per asper ad astram

lumme tuisand teed, taevast liiga kiirelt alla tuhisev rõve ollus, mis nägu kõrvetab ja lõpuks ta ongi siin - mu armas kooliuks, mis päästab selle mäsleva tuule eest. huuuhhh... jõudsin õigeks ajaks(nüüd saab juba KAHE käe näppudel neid kordi üles lugeda, kui õigeks ajaks olen kuhugi jõudnud). Trepist üles, veel üks korrus ja veel üks ja seal nad ongi - mu perversselt naeratavad üheteistkümnendikud. Sisenen koos nende vana õpetajaga(kas see ongi uus õps... )
nii, kursuse reeglid on järgmised(alustama peab karmilt-ründa enne, kui sind rünnatakse) ja nad kirjutavad, vaguralt:)
nii nüüd rääkige mulle oma vaheajast - rahulolematu sumin - pole hullu, küsige, kui mingit sõna ei tea. ja oh üllatust, mu plaan õnnestus, nad räägivad(raamatukogu asuma, aga siiski räägivad). kõik on ideaalne kuni hetkeni, kui tüdruk tagantreast tahab teada, kuidas on prantsuse keeles surnuaed! püha müristus(mis jõuluvaheaeg see veel selline on!?!!) - ja mind on äkitselt tabanud totaalne mälukaotus. greiv... ei see on anglitsism, mmmmmmmmm... no täileik tühjus ja laual vedeleb ainult prantsuse-eesti sõnaraamat... räägin neile midagi žanris pea-pole-prügikast-kasutage-sõnaraamatut ja tutvustan vajalikke väljendeid jõulude teemal ja tund ongi läbi, huuuhhh, poldki nii hull ja ehk olen ka mingi autoriteedi formeerinud:)

voila mes puces;)

oooo lallllaaaaa...

Inxu sünna... minu vaieldamatu kandidaat aasta eksentrilisemale, segasemale ja intrigeerivamale sündmusele. C´est vraiment surprenant comment les gens peuvent reagir et se comporter, mais aujourd´hui cela me fait seulemnt rire;)

je t´embrasse ma chére Ingrid:)

Let's make money!

Viimasel ajal on mul tekkinud vajadus igale sissekandele lisada mingi järjekordne jabur meil. Või siis saan jaburaid meile iga kord, kui ma sissekannet teen. Either way, seekordne meililemmik on geniaalne bisnisplän (muhhahhaaa-žanrist küll, aga siiski):

Dear customer,

your credit card has been successfully charged for the order . (olen nähtavasti tellinud "punkti")
reference : 22 64 93
customer number: 0252S
hipping : 89.96 euros
Handling: 20.00 euros
-----------
Total: 109.96 euros

If you want to know about your order just call the 00 88 213 883 454.
Nota bene: Our number is sometimes accessible only from cellular phones.
---------------------------------------------------
CYBERSEARCHCOMMUNICATIONS LLC

Nendele, kellel ei ole nii head ärivaistu nagu mul (sügav iroonia, kahjuks), ütlen lisainformatsiooniks, et mul ei ole krediitkaarti.

/Läheb helistama... :D/

Teachers Anonymous, E-N 20.00, Tartu

Üks säravaimaid staare (kui mitte kõige säravam - oleneb valgustusest) Plagiaadi lähikonnas saab täna vanemaks. Palju palju õnne, kallis Ingrid!

Selle reedega tähistan ma muideks selle aasta esimese majanduslikult plussis oleva nädala (tegelikult, arvutanud ma veel ei ole. Ega kavatsegi. Aga tal on selline plussis nägu) lõppu. Nimelt: a) palgapäev paistab ja b) leidsin oma Maailma Parsunnima Korteri kandidaadile üürilise. Ja kuna ma olen ka iseenda kandidaat Maailma Parimale Karunahast Mütsi Ärijale Enne Karu Püüdmist, siis veetsin seepeale terve eilse päeva erinevates Tallinna eriti haipides kohtades ekstreemselt kallist teed juues... Ei, täiskasvanud ma veel ei ole.

