraldajad: totaalne vaikus, null küsimust, tühjad pilgud. Isegi ühtegi megamini-Koidulat või tiny-Tammsaaret ei manifesteerunud... Jama lugu küll.

Teine nädala cultural event sõna mittekultuurses tähenduses oli pub crawling koos Tartu uute välistudengitega, mille käigus selgus, et nt Oregonis (U.S) räägitakse dead baby anekdoote, mis on umbes samast žanrist, mis "meie" orbiku-naljad, ainult selle vahega, et oregonlane alustab fraasiga "I will so go to hell for this". Ma luban teile, et te ei taha kunagi neid nalju kuulda (pluss: ärge iial kolige Oregoni, eks).

Lisa: klassivend Kaarel Kressal ilmus luulekogu. (Varjatud reklaam). Õnnitlused!

nous voici, vous voila

neljapäeva õhtu tartus, kell 00.27 saan mikult sõnumi "üleval?", muidugi olen üleval, millal ma enne nii vara magama olen läinud. ja läksime, klubisse tallinn muidugi. pidu on nagu tavaliselt, sinult seekord on üllatavalt palju 19-aastaseid. turvamees piidleb pikki minuteid mu passi ja ei suuda kuidagi uskuda, et see olen mina.
lõpuks pääsen sisse ja keerutan miku ja esperiga jalga kuni turvamees meid laualt tantsimas tabab(kuidagi on ka peenike klaasriba laual keskelt katki läinud) ja algab retk tallinna telgitagustesse. klubi juhataja üritab karmi nägu teha ja meid(õigemini mihklit, sest mind ei paista ta eriti tähele panevat, shovinistid raisk!) tonni lõhutud laua eest maksma panna, mihkel väidab, et laud oli enne katki ja hind langeb 600 eek-le. mihkel jääb endale kindlaks ja kutsutakse välja politsei. lõpuks ei pea juhtaja enam vastu ja teatab, et ok, teeme 300.-, sest kõigile on ju politsei välja kutsumine tülikas. mihkel pole nõus, teeme sada, ei raiub juhataja vastu ja tulebki politsei. kahjuks ei õnnestu mul episoodi politseiga pealt näha, sest mina, kui nõrgem sugupool, saadetakse koju, närve puhkama vms. olen klubist 500 meetri kaugusele jõudnud, kui miku helistab - mulle jalutab vastu võidukas huligaan. kogu lugu lõppes üksnes klubikeeluga ja vsjo, nüüd tuleb siis edaspidi atlantise uksi kulutama hakata;(
ja nii palju siis suureks kasvamisest, aga ema lohutas mind nädalavahetusel, kui ta väitis, et hakkas täiskasvanuna tundma alles 40-ndates, nii et pole hullu, lootus jääb, et ükskord tuleb mõistus ka meie õuele:)

toredat saabuvat vastlapäeva ja pikki liuge

la vie normale?

diagnoos: surm äkilise infarkti tagajärjel
põhjus: ootamatult klähvima hakanud nähvits
inimesed võtke endale koeri, kes ei haugu, või vähemalt kes hoiatavad ette enne, kui nad seda tegema hakkavad.

tänase päeva nael oli üheteistkümnes. andsin neile ülesandeks moodustada paarid ja teha dialooge. poiss tagant reast nõjatub ettepoole, tonksab eesistuvat tüdrukut selga ja sositab "kiisu, ütle, kuidas on prantsuse keeles "aitäh"." oluline on siinkohal märkida, et need "lapsed" on prantsuse keelt õppinud KÕIGEST poolteist aastat!
vähemalt sain endalegi üllatuslikult kõigilt kodutööd kätte:) ja tütarlaps eesreast piidles terve tunni mu vööd...

