täna mõtlesin.
kas suureks saamine tähendab endale vaid nende soovide ja unistuste lubamist, mis on realistlikud, saavutatavad? igatsus ja kahetsus kuulutatakse infantiilseks, need ju üksnes segavad näilist rahulolu iseenda ja oma tegemistega. hõiskame enesekindlalt "no regrets", sest ka vead on vajalikud, nendest ju õpitakse ja saadakse seeläbi "paremaks inimeseks". kas ikka saadakse? kas oleme tegelikult ikka võimelised vigadest õppima või peame lõputult sama reha otsa astuma, enne kui midagi kohale jõuab, kui üldse jõuab?
elame stiilis: "kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast".
aga mis siis, kui miski jääb ja jääbki kusagile südamesoppi kripeldama? mis siis, kui need infantiilsed unistused vahel ikka meelde tulevad ja rahulikku rutiini segama hakkavad, mis sest, et tead, et neil pole tulevikku, mis sest, et nad pole Mõistlikud, ega vii elus Edasi.
imelik, kuidas elus kõik muutub ja ometi mõned asjad jäävad samaks
emigreeruks õllevaadis kuubale ja müüks end kanepi eest lillemüüjaks - tahab keegi liituda?!!! ega vist...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar