still alive!...

neljapäeva õhtul hakati eurotralliga peale ja hoolimata sellest, et teha oli (ja on jätkuvalt) Liiga Palju Kodutöid, tekkis rumeenia laulu peale tunne, et lähex kluppi. tõmbasime siis riided selga, tegime meigi ja asusime vapralt tallinna poole teele. :)

juba ukselt tulid vastu noormehed, kes väitsid, et vähe rahvast ja muidu igav, aga meie meelekindlust see ei kõigutanud. ja hoolimata sellest, et oligi vähe rahvast, otsustasime anda endast parima, et Täiel Rinnal Pidutseda.

poole tunni ja poole liitri a le coq´i märkamatul möödumisel, leidsime end punaselt diivanilt, konstateerimas fakti, et oleme järsku 13 aastat vanemaks saanud ja et kõik need lood, mida juba tuhat ja viis korda kuuldud ja mis tavaliselt sellest hoolimata nii Lahedad tunduvad, mõjusid seekord vaid mõttetult.

viimast pingutust tehes, vedasime end veel kord tantsima ja saime kõhutäie naerda: vähe sellest, et eesti kuumima retroklubi on nüüdseks halastamatult vallutanud atlantisetibid, seisid keset tantsupõrandat kaks ebamaist amatsoon barbit, kelle lõputult pikki laitmatu säärejooksuga koibi kaunistasid ühelt poolt läkivad säärsaapad ja teisest otsast klassikaline texa-mini. ei saa mitte jätta mainimata, et üks neist kaunistustest oli teisest häbematult palju lühem;)

ühtäkki tundsin end lihtsurelikuna

kui müristab ja välku lööb, siis vanapagan silku sööb

müristas ja käristas, ära hirmutas - kolisin oma voodist laura kaissu ja hirm läkski üle, lapsepõlv tuli meelde:)

päikeseratas, päikeseratas

vaatasin kuidas ta eile õhtul kuuma ja kumava kettana merre vajus ning täna hommikul tõustes oli ta juba tagasi õhkõrnade siidpilvede keskel.

mu ema majja hetkeks hoiule toodud koer ajas 24 tunni möödudes silmad ja nina ägedalt vesistama ning pani mõtlema selle üle, miks ikkagi koerad kasse taga ajavad, kui nad neid ära süüa ei taha. elu loomulik ringkäik jääb ju ebardlikult poolikuks. hunt kui koera eellane näeb hirves lõunasööki, koer aga kassis lihtsalt meelelahutust.

inimene on jälle kord vahele seganud ja asjad absurdseks muutnud.
kõige müstilisemad on kassidestki väiksemad ja õhemad nn rottkoerad(nende ametlikku nimetust õnneks ei tunne), keda ilmselt kassid, eksitust mõistmata, taga ajavad.

oleks võinud piirduda lillede sordiaretusega ja jätta koerad rahule - emadepäevaks on ju nii meeldiv mingi eksootilise välimusega lille mooduline organism emale kinkida, kuid arsaamatu välimuse ja otstarbega olend, kes teeb ehk ka "auh" või "niuh", oleks ilmselt üsna kohatu ja segadust tekitav.

hinge killud - muusikalis-tantsuline etüüd kolmes vaatuses

esimene vaatus - saabub printsess ning prints seitsme maa ja mere tagant tuleb ja näitab talle Asju Nagu Need On, siin taevalaotuse all.

teine vaatus - emand räägib asjadest nagu need on ja nagu need Peaksid Olema. printsess ei ole nõus ja unustab kõik, mida seni on õppinud ning teeb etteheite.

kolmas vaatus - printsess vistakse kuningriigist välja.

epiloog - kuidas siis Asjad On? comme si, comme ca nagu konnaarmastajad ütlevad, ometi pole variatiivsus alati kasulik ja lahendusi vahel polegi. kõik.

taustal lendlevad lumehelbed, lastekoor laulab maasikamuusikat ja pesukarud teevad kukerpalli.

(järgmiseks korraks õpin luuletama)

realistlikud unistused

täna mõtlesin.

kas suureks saamine tähendab endale vaid nende soovide ja unistuste lubamist, mis on realistlikud, saavutatavad? igatsus ja kahetsus kuulutatakse infantiilseks, need ju üksnes segavad näilist rahulolu iseenda ja oma tegemistega. hõiskame enesekindlalt "no regrets", sest ka vead on vajalikud, nendest ju õpitakse ja saadakse seeläbi "paremaks inimeseks". kas ikka saadakse? kas oleme tegelikult ikka võimelised vigadest õppima või peame lõputult sama reha otsa astuma, enne kui midagi kohale jõuab, kui üldse jõuab?

elame stiilis: "kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast".
aga mis siis, kui miski jääb ja jääbki kusagile südamesoppi kripeldama? mis siis, kui need infantiilsed unistused vahel ikka meelde tulevad ja rahulikku rutiini segama hakkavad, mis sest, et tead, et neil pole tulevikku, mis sest, et nad pole Mõistlikud, ega vii elus Edasi.

imelik, kuidas elus kõik muutub ja ometi mõned asjad jäävad samaks
emigreeruks õllevaadis kuubale ja müüks end kanepi eest lillemüüjaks - tahab keegi liituda?!!! ega vist...

traagika variatiivsuses

päeva parim nali, mille viskas suurte kaharate juustega kursaõde: 3. mai 3 kraadi, 4. mai neli kraadi ja brünett lisas - huhuuu 25. mai 25 kraadi, jääme ootama! aga kui homme on 4 kraadi, siis ma luban pühalikult, et nutan keset raekoja platsi(kui leian mõne koha, mis pole üles kaevatud), sest kuigi lõpuexameid on parem teha keset lund ja vihma, tahax lõpux ka sooja!!!!!!!
elagu eestimaa nelja-aastaaegne ja eriti tujukas kliimavööde