mais je m´en fous

per asper ad astram

lumme tuisand teed, taevast liiga kiirelt alla tuhisev rõve ollus, mis nägu kõrvetab ja lõpuks ta ongi siin - mu armas kooliuks, mis päästab selle mäsleva tuule eest. huuuhhh... jõudsin õigeks ajaks(nüüd saab juba KAHE käe näppudel neid kordi üles lugeda, kui õigeks ajaks olen kuhugi jõudnud). Trepist üles, veel üks korrus ja veel üks ja seal nad ongi - mu perversselt naeratavad üheteistkümnendikud. Sisenen koos nende vana õpetajaga(kas see ongi uus õps... )
nii, kursuse reeglid on järgmised(alustama peab karmilt-ründa enne, kui sind rünnatakse) ja nad kirjutavad, vaguralt:)
nii nüüd rääkige mulle oma vaheajast - rahulolematu sumin - pole hullu, küsige, kui mingit sõna ei tea. ja oh üllatust, mu plaan õnnestus, nad räägivad(raamatukogu asuma, aga siiski räägivad). kõik on ideaalne kuni hetkeni, kui tüdruk tagantreast tahab teada, kuidas on prantsuse keeles surnuaed! püha müristus(mis jõuluvaheaeg see veel selline on!?!!) - ja mind on äkitselt tabanud totaalne mälukaotus. greiv... ei see on anglitsism, mmmmmmmmm... no täileik tühjus ja laual vedeleb ainult prantsuse-eesti sõnaraamat... räägin neile midagi žanris pea-pole-prügikast-kasutage-sõnaraamatut ja tutvustan vajalikke väljendeid jõulude teemal ja tund ongi läbi, huuuhhh, poldki nii hull ja ehk olen ka mingi autoriteedi formeerinud:)

voila mes puces;)

oooo lallllaaaaa...

Inxu sünna... minu vaieldamatu kandidaat aasta eksentrilisemale, segasemale ja intrigeerivamale sündmusele. C´est vraiment surprenant comment les gens peuvent reagir et se comporter, mais aujourd´hui cela me fait seulemnt rire;)

je t´embrasse ma chére Ingrid:)

Let's make money!

Viimasel ajal on mul tekkinud vajadus igale sissekandele lisada mingi järjekordne jabur meil. Või siis saan jaburaid meile iga kord, kui ma sissekannet teen. Either way, seekordne meililemmik on geniaalne bisnisplän (muhhahhaaa-žanrist küll, aga siiski):

Dear customer,

your credit card has been successfully charged for the order . (olen nähtavasti tellinud "punkti")
reference : 22 64 93
customer number: 0252S
hipping : 89.96 euros
Handling: 20.00 euros
-----------
Total: 109.96 euros

If you want to know about your order just call the 00 88 213 883 454.
Nota bene: Our number is sometimes accessible only from cellular phones.
---------------------------------------------------
CYBERSEARCHCOMMUNICATIONS LLC

Nendele, kellel ei ole nii head ärivaistu nagu mul (sügav iroonia, kahjuks), ütlen lisainformatsiooniks, et mul ei ole krediitkaarti.

/Läheb helistama... :D/

Teachers Anonymous, E-N 20.00, Tartu

Üks säravaimaid staare (kui mitte kõige säravam - oleneb valgustusest) Plagiaadi lähikonnas saab täna vanemaks. Palju palju õnne, kallis Ingrid!

Selle reedega tähistan ma muideks selle aasta esimese majanduslikult plussis oleva nädala (tegelikult, arvutanud ma veel ei ole. Ega kavatsegi. Aga tal on selline plussis nägu) lõppu. Nimelt: a) palgapäev paistab ja b) leidsin oma Maailma Parsunnima Korteri kandidaadile üürilise. Ja kuna ma olen ka iseenda kandidaat Maailma Parimale Karunahast Mütsi Ärijale Enne Karu Püüdmist, siis veetsin seepeale terve eilse päeva erinevates Tallinna eriti haipides kohtades ekstreemselt kallist teed juues... Ei, täiskasvanud ma veel ei ole.

Täna on mu viimane võimalus tundide vahel plagieerida, järgmisest nädalast on samal ajal plaanis bonjour-comment-ça-va vene keelt kõnelevatele kokandustudengitele. Kui kurb.