Täna on mu viimane võimalus tundide vahel plagieerida, järgmisest nädalast on samal ajal plaanis bonjour-comment-ça-va vene keelt kõnelevatele kokandustudengitele. Kui kurb.

Avastasin hommikul, et mul on tunnis paar tulihingelist fänni: nad on ära õppinud kõik eelmise korra uued sõnad, ei hiline, naeravad kõikide mu naljade peale (ja õpetajahuumori hindamine - see on tase!) ning harjutavad omaette sosinal hääldamist. Mes puces, quoi! Mu elul on nüüd uus ja sügavam mõte ning Indla-queen-looki jätan aprillis alustavatele 16-aastastele kelnerieriala (jah, tõesti - ka seda on võimalik siin õppida) tolko-parusski õpilastele. Elagu gruupid!

Ja Mooses, tupsu, sooritasime kollektiivse karjäärimõrva, jah? Kas asume nüüd kogu hingest võitlema kõigi ühiskonnas levivate [voltä:ride], [moliä:ride] ja [ma-žö:n-žu-ä:de] vastu? - Eemaldame praagi juba eos. Amateur Teachers Against Linguistic Terrorism (ATALT). Minu siiiiiiiirad õnnesoovid!*

_____________________________________________
*Oleme avatud uutele tööpakkumistele. Pliis. Pliis.

tere tulemast tartusse!

-luba ma ennustan sulle
-ei taha
-ma ennustan su tulevikku, olevikku ja minevikku, ainult 10 krooni eest!
-käi kuradile!
mida krt! sain vaevu bussist maha, kui juba tahetakse midagi maha müüa. iseenesest oleks ju huvitav teada saada kuidas MINEVIKKU ENNUSTATAKSE(mulle tundub see küll esialgu üsna võimatu ülesanne) ja seda kõike ainult 10.- eest. mustlasted on ka nähtavasti ajaga kaasa läinud ja pakuvad mitu-ühes tooteid...
seejärel suundusin tartu descartes´i lütseumi poole, kus mind ootas õpetajaks vannutamine. mingi nipi läbi õnnestus mul vabaneda seitsmendikest ja üheksandikest ehk siis kõigist täiesti ajudeta ja metsikult märatsevatest inimesealgetest ning väljusin koolimajast võiduka teadmisega, et järgmisest nädalast harin üheteistkümnendat klassi prantsuse keele vallas:)me peaks nüüd blogi nime ära muutma milleksgi les maitresses sarnaseks;)
seejärel suundusin maailmasse sööma ja õppima, sattusin aga hoopis teoloogide tulist vestlust pealt kuulama moslemite invasioonist ja eurodirektiividest, et ehk tuleks kehtestada euromäärus, millega jumalale antakse mingi ühine nimetus kõigi rahvaste seas - midagi, mida tallinnas kindlasti ei kuule!
kuna õppimisest ei paistnud sel päeval enam kuidagi midagi välja tulevat, otsustasin baari-paavot elusuuruses vaatama minna. ta ilutses nimelt eile õhtul tartu reforminoorte kontoris ja oli ausalt öeldes üsna mõttetu, aga vähemasti sai täiesti tühja ja purulagedat atlantist külastada, kus terve baar oli vaid kõigi meie viieteistkümne päralt.
päeva lõpetas muidugi klubi tallinn. lahkusin sealt kolme pooleliitrise a le coq õlleklaasi ja ühe barclay tuhatoosi õnneliku omanikuna pärast seda, kui mihkel oli üritand mind mingile elukoledale punasele dressipluusile maha parseldada.


