reede, jaanuar 21, 2005

Step by step, heart by heart

Teate, prillid ja krunn ei lisa ikka üldse tõsiseltvõetavust juurde, vähemalt minu puhul mitte. Või vähemalt klassi ees mitte. Pean nüüd tõsiselt hakkama oma bad ass imidži loomisega vaeva nägema. Huvitav, mis antud juhul esimene samm oleks? - Et enam ei naerataks viisakalt, kui õpilane ütleb eriti tupsununnult, et tal on kodune töö tegemata? Või ei tasuks enam uskuda, kui kellelgi läheb täpselt poole tunni pealt päeva ainuke buss Põlvasse ja selle peale tõusevad veel kolm tükki püsti ja lähevad...well...bussijaama? Headus ikka ei too sisse, ma ütlen.

Meenutan nüüd meeleheitlikult oma keska kõige kardetuimaid õpetajaid, et nende saladusele jälile jõuda ja šnitti võtta. Siiani on tulemus suht mage: McGyveri soeng, villane seelik samas pikkuses mis Indlal (wink-wink ja nudge-nudge potentsiaalsetele Nobeli preemia laureaatidele, "Inimese pooldumise võimalikkusest" töögrupile) ja ilme rubriigist "kui-ma-ei-naerata-siis-kortse-ka-ei-tule". Aga see kõik liigpehmo ju!

Kurjam.

Kommentaare ei ole: