Esmaspäev, oktoober 26, 2015

Something old, something new, something borrowed, something blue


Ning ei, ma ei hakka abielluma. Vähemasti mitte praegu. Olen hetkes, kus üks pikk teekond on lõppemas ja uus alanud, nii tööl kui kodus. Kõike on korraga nii palju. Emotsioone, sündmusi, inimesi, tegusid. Vahest vaid sõnu on vähe. Teod räägivad enda eest. Sõnad on vaid segadust ja konflikte külvanud. Sestap näibki mõistlikum vaikida, olles vaid napisõnaline, kuid täpne ning tegutseda, lihtsalt tegutseda ja mitte põdeda. 

Täna tundsin taas, et tahaks sinu ja sinu ja sinu ja maailma eest peitu pugeda ning lihtsalt üksi vaikuses olla. Niipea kui see mõte mõeldud saab, meenub kuskilt kaugelt ajusopist mälestus sellest tõeliselt üksinda, selles läbistamatus vaikuses olemisest, mis näis kestvat igavesti. See näis olevat minu karistus, minu pärisosa, minu valikute loogiline, kuid siiski talumatu tagajärg. Mul oli tunne nagu mind oleks elusalt maetud. Ja see kestis. Aastaid. Nüüd on järsku tuba inimesi täis. Nüüd ma saan sinuga rääkida. Ei, ma ei taha sinna tagasi. See on minevik. See on möödas. Mul ei ole enam süüd. Ma lähen lihtsalt edasi, isegi kui olen vahepeal väsinud. Väsinud tundmast korraga ja läbisegi rõõmu ja muret, elevust ja kurbust, ootusärevust ja viha.  

Kolmapäev, jaanuar 21, 2015

Selfide ajastu


Olen seni üsna emotsioonivabalt eemalt jälginud seda selfide maaniat. Nüüd tuleb välja, et uue moeröögatuse veelgi massilisemaks harrastamiseks on hakatud müüma nn selfie pulka, millega on veelgi mugavam ise endast pilti teha. Vaatasin selle seadme esitlust Ringvaate saates ja jäin mõtlema, et see ei ole ju tegelikult midagi muud kui üksikute inimeste ühiskonna ilming. Minu vanematel ja vanavanematel ei tulnud ealeski pähe, et neil oleks vaja endast foto tegemiseks pulka, mille külge kaamera kinnitada. Nende jaoks oli esmane loogiline valik paluda juhuslikul mööduval inimesel endast foto teha. Tõsi, selleks tuli selle juhusliku võõra inimesega suhelda. Tuli vahetada mõned laused ilmast ja elust ja oodata kuni võõras foto teeb. See võttis mõnevõrra aega ja selleks oli vajalik elementaarne inimlik suhtlemisoskus. Aega meil kaasajal teadupoolest ei ole ning tehnoloogia on asendanud elementaarse kirja- ja suhtlemisoskuse. Kaasaja inimene ostab pigem oma päevapalga suuruse tasu eest metallist ja plastikust pulga, et iseendast foto teha ja see FB-sse üles laadida, et siis eemalt oma helendava arvutiekraani tagant jälgida, mitu laiki see järjekordne erakordne selfie kogub selle asemel, et minna ja otse suhelda päris reaalsete inimestega. See viimane variant on muide ka täiesti tasuta. Raha ja seadmete asemel on päris inimestega päriselt suhtlemiseks siiski vaja elementaarseid suhtlemisoskuseid. 

