viimane kuum päev

kuumus ei taha järgi anda, taamal metsad põlevad ja teisal on linnad vee all. eks see kliima vist soojeneb. sellepärast, et meile meeldib masstoodang ja hispaania maasikad? võib-olla, possibly maybe, probably yes. aga ega me seda ise ka päris täpselt ei tea, meil on palju maisemaid probleeme, millega tegeleda. üritame tund-tunni, päev-päeva haaval eluga ja iseendaga hakkama saada.

alguses kui siia maailma tuleme uurime huviga seda ümbritsevat karusselli, õpime selgeks mängureeglid ehk "kuidas asjad käivad". mu kaheaastane tütar on hetkel ametis selle mängu mängimisega. kui ma juhuslikult midagi unustan või teisiti teen, siis tuletatakse mulle meelde kuidas asjad käivad. aga mingil hetkel sel teel kaob pind jalge alt ja maad võtab rahutus. reegleid ei ole enam. tahaks, et oleks hea, aga mis see hea on ja kuidas see üles leida? mida ma peaksin tegema, mis suunas minema, mis on õige ja mis vale, mis on hea ja mis on halb?

mis siis kui neid kategooriaid ei olegi olemas. kui nii, siis oledki äkitselt halastamatus üksinduses iseendaga, selle puntras iseendaga, kellele vanemad, kool ja ühiskond enam mängureegleid ei kehtesta, sest sina ise oledki see lapsevanem, kool ja ühiskond, kes peaks suutma mingeid reegleid kehtestada, stabiilsust ja korda luua, seda turvalisust, mida inimesele on vaja selleks, et mitte hulluks minna. aga mida tean mina reeglitest. kunagi olen nende järgi elanud, kunagi oli neid väga palju. tagantjärgi mõistan, et need üksnes pärssisid loovust ja aheldasid isiksuse võltstõdede külge, sest tõde pole ju olemas. ma ei usu reeglitesse, ega ühiskondlikesse tavadesse, sest need piiravad inimest ja teevad meid sageli väga õnnetuteks. see näiline tugi, mida reelgitest saame, on lihtsalt meie endi argus ja mugavus, hirm toetuda vaid iseendale. ühest inimesest, kellele kindel olla, ju ei piisa, seda on liiga vähe.

minu vastutusel on ühe äärmiselt laheda väikse inimese kasvatamine, mingi hulk töötajaid ning riikliku tähtsusega asutuse ja valdkondade üles ehitamine ja kujundamine. kuidas seda teha, seda ei ole keegi mulle kunagi õpetanud, seda ei saa lugeda ühestki raamatust, ega vaadata ühestki filmist. võin ju kuulata mõne targema inimese lugusid tema kogemustest, kuid olukorrad ja inimesed on igal konkreetsel juhul ainulaadsed. ükski reegel ei käsitle aga ainulaadseid sündmusi või isikuid. ainus, kellele toetuda ja keda uskuda, olen mina ise.

puhkus, jätkub

puhkus, puhkus, puhkus - veetsin veidi üle nädala Pärnus, rannas kohvikus ja Pärnu lähedal maal sääski söötes. pärast kahenädalast brigittaga koos suvitamist andsin ta heameelega üle teisele lapsevanemale ja saan nüüd nautida iseenda meeldivat seltskonda. lõpuks ometi hakkab meelde tulema, mida olen elus teha tahtnud, mis on pooleli ja mis veel alustamata. meenub, et elu ei koosne ainult tööst, meestest ja lapsevanemaks olemisest. kuskil on olemas ka see mina, kellel on veel muidki väljundeid. alustuseks koristasin ära korteri, siis maksan ära maksud ja kui raha üle jääb, siis õpin sukelduma, sõidan rattaga, käin kontserdil, jätkan pooleli olevate raamatute lugemist ja lõpetan ära magistrantuuri. midagi umbes sellist. vot nii

puhkus

kohe-kohe algab puhkus, hirmkeeruline on end töö tegemiseks motiveerida, viimane poolaasta on olnud tõsiselt väsitav, kohati isegi lammutav. peaks koostama jooksva aasta redigeeritud eelarve ning tuleva aasta eelarve. ometi pole tulevaks aastaks teada, kas teen eelarvet osakonnale või täiesti uuele asutusele. põnev, põnev, väga põnev. aga vähemalt saab varsti puhkama hakata, jaanitule ääres vorsti süüa ja õlut juua. jei!

