rahulik, kurb ja vaikne on olla. pärast tormamist ja tormi tulebki vaikus. korraks. hetkeks saab peatuda ja mõelda. tööd on nii palju, et enam ei olegi nagu mõtet tormata kümnes suunas ja üritada kõike hallata ja korraldada. naguniigi see ei õnnestu. siis ongi mõistlikum korraks paigal olla. ka see on omaette mõnus.
vaatasin eile oma last püherdamas restorani porimatil, jooksmas sokkis mööda räpast kivipõrandat, ta oli nii tohutult rahul. vaatasin teda ja tundsin rõõmu tema rahulolust. hetkekski ei tekkinud tahtmist teda üles tõsta, puhtaks rapsida ja selgitada, et poris püherdamine ei ole ilus ega mõistlik. olen lasknud tal seni olla selline nagu ta parasjagu on, olen lubanud tal kõik kapid pahupidi pöörata, cd-d ja dvd-d segi ajada, minu käekotti ja rahakotti sorteerib ta umbes kord päevas tõsise pühendumusega - olen nüüdseks omandanud juba oskuse sodi ja segaduse keskelt vajalikke asju üles leida. nii käekott kui kogu elamine on muutnud pesaks. ja enamasti olen väga rahul, pesas on mõnus olla. aga siis aeg ajalt, väga harva tuleb mõnel mõte, et tuleks külla või tabab lapse isa arusaamatu vajadus koristada. laps siis aitab teda selles tegevuses, mina viibin lihtsalt osavõtmatult teises toas väites, et koristan homme. lapse abist ei osata aga lugu pidada, see ajab närvi, sest selle tulemusena ei teki KORDA, vaid hoopis uus SEGADUS. tegelikult ei ole olemas ei korda ega segadust, õiget ega valet, uut ega vana. lihtsalt mõned asjad sobivad ja mõned mitte. mõned inimesed sobivad ja teised mitte. miks me unustame mingil hetkel ära, et mängime, mängime ka siis kui oleme juba suured ja vanad ja tähtsad. lihtsalt mängud muutuvad, mitte meie. nimetame uusi mänge uute nimedega, aga mäng jääb mänguks. miks keelame oma lastele ja endile iseendaks olemist, lihtsatest asjadest rõõmu tundmist ja unustame ära, et mäng ei ole lõppenud?