Avastasin hommikul, et mul on tunnis paar tulihingelist fänni: nad on ära õppinud kõik eelmise korra uued sõnad, ei hiline, naeravad kõikide mu naljade peale (ja õpetajahuumori hindamine - see on tase!) ning harjutavad omaette sosinal hääldamist. Mes puces, quoi! Mu elul on nüüd uus ja sügavam mõte ning Indla-queen-looki jätan aprillis alustavatele 16-aastastele kelnerieriala (jah, tõesti - ka seda on võimalik siin õppida) tolko-parusski õpilastele. Elagu gruupid!

Ja Mooses, tupsu, sooritasime kollektiivse karjäärimõrva, jah? Kas asume nüüd kogu hingest võitlema kõigi ühiskonnas levivate [voltä:ride], [moliä:ride] ja [ma-žö:n-žu-ä:de] vastu? - Eemaldame praagi juba eos. Amateur Teachers Against Linguistic Terrorism (ATALT). Minu siiiiiiiirad õnnesoovid!*

_____________________________________________
*Oleme avatud uutele tööpakkumistele. Pliis. Pliis.

tere tulemast tartusse!

-luba ma ennustan sulle
-ei taha
-ma ennustan su tulevikku, olevikku ja minevikku, ainult 10 krooni eest!
-käi kuradile!
mida krt! sain vaevu bussist maha, kui juba tahetakse midagi maha müüa. iseenesest oleks ju huvitav teada saada kuidas MINEVIKKU ENNUSTATAKSE(mulle tundub see küll esialgu üsna võimatu ülesanne) ja seda kõike ainult 10.- eest. mustlasted on ka nähtavasti ajaga kaasa läinud ja pakuvad mitu-ühes tooteid...
seejärel suundusin tartu descartes´i lütseumi poole, kus mind ootas õpetajaks vannutamine. mingi nipi läbi õnnestus mul vabaneda seitsmendikest ja üheksandikest ehk siis kõigist täiesti ajudeta ja metsikult märatsevatest inimesealgetest ning väljusin koolimajast võiduka teadmisega, et järgmisest nädalast harin üheteistkümnendat klassi prantsuse keele vallas:)me peaks nüüd blogi nime ära muutma milleksgi les maitresses sarnaseks;)
seejärel suundusin maailmasse sööma ja õppima, sattusin aga hoopis teoloogide tulist vestlust pealt kuulama moslemite invasioonist ja eurodirektiividest, et ehk tuleks kehtestada euromäärus, millega jumalale antakse mingi ühine nimetus kõigi rahvaste seas - midagi, mida tallinnas kindlasti ei kuule!
kuna õppimisest ei paistnud sel päeval enam kuidagi midagi välja tulevat, otsustasin baari-paavot elusuuruses vaatama minna. ta ilutses nimelt eile õhtul tartu reforminoorte kontoris ja oli ausalt öeldes üsna mõttetu, aga vähemasti sai täiesti tühja ja purulagedat atlantist külastada, kus terve baar oli vaid kõigi meie viieteistkümne päralt.
päeva lõpetas muidugi klubi tallinn. lahkusin sealt kolme pooleliitrise a le coq õlleklaasi ja ühe barclay tuhatoosi õnneliku omanikuna pärast seda, kui mihkel oli üritand mind mingile elukoledale punasele dressipluusile maha parseldada.


and when i feel that love is dead, i´m loving angels instead

palju õnne kõigile sessi lõpu puhul:)

vanad head ajad

paar päeva tagasi avastasin end auto tagaistmelt õega tõtt vahtimas ja ema ning tema sõpsi juttu imestusega pealt kuulamas. nad rääkisid lasnamäekorterite saamislugusid - jaaa, meil ikka vedas, ainult paar aastat tuli järjekorras olla ja noorõpetaja pere sai korteri eelisjärjekorras ning kolme toa asemel anti neli, sest ametnikul juhtus hea tuju olema.
kas keegi teist veel mäletab, mis tunne oli isa kõrval meetrite pikkuses sabas, rohelised talongid näpus, oma piimapudelit oodata. või vaalutapoodides väljamaa sätendavaid pakendeid vaatamas käia, ehk vahel isegi sai sealt midagi ostetud! ja banaanid... mmmmm, vot see juba oli midagi erilist. esimest korda, kui soome jäätist sõin, läks süda pahaks, sest olin harjunud vene vesise blombiiriga.
telefonijärjekorras olime üle kümne aasta! imelik, kui lühike on mälu, olin kõige selle täiesti unustanud. praegu ajab täiesti marru, kui telefonioperaator või starman ühenduse ainuüksi pooleks tunniks katkestavad.
ja ometi me elasime seda elu ja sugugi mitte õnnetult. kui välismaalastele neid lugusid rääkida, peegeldub nende silmist meeletu kaastunne ja õud. üks prantslane, kes paldiskis ära käis, rääkis mulle pärast nädal aega, kui õudne võib olla sooja veeta elada ja kuidas ma ikka peaksin ka paldiskisse minema, et seda mõista. mis siin mõista, soojaveekatkestused olid maailma kõige tavalisemad ja meie kesklinnakoolis oli aastaringselt wc-l aken eest ära! aga selle eest sai kõigisse vanalinna hoovidesse ja tornidesse rahulikult mängima minna, keegi ei keerand hoovi lukku, ega kaunistand oma majaümbrust võiduka sildiga "eraomand", "läbikäik keelatud", "parkimine ainult valdaja loal".
teisalt jälle teeb kurjaks, kui mõelda, kuidas eesti oleks võinud nende 50 aastaga areneda ja nõme tunne on, kui "läänes" peab pidevalt tõestama, et hoolimata blondist peast ja idaeuroopalikust päritolust, on ka minul midagi öelda.
eks igas asjas on alati nii head, kui halba, peaasi, et võrdlusmoment alles jääks, siis oskame olemasolevat hinnata ja edasi liikuda, pürgida, kui soovite:)

Send someone to love me
I need to rest in arms
Keep me safe from harm
In pouring rain

Olgem täna ausad, olen väsinud ja tüdinud, ei taha enam teha nägu, kui vapustav kõik on, kui tegelt on sitt tuju, ei taha enam võistelda oma sõpradega, kellelegi midagi tõestada ja kuhugi jõuda. Ma ei salli täna meie ühiskonda kõigi selle tabude ja must´idega. Miks me ei lase lihtsalt ise endil olla? Tmv ja kopp on ees, loomingulisus on kadunud, kuigi horoskoop väidab vastupidist, armastus on surnud, kuigi kõik laulavad sellest ja lootus, et homme on kõik jälle hästi, kaob taeva hallusesse.

täna on lihtsalt selline päev

Sellised me oleme

Kui te oleksite sakslane, kes pool aastat Eestis elanud (Erasmus), siis te kirjutaksite oma intercultural communicationsi lõputööks vot just sellise juhtumi analüüsi (ja saadaksite tõenäoliselt selle mulle öösel vastu laupäeva inboxi):

Living together with Estonians

Last year I lived with two estonian girls and some other international students in an appartement. The conversation between the estonians and the others, was a little difficult since I had the feeling, that the two girls didn't really wanted to get in touch with us. One night, after already having lived together for more than 4 months, I was watching TV as usual (it was about 1 or 2 o'clock in the morning). Suddendly one of the estonian girls, Liz, knocked on my door and came in my room. She said something like this:
„In Estonia, we sleep at night. But I'm hearing every night this TV-show of yours and therefore I cannot sleep.“

I was surprised and felt sorry for her, but I had no idea that she could hear the TV through the wall. I told her, that I was really sorry but she should have told me before, because I didn't know. She didn't say anything and left the room. I felt really bad, since she said, that this has been bothering her for so long already.


Questions:

1. Can you tell me what has happened between the estonian girl and me?

2. Why did she not say anything before, if it was bothering her already for some weeks or months?

No tõesti, pole õrna aimugi. Ilmselt saaks juhtumit edukalt kasutada kodakondsuseksamil kultuuriteadmiste kontrolliks (õige vastus: "Ei tea").

Step by step, heart by heart

Teate, prillid ja krunn ei lisa ikka üldse tõsiseltvõetavust juurde, vähemalt minu puhul mitte. Või vähemalt klassi ees mitte. Pean nüüd tõsiselt hakkama oma bad ass imidži loomisega vaeva nägema. Huvitav, mis antud juhul esimene samm oleks? - Et enam ei naerataks viisakalt, kui õpilane ütleb eriti tupsununnult, et tal on kodune töö tegemata? Või ei tasuks enam uskuda, kui kellelgi läheb täpselt poole tunni pealt päeva ainuke buss Põlvasse ja selle peale tõusevad veel kolm tükki püsti ja lähevad...well...bussijaama? Headus ikka ei too sisse, ma ütlen.

Meenutan nüüd meeleheitlikult oma keska kõige kardetuimaid õpetajaid, et nende saladusele jälile jõuda ja šnitti võtta. Siiani on tulemus suht mage: McGyveri soeng, villane seelik samas pikkuses mis Indlal (wink-wink ja nudge-nudge potentsiaalsetele Nobeli preemia laureaatidele, "Inimese pooldumise võimalikkusest" töögrupile) ja ilme rubriigist "kui-ma-ei-naerata-siis-kortse-ka-ei-tule". Aga see kõik liigpehmo ju!

Kurjam.

viimased 10 päeva...

kopponeeskopponeeskopponees, tahan sellist puhkuslaagrit, kus ainult magatakse ja süüakse ja hängitakse nurgast nurka - lakke sülitamise klubi, võiks selle nimi olla näiteks. praegu pean seda kallist, muudele asjadele kuuluma pidavast ajast lauraga meie köögis öösiti tegema, urrrrrr. ja siis võiks sellest rialitishou teha, et kuskilt ikka pappi tuleks kõige selle toidu kokku ostmiseks. (ühendaks ettevõtmise kuidagi miku perversse fännklubiga ja ruttu-miljonäriks äriplaan ongi sündinud!)

hermafrodiit

reede õhtu tallinna homobaaris X - vaatan ringi ja mötlen, et kus need homod siis on. inimesed istuvad rahulikult baarileti ääres ja dringitavad. lähme tüdrukutega taharuumi. peale palavat kaelustamist ja kingi üle andmist hüüatab J väljakutsuvalt, et kus need ülejäänud külalised siis on!M viipab käega vasakule ja seal nad istuvadki... kas see oli nüüd isiklik egoism või tõsine heterotsentrism? vahet pole, mingit segunemist siin nagunii toimuma ei hakka. vallutame rõõmsalt toidulauaäärsed istekohad ja kukume vitsutama. esimest korda elus näen tõeliselt ilusaid lesbisid - stiilsed, kaunid, sihvakad ja kütkestavad isendid-, kogu lesbindus starts to make sense. lõpuks võtan südame rindu ja otsustan mõnega neist rääkida, nad paistavad ju igati huvitavad ja intelligentsed olevat. ja siis see juhtubki - tõeline subkultuuride kokkupõrge ja kahjuks sugugi mitte kõige poistiivsem. minu kas-sa-saaksid-tuld-anda ja päris-huvitav-laul peale kostub üksik ebasõbralik hmmmh ning seejärel hakkavad pikakoibsed amatsoonid omavahel elavalt kedagi L-i arutama. kustutan sigareti ja lähen tantsin oma heterotibidega edasi, mõeldes, et küllap on mul veel naiste võrgutamisest palju õppida...

aga mis siis ikka, sest teisalt on see nagu retk irreaalsusesse - millegipärast tundub, et kõik on lubatud ja homobaaris tantsimine on midagi enneolematult vabastavat. vaatan enda vastas tantsivat sihvakat, sädeleva vöö ja hoolikalt sätitud soenguga noormeest, kes mulle lahkudes lubab, et kindlasti kohtume veel ning mõtlen, et see on tõeline no-strings-attached teema in a good way...