and when i feel that love is dead, i´m loving angels instead

palju õnne kõigile sessi lõpu puhul:)

vanad head ajad

paar päeva tagasi avastasin end auto tagaistmelt õega tõtt vahtimas ja ema ning tema sõpsi juttu imestusega pealt kuulamas. nad rääkisid lasnamäekorterite saamislugusid - jaaa, meil ikka vedas, ainult paar aastat tuli järjekorras olla ja noorõpetaja pere sai korteri eelisjärjekorras ning kolme toa asemel anti neli, sest ametnikul juhtus hea tuju olema.
kas keegi teist veel mäletab, mis tunne oli isa kõrval meetrite pikkuses sabas, rohelised talongid näpus, oma piimapudelit oodata. või vaalutapoodides väljamaa sätendavaid pakendeid vaatamas käia, ehk vahel isegi sai sealt midagi ostetud! ja banaanid... mmmmm, vot see juba oli midagi erilist. esimest korda, kui soome jäätist sõin, läks süda pahaks, sest olin harjunud vene vesise blombiiriga.
telefonijärjekorras olime üle kümne aasta! imelik, kui lühike on mälu, olin kõige selle täiesti unustanud. praegu ajab täiesti marru, kui telefonioperaator või starman ühenduse ainuüksi pooleks tunniks katkestavad.
ja ometi me elasime seda elu ja sugugi mitte õnnetult. kui välismaalastele neid lugusid rääkida, peegeldub nende silmist meeletu kaastunne ja õud. üks prantslane, kes paldiskis ära käis, rääkis mulle pärast nädal aega, kui õudne võib olla sooja veeta elada ja kuidas ma ikka peaksin ka paldiskisse minema, et seda mõista. mis siin mõista, soojaveekatkestused olid maailma kõige tavalisemad ja meie kesklinnakoolis oli aastaringselt wc-l aken eest ära! aga selle eest sai kõigisse vanalinna hoovidesse ja tornidesse rahulikult mängima minna, keegi ei keerand hoovi lukku, ega kaunistand oma majaümbrust võiduka sildiga "eraomand", "läbikäik keelatud", "parkimine ainult valdaja loal".
teisalt jälle teeb kurjaks, kui mõelda, kuidas eesti oleks võinud nende 50 aastaga areneda ja nõme tunne on, kui "läänes" peab pidevalt tõestama, et hoolimata blondist peast ja idaeuroopalikust päritolust, on ka minul midagi öelda.
eks igas asjas on alati nii head, kui halba, peaasi, et võrdlusmoment alles jääks, siis oskame olemasolevat hinnata ja edasi liikuda, pürgida, kui soovite:)

Send someone to love me
I need to rest in arms
Keep me safe from harm
In pouring rain

Olgem täna ausad, olen väsinud ja tüdinud, ei taha enam teha nägu, kui vapustav kõik on, kui tegelt on sitt tuju, ei taha enam võistelda oma sõpradega, kellelegi midagi tõestada ja kuhugi jõuda. Ma ei salli täna meie ühiskonda kõigi selle tabude ja must´idega. Miks me ei lase lihtsalt ise endil olla? Tmv ja kopp on ees, loomingulisus on kadunud, kuigi horoskoop väidab vastupidist, armastus on surnud, kuigi kõik laulavad sellest ja lootus, et homme on kõik jälle hästi, kaob taeva hallusesse.

täna on lihtsalt selline päev

Sellised me oleme

Kui te oleksite sakslane, kes pool aastat Eestis elanud (Erasmus), siis te kirjutaksite oma intercultural communicationsi lõputööks vot just sellise juhtumi analüüsi (ja saadaksite tõenäoliselt selle mulle öösel vastu laupäeva inboxi):

Living together with Estonians

Last year I lived with two estonian girls and some other international students in an appartement. The conversation between the estonians and the others, was a little difficult since I had the feeling, that the two girls didn't really wanted to get in touch with us. One night, after already having lived together for more than 4 months, I was watching TV as usual (it was about 1 or 2 o'clock in the morning). Suddendly one of the estonian girls, Liz, knocked on my door and came in my room. She said something like this:
„In Estonia, we sleep at night. But I'm hearing every night this TV-show of yours and therefore I cannot sleep.“

I was surprised and felt sorry for her, but I had no idea that she could hear the TV through the wall. I told her, that I was really sorry but she should have told me before, because I didn't know. She didn't say anything and left the room. I felt really bad, since she said, that this has been bothering her for so long already.