mis on tõde?

kuidas jääda ellu kogukonnas, kus kaks korda kaks ei võrdu neli, vaid kokkuleppeliselt näiteks viis koma kolm? kas üritada ülejäänutele selgitada, et saage aru, kaks korda kaks ON NELI, või aktsepteerida asjaolu, et kuigi kõik teavad, et kaks korda kaks on neli, on ellujäämise mõttes otstarbekam minna kaasa nendega, kes väidavad, et see on viis koma kolm. me oleme selles lihtsalt kokku leppinud, see on meie diil, sest nii on meil kõigil kergem olla. igaühel on selle diiliga kaasa minnes oma põhjus. objektiivsel reaalsusel pole selles subjektiivses maailmas tähendust. misasi üldse on objektiivne reaalsus? igaühel on oma tõde ja seetõttu ongi kõige mõistlikum lihtsalt kokku leppida kui palju võiks olla kaks korda kaks. elame diilide maailmas, see ongi meie ainus ellujäämismudel :)

vanalinnas on äge

kõigile neile, kes veel ei tea, teadmiseks, elan nüüd vanalinnas, korter on aus ja hea, oma 600 aastat vana, aga ikka veel ei paista, et hakkaks kokku kukkuma, tuul ei puhu ka läbi seina, sest see on umbes meetri paksune, samas kui alles väga hiljuti: 1960ndatel ja 21. sajandi alguses ehitatud hoonete puhul räägitakse 60 kuni 100 aastasest ekspluatatsiooniperioodist, tuul vihiseb otsaseintest läbi puhuda, majaesine ujub kevadeti, sest arendaja ja kohalik omavalitsus ei viitsinud mõelda. ometi püsivad mõnede tüüpide 600 ja enamgi aastat tagasi ehitatud hooned ja tänavavõrgustik tänaseni ja toimivad, on kasutuskõlblikud ja kõrgelt hinnatud.

miks me enam ei ehita sajandeid püsivaid hooneid, infrastruktuuri, miks meie riided kõlbavad kasutada vaid mõned kuud ja meie kallid elamud vaid mõned kümned aastad? tehnoloogia areng on kahtlemata väga oluline, kuid kui selle tulemusena on massiliselt kasutusel vaid ebakvaliteetsed tooted, siis ei ole meie elukvaliteet mitte paranenud, vaid hoopis alla käinud. kulutame olulise osa oma ajast tööd tehes, selleks et teenida vahendeid toodete ja teenuste ostmiseks. need on aga valdavalt ebakvaliteetsed, mistõttu kulutame oma kallist aega ja iseennast tühja. informatsiooni kõige meid ümbritseva kohta on rohkem kui kunagi varem, see on hetkeliselt kättesaadav, ometi ei suuda me selles infokülluse olukorras adekvaatseid otsuseid teha, üles leida seda sobivat, head, õiget ja kvaliteetset.

teine näide tehnoloogia arengust on toiduainete tööstuses. poest kättesaadava kauba valik on lai, säilivusaeg pikk, ja välimus laitmatu, ometi on teadlikum tarbija hakanud ostma nn ökokaupa, mida on raskem hankida, mis on natuke kallim, valmistatud n-ö traditsioonilise põllumajanduse ja loomakasvatuse meetoditel, kuid vaieldamatult tervisklikum.

milleks meile siis see suur tööstusrevolutsioon, tehnoloogia areng, progress ja muu säärane, mille tulemusena maakera on ülerahvastatud, enamus sellest inimmassist on äärmiselt vaesed ja rikkamgi osa meist tarbib vaeste toodetud ebakvaliteetseid tooteid ja teenuseid? tõeline progress oleks selles kui õpiksime tehnoloogia arengu pöörama kvaliteedi tõstmisse, mitte odavasse masstoodangusse ning suutma selle enamusele kättesaadavaks teha. see on aga väga keeruline ülesanne, sest eeldab eelkõige tarbimisharjumuste muutmist. harjumused on aga väga visad muutuma, liiati veel siis kui keegi teine õpetada üritab. ikka ise, ise, seda jonni ajab juba paariaastane inimloom ilma mingi õpetuseta.

emake maa

miks, miks, miks, miks, miks ......

kui mina lasen sul tulla, siis oleme koos; kui ajan su eemale, siis oledki eemal; seni kuni mina jaksan sind koju oodata ja tahan sinuga koos olla, seni oleme, koos; kui otsustan uue elu ilmale tuua, siis nii ka läheb; sina lähed mu juurest ära, igal hommikul ja tuled tagasi, igal õhtul, alati, kuni lasen su enda ligi. miks sa oled nii iseenesest mõistetav?

saast

irratsionaalsusest sünnib lõpmatul hulgal ehedat saasta. seda ilmingut, irratsionaalsust, muidu nii üüratult targa ja vägeva olevuse nagu inimene puhul tekitab sageli vastandlike huvide põrkumine, soovide ja unelmate realiseerimatus ning kõikvõimalikud pettekujutelmad niipea kui nood kohtuvad reaalsusega.

unistamises ei ole iseenesest ju midagi halba, täiesti meeldiv tegevus ajaviiteks. kui aga mõnusast ajaviitest saab igapäevane reaalsus, siis võib see paljudele halvasti lõppeda. samamoodi on soovmõtlemisega. sageli soovime, et teised inimesed oleksid teistsugused, loodame, et nad hakkavad käituma meile sobival moel, teinekord loodame sedagi, et inimestest sõltumatud asjaolud (nt ilm või muud loodusnähtused) oleksid teistsugused. taaskord unistamine pole patt neil juhtudel. kes meist poleks soovinud, et vihma või lörtsi asemel paistaks taevas ere päike ja õues oleks 2 niiske soojakraadi asemel 25. ikka ja jälle soovime suvel kontoris istudes, et puhkus kestaks kolm kuud nagu koolipõlves, kuigi lastena ootasime pikisilmi suureks ja tähtsaks kasvamist. häda on aga jällegi selles, et inimesed meie ümber ei muutu meie soovide kohaselt samamoodi nagu ei muutu ka ilmastikunähtused vastavalt vajadusele. see on objektiivne fakt. millegipärast aga näevad paljud meist päevast päeva vaeva, et muuta muutmatut. vot see on tõsine mission impossible, mida ei suuda lahendada ka tom cruise ja arvukad silmamoondusspetsialistid hollywoodist.

plagiaat

esitan nüüd kellegi teise ideid, kuna need on paremini kirja pandud kui mina iial või vähemasti hetkel suudan. rongiga on vahel päris kasulik ja hea sõita, saab väärt mõtteid aknalt lugeda :)

Pääsukesi, pääsukesi

lendab läbi ustest

äkki tunnen olen vaba

kõigist kujutlustest

vaatan uute silmadega

räägin uue suuga

elan ühtjasama elu

iga õunapuuga

lendan igas metsalinnus

hingan igas loomas

mesilastega käin tiigi

ääres mudas joomas

suvel püüan lennul kärbseid

talvel olen Lõunas

sügisel löön õhetama

Pärnu tuviõunas

olen kevadine pung ja

koltund lehe värin

ussi kombel seestpoolt ise

oma südant närin

Jaan Kaplinski

olen loom

rahulik, kurb ja vaikne on olla. pärast tormamist ja tormi tulebki vaikus. korraks. hetkeks saab peatuda ja mõelda. tööd on nii palju, et enam ei olegi nagu mõtet tormata kümnes suunas ja üritada kõike hallata ja korraldada. naguniigi see ei õnnestu. siis ongi mõistlikum korraks paigal olla. ka see on omaette mõnus.