Prantsuse keel algajatele

Istun koolis ja ootan oma teist grupitundi tulevaste reisikorraldajatega. "Õpetaja" ikka ei ole mu lemmiktiitel, olgem ausad...

Õppisime täna "olema" prantsuse keeles pöörama. Nägin kurja vaeva nii pool tundi, kuni lõpuks andsin alla: keegi muhvigi aru ei saanud ja see olemine muutus iga sekundiga piinarikkamaks. Viimases hädas pöörasin oma tähelepanu hoopis plus important teemadele nagu näiteks, et prantslased ütlevad oma hubbyle "mu kirbuke" - ma puce. Ja boyfriend on copain. Või et Saint-Tropez' päris nimi on Sous le Soleil. Surpriis: nii 15 minutiga suutsin kõik oma 14 õpilast õigesti hääldama ja iseseisvalt rääkima panna (reisikorraldusõpilase tüüpdialoog: "teremukirpkuidasläheb?-hästikassulcopainon?"). Järgmine tund on igaljuhul teemaks french kiss ja Purpurjõed II. Elagu šõubisnis ja french love! :)

Barbs, aasta lemmik-õpetaja 2005

kahe katku vahel

hei kullakesed, eksamideprekas - kostub tuttav???
igastahes, palju õnne neile, kellel seda luupainajalikku armukest pole või kelle see juba maha on jätnud, mul tuleb see kord kohe mõnuga piinelda(veebruari esimese nädalaga saab ehk ühele poole...)
tulin ööraamatukogu kaema ja pean taaskord tõdema, et mu eelarvamus oli õige - see on lihtsalt raamatukogu, ainult, et natuke kauem lahti. keegi lubas ergutavat aeroobikakava ja küpsised pakkuvaid klienditeenindajaid üliõpilaskuues and all I could see were just a few students in the "rõivistu"(Eveliisi kaunis naeratus kompenseeris selle, kuid siiski lühiajaliselt).

niisiis, usaldage oma sisetunnet ja ärge laske reklaamil end petta, meeldivat eksamiagooniat kõigile:)

poliitika

-Tere, me tulime esmaspäevase ürituse kuulutust üles riputama :)
(kurjakuulutav muhhahhaaa naer)
-See on parim moodus üritus läbi kukutada! (ja naer jätkub)
-Mis mõttes? Kas inimesi polegi siis teavitatud?
Jään päevakodu juhatajale hämmeldunult otsa vaatama.
-Soovitan teil üritus ära jätta, siis ei jää te häbisse.
Üritus ära jätta... pigem ruttu kõik tuttavad pensionärid kohale kutsuda, tirida, kui tarvis. oh oleks ma ometi 65-aastane, võtaks kõik sõbrad kaasa ja oleksgi pidu valmis. lõpuks otsustame ürituse edasi lükata. jälle. eelmine kord ei sobinud teistele erakondadele, nüüd on keegi oma tööd poolikult teinud. kui olukorra normi saame, hakkavad kõik üksteist meeleheitlikult süüdistama - tuleb kutsuda kokku koosolek ja arutada, miks ja kuidas me sellisesse olukorda jõudsime jnejne. tunnen, et ei suudaks enam ühtegi koosolekut üle elada, ostan poest leiba, määrdejuustu ja mingit eestimaist keemiat ning suundun kodupoole, lubades endale pühalikult, et edaspidi näitan proaktiivsust üles ainult oma köögi äravoolutoru ummistusest vabastamises.

I am 32 flavours and then some

Andsin hommikul elu esimese prantuse keele tunni. Olen alates tänasest õpetaja. „0,1545 kohaga,” nagu selgub mu töölepingust. Iga reede kaheksast kolmeni valgustan ma tulevasi kokkasid, kelnereid ja reisikorraldajaid, kuidas õigesti hääldada croissanti ja Louvre’it, kuidas en français lauas tellimust võtta ja mis asi see TGV ikkagi tegelikult on.

