kommunikatsioon

kanal 2 näitas dokumentaali meestest, kelle kaaslasteks on naisekujulised kumminukud. kas teadsite, et kumminukkudele valmistatakse ka erineva kujuga keeli? mehed riietavad, meigivad ja pesevad omi nukke. aga kui üks meestest ütles, et nukk ei talle mitte pelgalt mänguasi ja sugukire rahuldamise objekt, vaid kaaslane; mees kirjeldas kuidas nad hommikuti voodis vedelevad ja üksteisele silma vaatavad, kuidas ta ei talu üksindust ja selleks ongi talle nukk, kes on tema kalju, kellest ta teab alati mida oodata. päris naised ei ole sellised.

teine mees on endale mitu nukku ostnud, sest ühest ei piisa, mis sest et too ilus on. kui ta näeb uut ilusat nukku, siis ta tahab seda ka, juurde.

kolmas mees pidas alguses enese õigustuseks maha loengu, sellest kui õelad ja salakavalad on päris naised ja kui palju parem on seks on nukkudega, sest nukud ei jää rasedaks, ega levita suguhaiguseid.

kolme mehe kokkuvõte nukkudega koos elamisest oli, et elus võiks veel palju hullemini minna - täiesti üksi olemine oleks veel hullem.

olen küll paar korda mõelnud, et jätaks mehed sinnapaika ja ostaks vibraatori, aga mingi justinilik entetement ei lase seda mõtet teoks teha. ju ma pole ka veel 39 aastane ja kehva näonahaga, kuid tundub, et põhjus, miks inimene teisele inimesele asja eelistab, on siiski mujal .
inimesed ei ole kunagi üksteisest aru saanud ja ei hakka kunagi üksteisest aru saama, sest igaüks meist elab omas kontekstis, mille moodustavad kõik need teised inimesed ja sündmused meie ümber. seetõttu oleme alati üksi oma arusaamaga maailmast ja otsime enda kõrvale kaaslast, kes natukenegi mõistaks. äratundmisrõõm on kui koju jõudmine. kui me enam ei üritagi mõttekaaslast või hingesugulast leida, siis olemegi üksikud ja üksi.

lubamatu

eesti jalgpall on talumatult masendav.

je ne veux pas travailler

... je ne veux pas étudier. ainult magada viitsin ja süüa. 28 kuni 35 päeva plaanilist puhkust aastas on selgelt liiga vähe. eriti perversne tundub end hommikul kaheksast üles ajada, et minna kontorisse arvutiekraani põrnitsema ja kolleegidega üle laua asju arutama, mis tegelikult kedagi ei eruta, ega oluliselt huvita, aga mida PEAB tegema. inimene on ikka üks imelik loom küll - mõtleb ise endale välja rida reegleid ja kohustusi, mida ta tegelt täita ei taha, ega viitsi ja siunab siis ühiskonda. paneks endale tuppa porgandid ja kartulid potti kasvama ja ei lähekski enam välja, kui siis ainult selleks, et päiksel nina paitada lasta:) ja ärge tulge mulle rääkima korteriüürist ja liisingutest. see on veel suurem butafooria kui mõiste aeg.

katkematud ovatsioonid ehk kahe reaalsuse vahel

tagasi tallinnas. jalutan mööda tallinna tänavaid silme eest pariisi vaated ja piia korter, aga vastu vaatab minu toa kollane sein ja üle tänava tallinna 5. lasteaed. keskuse poole jalutades ei möödu ma ostukeskusest les halles, vaid kultuurikeskusest viru keskus, vanalinn on kokku koondatud kahetsusväärselt väiksele maa-alale, mida ei läbista ebamäärase värvusega seine, selle kaldaid ei kaunista les fameux edifices mitmetest eri aastasadadest, ümberringi kõrguvad klaashooned, muruplatsid on mattunud mutta ja taevast sajab ebamäärast löga.

aga

nädala lõpuks lubatakse pariisi ilma, mis muidugi tähendab, et pariisis on veelgi soojem ja päikeselisem. mais ca va. hea on ärgata esmaspäeva hommikul omas voodis ja tõdeda, et täna ei ole tööpäev, kuulata dushi all boris vian´i, mõleda edasi pariisi mõtteid, üritades neid tallinna paigutada, tunda kuidas sellest tekib kerge pearinglus, võtta klaas valget veini, teha üks sigarett ja minna vanaema juurde varasele lõunale. je suis snobe...

ja pariis...

oli kõik seda, mida lootsin ja veel palju rohkem seda, mida oodatada, ega karta ei osanud. paris est magnifique, surprenant, boulversant - kõige sügavamas tsölibaadis oli pariis vaimne kepp par exellence ehk maailma parim koht marquis de sade uuringuteks.