vaatasin eile oma last püherdamas restorani porimatil, jooksmas sokkis mööda räpast kivipõrandat, ta oli nii tohutult rahul. vaatasin teda ja tundsin rõõmu tema rahulolust. hetkekski ei tekkinud tahtmist teda üles tõsta, puhtaks rapsida ja selgitada, et poris püherdamine ei ole ilus ega mõistlik. olen lasknud tal seni olla selline nagu ta parasjagu on, olen lubanud tal kõik kapid pahupidi pöörata, cd-d ja dvd-d segi ajada, minu käekotti ja rahakotti sorteerib ta umbes kord päevas tõsise pühendumusega - olen nüüdseks omandanud juba oskuse sodi ja segaduse keskelt vajalikke asju üles leida. nii käekott kui kogu elamine on muutnud pesaks. ja enamasti olen väga rahul, pesas on mõnus olla. aga siis aeg ajalt, väga harva tuleb mõnel mõte, et tuleks külla või tabab lapse isa arusaamatu vajadus koristada. laps siis aitab teda selles tegevuses, mina viibin lihtsalt osavõtmatult teises toas väites, et koristan homme. lapse abist ei osata aga lugu pidada, see ajab närvi, sest selle tulemusena ei teki KORDA, vaid hoopis uus SEGADUS. tegelikult ei ole olemas ei korda ega segadust, õiget ega valet, uut ega vana. lihtsalt mõned asjad sobivad ja mõned mitte. mõned inimesed sobivad ja teised mitte. miks me unustame mingil hetkel ära, et mängime, mängime ka siis kui oleme juba suured ja vanad ja tähtsad. lihtsalt mängud muutuvad, mitte meie. nimetame uusi mänge uute nimedega, aga mäng jääb mänguks. miks keelame oma lastele ja endile iseendaks olemist, lihtsatest asjadest rõõmu tundmist ja unustame ära, et mäng ei ole lõppenud?

mis sunnib ärkama kell kuus?

Eesti Vabariigi aastapäev. õhtul magama heites ja kella kuueks helisema seades arvasin, et ei suuda tõusta ja lumise mäe otsa ronida selleks, et näha kuidas lippu vardasse tõmmatakse. aga võta näpust või kust iganes, ärkasin, panin riidesse ja ronisin mäe otsa. parim osa üritusest oligi kümnete võõrastega koos samasse punkti suundumine, selles oli mingi kollektiivse jaburuse lõbusus. kergelt üllas tunne tuli peale lipu vardasse tõusmise ajal hümni lauldes. sellele järgnenud kõnede sisutus tuletas aga juba meelde, et üle 10 minuti paigal seistes hakkab väga külm. rahvas hakkas vaikselt laiali valguma kui kontsert-aktuse teises pooles võttis sõna vaimulik selgitades, et Eesti Vabariigi püsimine on Jumala teene. ega matsidest usklikke ei tee, ei suutnud seda sakslased seitsmesaja aasta vältel, ei suuda ka tänane kirik või riigiisad. kannatava rahvuse põhiolemusse kuulub lahutamatult ka umbusk, määratu suur umbusk. uusi ideid tullakse uudistam ja uurima, aga omaks ei võeta. ega seda ju ette ei tea mis imeloom see uus asi olla võib. olgugi, et nn uus on praktilisem kui vana, tõestatud efektiivsusega pealegi. mis sest, las teised teevad, meie vaatame seni kõrvalt kuni oleme ikka PÄRIS veendunud. imelik lausa, et me end teatud valdkonnas innovatsiooni lipulaevaks peame.

P.S.

ma tegelikult arvan, et päris mitu inimest ronis täna varahommikul soojast voodist välja üles külmale künkale, sest üks kord aastas avati kõigile Riigikogu sisehoovi väravad, ega sinna ju iga päev ei lasta.

instinkt

vaatasime mehega "Ürgmeest", väga hästi tehtud lavastus, väga hea tekst ja just nii ongi nagu selles tekstis kirjas. tekst jagab isegi soovitusi kuidas erinevate reaalsuste põrkumisega hakkama saada. see oleks nagu miski paratamatus. aga mis siis kui saab ka teisiti? kas saab ja kuidas siis? olin ära unustanud, et saab küll, teisiti. saab juhul kui satud kokku või avastad enda kõrvalt inimese, kes on nii sinu moodi, et erinevuste otsimisega tuleb vaeva näha. tegelikult ei peaks elus vaeva nägema, ei peaks kannatama ja taluma. võiks lihtsalt õnnelik olla. tõe ja õiguse rahvale on aga kannatuste vaba elu arusaamatu, sest väärikas sugu on see, kes läbi higi ja pisarate oma pisku välja teenib. kannatamisest loobumine on vääritu, sotsiaalselt mittekonformne käitumine, see on erinemine ja erineda on raske, sest erinedes oled üksinda. vahel tahakski aga olla üksinda, sest siis saaks kasvõi viivuks olla mina ise, kompromissideta ja agadeta.