Questions:

1. Can you tell me what has happened between the estonian girl and me?

2. Why did she not say anything before, if it was bothering her already for some weeks or months?

No tõesti, pole õrna aimugi. Ilmselt saaks juhtumit edukalt kasutada kodakondsuseksamil kultuuriteadmiste kontrolliks (õige vastus: "Ei tea").

Step by step, heart by heart

Teate, prillid ja krunn ei lisa ikka üldse tõsiseltvõetavust juurde, vähemalt minu puhul mitte. Või vähemalt klassi ees mitte. Pean nüüd tõsiselt hakkama oma bad ass imidži loomisega vaeva nägema. Huvitav, mis antud juhul esimene samm oleks? - Et enam ei naerataks viisakalt, kui õpilane ütleb eriti tupsununnult, et tal on kodune töö tegemata? Või ei tasuks enam uskuda, kui kellelgi läheb täpselt poole tunni pealt päeva ainuke buss Põlvasse ja selle peale tõusevad veel kolm tükki püsti ja lähevad...well...bussijaama? Headus ikka ei too sisse, ma ütlen.

Meenutan nüüd meeleheitlikult oma keska kõige kardetuimaid õpetajaid, et nende saladusele jälile jõuda ja šnitti võtta. Siiani on tulemus suht mage: McGyveri soeng, villane seelik samas pikkuses mis Indlal (wink-wink ja nudge-nudge potentsiaalsetele Nobeli preemia laureaatidele, "Inimese pooldumise võimalikkusest" töögrupile) ja ilme rubriigist "kui-ma-ei-naerata-siis-kortse-ka-ei-tule". Aga see kõik liigpehmo ju!

Kurjam.

viimased 10 päeva...

kopponeeskopponeeskopponees, tahan sellist puhkuslaagrit, kus ainult magatakse ja süüakse ja hängitakse nurgast nurka - lakke sülitamise klubi, võiks selle nimi olla näiteks. praegu pean seda kallist, muudele asjadele kuuluma pidavast ajast lauraga meie köögis öösiti tegema, urrrrrr. ja siis võiks sellest rialitishou teha, et kuskilt ikka pappi tuleks kõige selle toidu kokku ostmiseks. (ühendaks ettevõtmise kuidagi miku perversse fännklubiga ja ruttu-miljonäriks äriplaan ongi sündinud!)

hermafrodiit

reede õhtu tallinna homobaaris X - vaatan ringi ja mötlen, et kus need homod siis on. inimesed istuvad rahulikult baarileti ääres ja dringitavad. lähme tüdrukutega taharuumi. peale palavat kaelustamist ja kingi üle andmist hüüatab J väljakutsuvalt, et kus need ülejäänud külalised siis on!M viipab käega vasakule ja seal nad istuvadki... kas see oli nüüd isiklik egoism või tõsine heterotsentrism? vahet pole, mingit segunemist siin nagunii toimuma ei hakka. vallutame rõõmsalt toidulauaäärsed istekohad ja kukume vitsutama. esimest korda elus näen tõeliselt ilusaid lesbisid - stiilsed, kaunid, sihvakad ja kütkestavad isendid-, kogu lesbindus starts to make sense. lõpuks võtan südame rindu ja otsustan mõnega neist rääkida, nad paistavad ju igati huvitavad ja intelligentsed olevat. ja siis see juhtubki - tõeline subkultuuride kokkupõrge ja kahjuks sugugi mitte kõige poistiivsem. minu kas-sa-saaksid-tuld-anda ja päris-huvitav-laul peale kostub üksik ebasõbralik hmmmh ning seejärel hakkavad pikakoibsed amatsoonid omavahel elavalt kedagi L-i arutama. kustutan sigareti ja lähen tantsin oma heterotibidega edasi, mõeldes, et küllap on mul veel naiste võrgutamisest palju õppida...

aga mis siis ikka, sest teisalt on see nagu retk irreaalsusesse - millegipärast tundub, et kõik on lubatud ja homobaaris tantsimine on midagi enneolematult vabastavat. vaatan enda vastas tantsivat sihvakat, sädeleva vöö ja hoolikalt sätitud soenguga noormeest, kes mulle lahkudes lubab, et kindlasti kohtume veel ning mõtlen, et see on tõeline no-strings-attached teema in a good way...

