somnambuul

meel on must ja hing on haige, ei taha olla, ei taha teha - millelgi ei ole mõtet, vahet pole kas läheb paremaks või jääb nii või läheb veel hullemaks, vahet pole, kas teen midagi või mitte, vahet pole kas ütlen või ei ütle sulle, mida mõtlen, mida tunnen, vahet pole, kas üritan või vegeteerin omaette nurgas - sa ei saa nagunii aru, sa ei hooli nagunii, ega üritagi mõista. süda on juba mitmendat päeva järjest paha, kaalus võtan järjest alla, söögiisu ei ole, miski ei rõõmusta. kõik. see vist ongi depressioon. vau, kui põnev.

nii

töökoht on siis nüüd vahetatud. uue kabineti seinad on hetkel küll veel värvimisel ja põrand põranda külge kinnitamisel, kuid peagi, peagi on seegi valmis. uue kopuutri juba sain ja tööülesanded ühes sellega. vahelduseks on meeldiv tegeleda analüüsimisega:) ja mitte tõmmelda. kooliga peaks ka tegelema, kuid peale suvist seminaritöö elegantset sooritamist tundub see ületamatulst raske - soovin jõuludeks, et jõuluvana või mõni päkapikk mu lõputöö valmis kirjutaks ja itaalia keele eksami ära teeks. ja siis veel see teine lõputöö ka... ma ei lõpeta kunagi kooli ära ja olen igavesti vannabii jurst ja filoloog! manifest missugune.

varane talv tundub seekord romatiline ja õdus, oma osas selles tundes mängib ilmselt asjaolu, et talvesaapad said ostetud just vahetult enne lume tulekut ning küünlad aknal näivad nii ilusad. küünlad ja mandariinid ja hõõgvein on vähemalt mõned talvemõnud ja eelised suve ees - kes valge ja sooja ilmaga ikka neid tarbida tahaks. siseturism on samuti talvel tunduvalt taskukohasem.

:)