post brüssel - nooruse eufooria

ja nüüd olengi täiskasvanud! käisin täitsa ise brüsselis euroopa komisjoni eTervise töögrupi teisel kohtumisel eestit esindamas. kuulasin kuidas tõlk inglise keelt prantsuse keelde transformeeris, kogusin visiitkaarte ja pakkusin end järgmine kord eesti kohta ettekannet tegema. ja mis kõige olulisem - sain valgustatud, minu missiooniks on nüüdsest eesti ideede ja projektide tutvustamine ja importimine Liitu!

kuidas küll juhtus, et mina sattusin sinna, keset 45+ spetsialistide konsiiliumi langetama otsuseid euroopa tulevikusuundade üle??????????????????????????

nüüd ma siis tean, mis tunne on siis kui meri on põlvini ja mida on vaja, et minul öösel und ei tuleks (isegi peale mitut belgia õlut).

paremat sünnipäeva kingitust lisaks jätkuvatele õnnitlustele ja püsivale eufoorilisele heale tujule ei oleks osanud uneski näha.

the redeemed of the lord

kas olete tähele pannud kui rumalad inimesed tegelikult on? kuidas nad elu jooksul kibestuvad ja sellesse mürki ise hauduma jäävad ja vahel pole selleks isegi väga palju aega või juhtumusi vaja. täiesti masendav. ja siis mõtlen, et kas olen juba ise ka selliseks muutunud.

kuidas juhtub, et inimene unustab suurema visiooni ja näeb ainult oma ninaotsa ja kisendab oma mätta otsast endale kahe käega vastu rindu tagudes, et mina olen see kõige õigem ja kuidas keegi minust aru ei saa ja kuidas kogu maailm hukas on???

kas inimene kui selline ongi lihtsalt debiilne ennasttäis parasiit, kes üritab välja mõelda "intelligentseid" põhjendusi oma tegevustele ja idiootlikele vaimusünnitustele?

tahaks ikka edasi uskuda inimeste põhiolemuse headusesse. aga miks siis ikka veel nii palju asju perses on?

I could wait night and day cause you´ve got that shine in your eyes wherever you go

jälle üks mõttetu koosolek, veelkord need mittemidagi ütlevad pilgud ja sihitud unelmad, küündimatud ideed - sulen simad ja tõusen lendu. liuglen gonsiori tänava kohal, all kihutab 86. aasta speed 1, valge ja roosteplekine. hallide pilvede vahelt paistab sinine taevas, üles, üles, veel kõrgemale, sinna, kus on kõik ja mittemidagi.

tuul kõrvus vihisemas mõtlen sellele kui väga armastan muutusi ja kui raske on oodata, et midagi settiks. ometi ei saabu õnn eesmärgi realiseerudes. siis on kohe uut vaja. aga mis siis kui oleks lihtsalt, teeks ainult enda projekti, inimesed tulevad, lähevad ja nendega koos olles pole kunagi mingit rahu, sest nad kõik tahavad midagi ning kompromiss on kõigest illusioon, enesepete. teistega arvestamine on kristliku dogma igand, mis viib lõpuks nihilismini. inimesed ohverdavad end teiste (pere, sõprade vms) nimel, kuid lõpuks hakkavad seda "võlga" välja nõudma, vastaspoolel pole aga mingit reaalset kohtustust kunagi tekkinud, on ainult emotsionaalne kohuse- ja süütunne. selles ringis on õnnelikud need, kellel südametunnistust pole või kes elu lõpuni muu ühiskonna silmis n-ö lapsikult käituvad.

mulle ei sobi ühiskondlikud ja bioloogilised rolliootused. ma ei taha oma 8-aastase onupoja peal lapse kasvatamist ja emaks olemist harjutada. tal on juba ema olemas. see oli tema otsus ja valik laps saada. igalühel peaks olema valik kujundada oma elu oma sisesmisest mantrast lähtuvalt ning teiste heaks elamine on vaid ettekääne enda elu unarusse jätmiseks.

kena töönädala algust:)

sissekanne

kolisin ümber kõrvaltuppa, nüüd näen aknast lisaks taevale ka telemaja tagumikku:)
sain uue naabri ja kohustuse minna üksi brüsselisse eestit esindama, jaiks! teoorias tundus see palju põnevam.
muide, inimesed olevat ka eestis 7. septembril ujumas käinud ja vesi olevat soe olnud.