Prantsuse keel algajatele

Istun koolis ja ootan oma teist grupitundi tulevaste reisikorraldajatega. "Õpetaja" ikka ei ole mu lemmiktiitel, olgem ausad...

Õppisime täna "olema" prantsuse keeles pöörama. Nägin kurja vaeva nii pool tundi, kuni lõpuks andsin alla: keegi muhvigi aru ei saanud ja see olemine muutus iga sekundiga piinarikkamaks. Viimases hädas pöörasin oma tähelepanu hoopis plus important teemadele nagu näiteks, et prantslased ütlevad oma hubbyle "mu kirbuke" - ma puce. Ja boyfriend on copain. Või et Saint-Tropez' päris nimi on Sous le Soleil. Surpriis: nii 15 minutiga suutsin kõik oma 14 õpilast õigesti hääldama ja iseseisvalt rääkima panna (reisikorraldusõpilase tüüpdialoog: "teremukirpkuidasläheb?-hästikassulcopainon?"). Järgmine tund on igaljuhul teemaks french kiss ja Purpurjõed II. Elagu šõubisnis ja french love! :)

Barbs, aasta lemmik-õpetaja 2005

kahe katku vahel

hei kullakesed, eksamideprekas - kostub tuttav???
igastahes, palju õnne neile, kellel seda luupainajalikku armukest pole või kelle see juba maha on jätnud, mul tuleb see kord kohe mõnuga piinelda(veebruari esimese nädalaga saab ehk ühele poole...)
tulin ööraamatukogu kaema ja pean taaskord tõdema, et mu eelarvamus oli õige - see on lihtsalt raamatukogu, ainult, et natuke kauem lahti. keegi lubas ergutavat aeroobikakava ja küpsised pakkuvaid klienditeenindajaid üliõpilaskuues and all I could see were just a few students in the "rõivistu"(Eveliisi kaunis naeratus kompenseeris selle, kuid siiski lühiajaliselt).

niisiis, usaldage oma sisetunnet ja ärge laske reklaamil end petta, meeldivat eksamiagooniat kõigile:)

poliitika

-Tere, me tulime esmaspäevase ürituse kuulutust üles riputama :)
(kurjakuulutav muhhahhaaa naer)
-See on parim moodus üritus läbi kukutada! (ja naer jätkub)
-Mis mõttes? Kas inimesi polegi siis teavitatud?
Jään päevakodu juhatajale hämmeldunult otsa vaatama.
-Soovitan teil üritus ära jätta, siis ei jää te häbisse.
Üritus ära jätta... pigem ruttu kõik tuttavad pensionärid kohale kutsuda, tirida, kui tarvis. oh oleks ma ometi 65-aastane, võtaks kõik sõbrad kaasa ja oleksgi pidu valmis. lõpuks otsustame ürituse edasi lükata. jälle. eelmine kord ei sobinud teistele erakondadele, nüüd on keegi oma tööd poolikult teinud. kui olukorra normi saame, hakkavad kõik üksteist meeleheitlikult süüdistama - tuleb kutsuda kokku koosolek ja arutada, miks ja kuidas me sellisesse olukorda jõudsime jnejne. tunnen, et ei suudaks enam ühtegi koosolekut üle elada, ostan poest leiba, määrdejuustu ja mingit eestimaist keemiat ning suundun kodupoole, lubades endale pühalikult, et edaspidi näitan proaktiivsust üles ainult oma köögi äravoolutoru ummistusest vabastamises.

I am 32 flavours and then some

Andsin hommikul elu esimese prantuse keele tunni. Olen alates tänasest õpetaja. „0,1545 kohaga,” nagu selgub mu töölepingust. Iga reede kaheksast kolmeni valgustan ma tulevasi kokkasid, kelnereid ja reisikorraldajaid, kuidas õigesti hääldada croissanti ja Louvre’it, kuidas en français lauas tellimust võtta ja mis asi see TGV ikkagi tegelikult on.