Tegin möödunud aastal katse. Panin netti üles tutvumiskuulutuse. Alguses oli huvitav neid kirju lugeda, kuid üsna ruttu hakkasin märkama teatud mustrit. 99% kirjadest olid üsna identsed. Esmaseks ühisnimetajaks valdava enamuse kirjade puhul oli äärmiselt kehv eneseväljendusoskus, sh võimetus end grammatiliselt ja stiililiselt korrektselt väljendada. Ilmselgelt peetakse seda ebaoluliseks. Sisu on ju olulisem kui vorm, eks ole :) . Paraku oli teine kirju ühendav joon ka igasuguse sisu puudumine. Kui pidada sisuks konstateeringut kellegi väidetavate füüsiliste parameetrite osas, siis võib minu hinnangut muidugi ekslikuks pidada. Mina ei oska taoliste teadetega midagi mõistlikku peale hakata. Mõnele isendile saatsin iroonilise vastuse, kuid pidin seejärel tõdema, et neil puudus ka igasugune huumorisoon ja enesekriitikavõime. Ja siis oli muidugi eraldi grupp isendeid, kes otsisid kõrvalsuhet, sh tasulist teenust, hoolimata sellest, et need kategooriad olid kuulutuse tekstis sõnaselgelt välistatud. Viimane tähelepanek, mis mind vast kõige enam üllatas oli asjaolu, et enamus isendeid oli valmis koheselt kohale sõitma ja seksima. Olemata eelnevalt reaalselt kohtunud ja kasvõi natukene otse suhelnud. See sarnaneb üsna otseselt internetist kaupade ostmisega ainult, et kaasajal ei näi midagi imelikku olevat selles, et inimesed üksteist tarbivad. Mõtlematult, süvenemata ja kiiresti.


Kolmapäev, jaanuar 14, 2015

Head alanud aastat


Magasin aasta viimased paar nädalat maha. Pakkisin, jagasin ja sain kingitusi. Käisin lastega lugematul arvul jõulupidudel. Tegin süüa ja sõin. Vaatasin Vabaduse väljakul ilutulestikku. Täitsa lahe oli seda nii lähedalt näha. Mõtlesin möödunud aastatele ja imestasin taas kui palju olen korda saatnud raskustest hoolimata. Meeldiv on tõdeda, et enesetunne on oluliselt paremaks läinud. Oluliselt lihtsam on edasi liikuda kui paar aastat tagasi. Mitmed olulised asjad on paika loksunud ja "korda saanud". Mingi ajajärk on taas lõppenud. Ilmselt seisavad ees muutused.

Kolmapäev, detsember 10, 2014

Lõpp paistab ehk elame veel


Olen nüüd esimest korda läbi teinud 360 kraadi juhtimiskompetentside hindamise. Täna sain tagasiside. Fontese koridoris oodates jõudsin vaid soovida, et kui saaks keskmiseks hindeks 3 või 3,5, siis võiks selle aasta enam vähem elusana lõpetada. Tegelik tulemus .... tattadaaa ....

4,5 punkti viiest! 

Korralik oiviku tulemus. Meeskonna moodustamise alamkategoorias sain isegi 4,7 punkti viiest. Protsesside juhtimine, valdkonna arendamine ja eestvedamine, innustamine ja eeskujuks olemine (sh väärtuspõhine juhtimine) kõik 4,5 punkti. Ühes alamkategoorias saan siiski veel edasi areneda ja see on enese ajajuhtimine, kus sain 3,6 punkti viiest. Võrdlemisi raskete sügiskuude ja talve alguse tasakaaluks oli see väga meeldiv tunnustus. Tõesti hea on teada, et kolleegid ja alluvad mind nõnda kõrgelt hindavad. Olen tõsiselt pingutanud ja tõeliselt hea on näha, et see töö ongi olnud tulemuslik:)

Ilusat advendiaega!