Klassi eest vaadates on maailm ikka erinev küll. Hilinejad on häirivad (usun siiski, et minu õppejõud on hilinemistele immuunsed), kõik „mõjuvad põhjused” on läbinähtavad ja kui juba kolmandat korda midagi seletama pead, siis ega ei mõtle küll, et „see on normaalne, nad alles alustavad ju”, pigem ikka „lambad”. Aga see mini-führerlik mõnu sellest, kuidas kõik kooris sinu järgi kordavad "bonjour", ilma et nad isegi veel teaksid, mida see tähendab – bitchin’ ! Peale esimese tunni lõppu nägin igas oma „kolleegis” kapi-diktaatorit või kapi-maailmaparandajat, isegi oma 82-aastases maiustuste valmistamist õpetavas lauanaabris. Olen valgustet nüüd.

Backstage. Minu suureks üllatuseks leidsin õpetajate toast oodatud piiritu võimu asemel eest hoopis täpselt selle sama mõttetu korra, mille omal ajal õpilasena klassiruumist: pidin täna direktorile kirjalikult esitama mõjuva põhjuse, miks ma puudun järgmisel nädalal toimuvalt õpetajate ühisväljasõidult sanatooriumisse (kahtlesin pikalt „tervislike” ja „koduste põhjuste” vahel, kuni valisin siiski „akadeemilise koormuse”), rääkimata sellest, et terve päev käis õpetajate toas äge arutlus selle üle, kes kelle kõrval bussis istub. Ja muideks: kui lubatud normist rohkem paljundada, tuleb direktorile kirjutada seletuskiri.

Nagu „Päästja koolikell” kõrvalosatäitja vaatenurgast.

padu-udu

jätsin hommikusöögi söömata, tõmbasin ruttu riided selga ja jooksin läbi tuisu ja tormi mööda Tartu eluohtlikult libedaid tänavaid Näituse 20 Iuridicumi poole. kohale jõudes avastasin peale kergemat sorti paanikat juustest vett välja väänates, et eksam hakkab alles tunni aja pärast...

mjah, liigne hoolsus - ehk kompenseerib see juhtum kogu semestri hilinemised;)

meie väike üksildane ja tagasihoidlik blogi on saanud ühe kuuseks, palju önne talle ja meile - lausa vapustav, et oleme suutnud tervelt ühe kuu jooksul mötteid oma väikestest ajudes lagedale tuua;)

Armuintriigid taksojuhtide moodi

Sõidan Marabuga (kuus-seitse) oma oi-nii-tuttavat marsruuti Pikk tn - Ehitajate tee 119, teine trepikoda.

- Kuus-seitse, kas kingi said kätte?
- Sain. Kaardil on nii pikk kiri, ma ei jõua sõites lugeda.
- "Krista," jube pikk ikka küll...
- Ei no, suured tänud. Mis seal ikka.
- Nüüd siis küll, jah... Ei no, selge. Kuus-seitse, Rummu 13 ja Vitali.

Teen omad järeldused: esiteks, Marabu "Kiisu" pärisnimi on Krista, ja teiseks, don't ever mess around workplace, eriti veel siis, kui su takso teenindab terve Harjumaa piires...

Ja head uut aastat ma ei soovi, sest see on ilmselge ju, et järgmised 12 kuud on ilusamad, säravamad ning ainulaadsemad kui kõik eelnevad kokku. See on FAKT - lugege oma horoskoopi, inimesed! :)

hingede öö?

Tüüne meri, liikumatu taevas ja üksikud valged laigud keset pori - tere Uus Aasta.

mis siis nüüd muutus? miks mul on tunne, et alustan uut ringi, et midagi jäi selja taha - meediaillusioon???
sest tegelikult sai lihtsalt ööst päev ja seegi üsna hämar, maailmalöpp jäi jälle tulemata ning mingit Suurt Tarkust minusse tolle eileöhtuse raketisaju jooksul ei kogunenud. ainult seesama magusvalus ärevus kogunes hetkeks südamesse, mis igal aastal täpselt samal ajal ligi hiilib.

head uut kullakesed:)