Klassi eest vaadates on maailm ikka erinev küll. Hilinejad on häirivad (usun siiski, et minu õppejõud on hilinemistele immuunsed), kõik „mõjuvad põhjused” on läbinähtavad ja kui juba kolmandat korda midagi seletama pead, siis ega ei mõtle küll, et „see on normaalne, nad alles alustavad ju”, pigem ikka „lambad”. Aga see mini-führerlik mõnu sellest, kuidas kõik kooris sinu järgi kordavad "bonjour", ilma et nad isegi veel teaksid, mida see tähendab – bitchin’ ! Peale esimese tunni lõppu nägin igas oma „kolleegis” kapi-diktaatorit või kapi-maailmaparandajat, isegi oma 82-aastases maiustuste valmistamist õpetavas lauanaabris. Olen valgustet nüüd.

Backstage. Minu suureks üllatuseks leidsin õpetajate toast oodatud piiritu võimu asemel eest hoopis täpselt selle sama mõttetu korra, mille omal ajal õpilasena klassiruumist: pidin täna direktorile kirjalikult esitama mõjuva põhjuse, miks ma puudun järgmisel nädalal toimuvalt õpetajate ühisväljasõidult sanatooriumisse (kahtlesin pikalt „tervislike” ja „koduste põhjuste” vahel, kuni valisin siiski „akadeemilise koormuse”), rääkimata sellest, et terve päev käis õpetajate toas äge arutlus selle üle, kes kelle kõrval bussis istub. Ja muideks: kui lubatud normist rohkem paljundada, tuleb direktorile kirjutada seletuskiri.

Nagu „Päästja koolikell” kõrvalosatäitja vaatenurgast.

padu-udu

jätsin hommikusöögi söömata, tõmbasin ruttu riided selga ja jooksin läbi tuisu ja tormi mööda Tartu eluohtlikult libedaid tänavaid Näituse 20 Iuridicumi poole. kohale jõudes avastasin peale kergemat sorti paanikat juustest vett välja väänates, et eksam hakkab alles tunni aja pärast...

mjah, liigne hoolsus - ehk kompenseerib see juhtum kogu semestri hilinemised;)

meie väike üksildane ja tagasihoidlik blogi on saanud ühe kuuseks, palju önne talle ja meile - lausa vapustav, et oleme suutnud tervelt ühe kuu jooksul mötteid oma väikestest ajudes lagedale tuua;)

Armuintriigid taksojuhtide moodi

Sõidan Marabuga (kuus-seitse) oma oi-nii-tuttavat marsruuti Pikk tn - Ehitajate tee 119, teine trepikoda.

- Kuus-seitse, kas kingi said kätte?
- Sain. Kaardil on nii pikk kiri, ma ei jõua sõites lugeda.
- "Krista," jube pikk ikka küll...
- Ei no, suured tänud. Mis seal ikka.
- Nüüd siis küll, jah... Ei no, selge. Kuus-seitse, Rummu 13 ja Vitali.

Teen omad järeldused: esiteks, Marabu "Kiisu" pärisnimi on Krista, ja teiseks, don't ever mess around workplace, eriti veel siis, kui su takso teenindab terve Harjumaa piires...

Ja head uut aastat ma ei soovi, sest see on ilmselge ju, et järgmised 12 kuud on ilusamad, säravamad ning ainulaadsemad kui kõik eelnevad kokku. See on FAKT - lugege oma horoskoopi, inimesed! :)

hingede öö?

Tüüne meri, liikumatu taevas ja üksikud valged laigud keset pori - tere Uus Aasta.

mis siis nüüd muutus? miks mul on tunne, et alustan uut ringi, et midagi jäi selja taha - meediaillusioon???
sest tegelikult sai lihtsalt ööst päev ja seegi üsna hämar, maailmalöpp jäi jälle tulemata ning mingit Suurt Tarkust minusse tolle eileöhtuse raketisaju jooksul ei kogunenud. ainult seesama magusvalus ärevus kogunes hetkeks südamesse, mis igal aastal täpselt samal ajal ligi hiilib.

head uut kullakesed:)