Pühapäev, november 23, 2014

Areng


Globaliseeruv maailm hakkab ära tüütama. Vähe sellest, et minu telefoninumbrit saab iga toote või teenuse müüja vabalt turult osta, mistõttu saan pea iga päev tundmatutelt numbritelt kõnesid alati töö ajal ja kõige ebasobivamal hetkel. Eile üritati mulle telefoni teel D-vitamiini kapsleid müüa. Kuid sellega asi ei piirdu. LinkedIn kaudu tutvustab kaunis brünett mulle Global Armoured Vehicles reporti, sest olles eelnevalt minu profiiliga tutvunud, on ilmne, et see võiks mulle huvi pakkuda. Ja siis täna hommikul kirjutab mulle otse minu gmaili kontole kaunis ja võluv Maria, kes olles eelnevalt tutvunud minu facebook'i kontoga (kus ei ole kirjas mu gmaili aadressi) soovib alustada minuga suhet! Võluv. Selles suhtes, et mul võiks põhimõtteliselt olla ka mõni rahvusvaheliselt oluliselt vähem levinud eesnimi, mille puhul võiks kasvõi teoreetiliselt tekkida küsitavusi minu füsioloogilise soo osas. Samas, võib-olla ma olen lihtsalt kitsarinnaline, samasoolised paarid on ju samuti olemas ning põhimõtteliselt ei olegi suurt vahet, kas tegeleda elektriautode levitamisega tsiviilelanike või sõjaväe või muu eriüksuse varustamisega soomusautodega. Vahet pole. Ju tegelikult... Kõik on üks tarbimine.

Pühapäev, november 16, 2014

Die an Other Day


Järjekindlusest ja püsivusest võib siiski kasu olla:) Selle asemel, et pea ees kinnistest ustest sisse murda, proovin keskkonda mõjutada tasapisi ja läbi võrgustiku loomise, nagu vesi, mis tilk haaval kivisse õõnsuse uuristab. Mõni päev ärritun, sest tundub, et ma ei saa iial oma visiooni ellu viia, et ainus, mida minult oodatakse on tublilt ja kohusetruult teha seda, mida varem on tehtud. Aga ma ju tean, et see on see üks asi, mida ma teha ei suuda. Mida iganes, aga mitte seda, mida alati on tehtud, mitte liinitööd, mitte sissetallatud radu. Andke mulle keerulisi ülesandeid ja võimalusi end ületada, siis olen ma tõeliselt õnnelik. Võtsin endale selle sügise väljakutseks kohtutäituri büroo töötajatele täitemenetluse erikursuse lugemise. Suvalistele üliõpilastele neile võõra valdkonna edasi andmine on ses mõttes lihtsam, et nad ei tea sellest ju mitte midagi. Spetsialistele, kes iga päev seda tööd teevad ning kellest paljud on seda tööd teinud juba aastaid, mõned isegi 10 või 20 aastat, nende enda valdkonna huvitavaks tegemine on aga hoopis teine asi. Siiamaani olen kiita saanud ning kui ma sel laupäeval lõpetasin 6,5 h kestnud loengupäeva ja koju jalutasin, siis tundsin seda tunnet uuesti. Jalutasin ja naeratasin, isegi naersin omaette. Ma sain hakkama! Ma olen täitsa vinge naine:)

Esmaspäev, november 10, 2014

The World Is Not Enough


Olin juba enam vähem üle saanud kolleegi, teise talituse juhataja sõnamurdlikust käitumisest järgmise aasta ühe olulisima plaani osas kui täna päeva lõpus astusid kabinetti ülemus ja üks minu nõunikest ja teatasid, et nad on välja mõelnud geniaalse plaani, mis sisaldab selle sama nõuniku lahkumist just loodavale uuele talituse juhataja kohale, aga kuna sellel uuel talitusel on ainult üks valdkond, siis selleks, et neil ikka rohkem tööd oleks, tuleb osa minu talituse funktsioonidest ja üks ametikoht sinna ära anda. Ja siis nad istusid rõõmsalt naeratades minu vastas laua taga ja ootasid, et mida ma sellest arvan. 

Vahva, ma arvan, et see on jube vahva. Juba ootan innuga jõule. Selle aja peale kui aasta lõpp kätte jõuab, on kogu struktuur põhjalikult ümber kujundatud koos kogu õigusruumiga, mis seal siis ikka. Ilmselt peab ikka tõsiselt mõtlema kohtunikuks kandideerimisele ja selle elukutse jaoks enda ettevalmistamisele.