lootust on

veel 3 ja pool nädalat tööpingi nühkimist.

ja - eile jõin õlut.

peast rase

teen siis nüüd ühe sissekande oma õnnistatud seisundi kohta. vähemasti praegu ma veel luban, et ei hakka titepilte orkutisse üles riputama, aga jumal seda teab, mis mu aju tulevikus ette kavatseb võtta. ega mul pold plaani peast rasedaks jääda, tegelt pold üldse mingit plaani, üksnes rida põnevaid avastusi. rõõmu ja kurbusega jääb üle tõdeda, et juhul kui ma peaks veel iial siin elus selle kolgata tee ette võtma, siis on juba suures osas ette teada, mis juhtuma hakkab, ei mingeid uusi põrutavaid avastusi.

veel viis ja pool nädalat tööl vegeteerimist ja seejärel saabub tõeline ajuvabadus. kogesin seda 13 päeva kodus haiguslehel passides. mu päev koosnes vaheldumisi magamisest, söömisest, nõudepesemisest, söögitegemisest, aeg-ajalt koristamisest ja teiste rasedatega koos spordisaalis püüdlikult varba sirutamisest. nädala tippsündmuseks on kujunenud esmaspäevaõhtune järjekordne episood meeleheitel koduperenaistest. enam ei ole isegi igatsust õlle järgi. ootan põnevusega aega mil mu aju oma normaalse kapasiteedi tagasi saab. võib-olla ei juhtugi see niipea, võib-olla ei juhtu seda enam kunagi ja võib-olla pole seda kunagi olemaski olnud. tegelikult on mul üsna ükskõik. mõtlen pigem selle peale, kui ruttu peale sünnitust on võimalik oma kunagist kehakuju meenutav vorm tagasi saada, kas panna peale imetamist rindadesse silikoon ja kas paigaldada taas kunstküüned või mitte. kas see ongi naise elu ilu ja võlu?

ja muide, kuidas tõeliselt ülekaalulised inimesed hakkama saavad? mul on ainult (!!!) kümme lisakilo ja juba on hirmus raske olla.

täna näib miljoni valgusaasta kaugusel eelmise aasta märts kui piia juures pariisis "õppimas" sai käidud.