ärkasin järsku keset teatrilava. mai teadnud, kuidas olin sinna sattunud, keegi oli mu sinna pannud. rahvas ootas vaikses ärevuses. pidin olema konferensjee näidendile, millest ma midagi ei teadnud, ütlema sõnu, mida ma ei tundnud. "mul ei ole teile midagi öelda, ma ei tea sellest midagi", ütlesin rahvale; kuid nad jälgisid mind sama pingsalt edasi ning ma mõistsin, et mu sõnu võeti vaid kui osa näidendist. tulin lavalt maha ja läksin publiku sekka. jalutasin natuke ridade vahel edasi tagasi, läksin siis nende ette ja jäin inimesi vaikides vaatama. ma ei ütle enam midagi. nad peavad mõistma, et ma olen Mittemiski.
Vaikus.
lõik igaühe elust?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar