vaatasin kuidas ta eile õhtul kuuma ja kumava kettana merre vajus ning täna hommikul tõustes oli ta juba tagasi õhkõrnade siidpilvede keskel.
mu ema majja hetkeks hoiule toodud koer ajas 24 tunni möödudes silmad ja nina ägedalt vesistama ning pani mõtlema selle üle, miks ikkagi koerad kasse taga ajavad, kui nad neid ära süüa ei taha. elu loomulik ringkäik jääb ju ebardlikult poolikuks. hunt kui koera eellane näeb hirves lõunasööki, koer aga kassis lihtsalt meelelahutust.
inimene on jälle kord vahele seganud ja asjad absurdseks muutnud.
kõige müstilisemad on kassidestki väiksemad ja õhemad nn rottkoerad(nende ametlikku nimetust õnneks ei tunne), keda ilmselt kassid, eksitust mõistmata, taga ajavad.
oleks võinud piirduda lillede sordiaretusega ja jätta koerad rahule - emadepäevaks on ju nii meeldiv mingi eksootilise välimusega lille mooduline organism emale kinkida, kuid arsaamatu välimuse ja otstarbega olend, kes teeb ehk ka "auh" või "niuh", oleks ilmselt üsna kohatu ja segadust tekitav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar