üle väga pika aja

siuke tunne nagu oleks elule alla andnud, pärast pikka üritust seda muuta; ah mis seal ikka - on nagu on. aga see ei meeldi mulle, ma ei taha niimoodi elada. mis sest, et midagi ei ole otseselt halvasti, aga midagi ei ole ka just eriti hästi. lihtsalt hall on olla. iga kord kui see tunne peale tuleb mõtlen mida saaks teha teisiti, haun välja parandusettepanekuid, ootan ja loodan, et ehk nüüd muutub midagi, ehk nüüd läheb paremaks, lihtsalt peab natuke rahulikult ootama. aga ei lähe paremaks, tammun ringiratast kuni olen tagasi selle vana rahutuse juures. muutust on vaja. aga kustkohast see tulema peaks ja milles see seisnema peaks. kuidas mitte eksida uut suunda valides?