sous le soleil de paris

sa ärkad üles laupäeva hommikul pariisis, peas eilse peo käigus tehtud soeng, meik, ja seljas need samad riided, mida viimati peeglist peo alguses silmitsesid. üksnes teksapüksid on end ise jalast ära võtnud, viisakalt kokku lappinud ja nurka asetanud. sul ei ole õrna aimugi kuidas pidu lõppes, kuidas sa voodisse said ning mida sa suutsid korda saata selles ajavahemikus, mille koha peal su ajus on üksnes suur valge laik. seda ei ole sinuga kunagi varem juhtunud. tegelikult sa vaikselt lootsid, et seda ei juhtugi sinuga kunagi. see on hirmutavam kui sa oskasid ette kujutada. sa suundud läbi kõrvaltoa vannitoa poole. teel sinna silmad sa üht tüüpi, kes peale peo lõppu ilmselt koju ei tahtnud minna või ei saanud või ei suutnud. vahet pole. tüüp vaatab sulle otsa ja teatab :"ma teen jee". vaatad teda mõistmatul ilmel ning ta vastab :"ma teen jeehat". lähed vannituppa ning otsustad peeglisse vaadates, et meigi eemaldamise asemel tuleks seda värkendada. kuum dush mõjub lohutavalt. vannitoast väljudes on tüüp tõepoolest lahkunud. peale aeglast sisutühja sisemonoloogi otsustad raamatukokku minna. see on vähemalt tuttav koht. raamatusse süvenemine või vähemalt selle vaatamine mõtlikul ilmel on ju alati aidanud. lähed raamatukokku. aga ei pääse lugemissaali, sest see on täis. mustanahaline turvamees vaatab sind vildakal ilmel ja teatab, et tuleb oodata. OODATA!!! jumal küll, ma tahtsin lihtsalt ÜHTE raamatut silmitseda, ma oleks võinud ka põrandal istuda. aga metalne turvavärv jääb liikumatuks. tunned kuidas hommikusest hirmust saab paanika. tunned, kuidas hakkad üle viimasegi olematu piiri vajuma. kõik ujub ja voolab. päevad pole ikka veel alanud, oled kümme päeva järjest alkoholi kuritarvitanud, emotsioonid on pidevalt laes... sul on vaja pidepunkti. lähed metroosse ja sõidad les halles´i. jalutad sealt au jardin du luxembourg´i ning tunned kuidas soojas kevadpäikeses sädelev pariis sind taas inimeseks muudab. aias kihab inimestest ja päikesest. rahu. lähed vaatad maletajaid, räägid filosoofiga juttu ja õhtul aitavad eelmise õhtu lahked peokaaslased ja inglid sul pilti kokku panna. polnudki midagi erilist.

essence essentiel

laine, laine järel randa kandub, sääl siis jõuetuna liiva vaob nagu lubadus, mis kergelt antud, nagu tõotus, petlik, mis kaob. igas hetkes peitud head ja halba, sääl kus lõpeb, sääl ka algab tee, meri kustutab kord jäljed kaldalt, aga hinges püsivad need.

ilusaid unesid, maailm, nii armas

she´s so strange

je croyais en toi, meme avant que j'ai commancé a t´aimer. et depuis je t´aime. et une bizarre tranquilleté m´a suivi partout, meme quand j´étais triste, malheureuse, en colère. cette paix ne m´a jamais quittée. et puis j´ai compris, je vais toujours croire en toi, n´importe ce que tu fais, où tu serais, peu importe si nous sommes ensemble ou séparés, meme si tu ne parlera plus jamais avec moi. maintenant je le sais et rien ne le changera.

les reflexions d´une coquille

totaalne muutumine

eelmise nädala alguses teadsin, et lõppeva nädala teisipäeval lähen üheks päevaks brüsselisse töögrupi koosolekule. nädala keskel hakkasid liikuma kuulujutud, et ilmselt tuleb siiski kahepäevane koosolek, kuid ei teatud täpselt millal. nädala lõpuks suutsid sakslased välja mõelda teise koosolekupäeva - nädala viimase tööpäeva. kuna ülemus leidis veendunult, et pean mõlemal koosolekul osalema, leidsin end olukorrast, kus teisipäeva ja reede, mis olid koosolekupäevad, vahel oli vaja kaks päeva ära sisutada meeldivate tegevustega.

niisiis sõitsin pariisi piia juurde. külastasin prantsuse rahvusraamatukogu. tutvusin sealse marquis de sade loomingut puudutava kirjanduskriitikaga ning tõdesin sügava ohkega, et minu lõputöö jääb teoreetilise baasi osas kahetsusväärselt õhukeseks ja saab põhinema veelgi ohtramal omaloomingul. õhtul piia ja kärdiga baaris istudes, tuli kärt geniaalse idee peale, et ma võiks peale reedest koosolekut brüsselist hoopis pariisi, mitte tallinnasse sõita ja nädala prantsuse rahvusraamatukogus teoste tolmu nuusutades veeta. piia kiitis mõtte heaks ja õhutas mind seda ellu viima kuni minu lahkumiseni brüsselisse.

kõhklesin ja kahtlesin, samas aga tundsin südames, et kui vähegi saaks, läheks kohe. rääkisin ülemusega asjast ja ta arvas, et ma võin teha nii nagu heaks arvan. niisiis sõitsin reede õhtul peale koosoleku lõppu pariisi. lennupileti vahetasin ümber 16. märtsiks ja täna hommikul sõin croissant´e piia pariisi buduaaris. ja nii saigi ühepäevasest brüsseli lähetusest kahenädalane (õppe)puhkus pariisis.

isegi bloogileht on asjakohaselt ja omaalgatuslikult prantsusekeelseks muutunud.