esmaspäev, oktoober 26, 2015

Something old, something new, something borrowed, something blue


Ning ei, ma ei hakka abielluma. Vähemasti mitte praegu. Olen hetkes, kus üks pikk teekond on lõppemas ja uus alanud, nii tööl kui kodus. Kõike on korraga nii palju. Emotsioone, sündmusi, inimesi, tegusid. Vahest vaid sõnu on vähe. Teod räägivad enda eest. Sõnad on vaid segadust ja konflikte külvanud. Sestap näibki mõistlikum vaikida, olles vaid napisõnaline, kuid täpne ning tegutseda, lihtsalt tegutseda ja mitte põdeda. 

Täna tundsin taas, et tahaks sinu ja sinu ja sinu ja maailma eest peitu pugeda ning lihtsalt üksi vaikuses olla. Niipea kui see mõte mõeldud saab, meenub kuskilt kaugelt ajusopist mälestus sellest tõeliselt üksinda, selles läbistamatus vaikuses olemisest, mis näis kestvat igavesti. See näis olevat minu karistus, minu pärisosa, minu valikute loogiline, kuid siiski talumatu tagajärg. Mul oli tunne nagu mind oleks elusalt maetud. Ja see kestis. Aastaid. Nüüd on järsku tuba inimesi täis. Nüüd ma saan sinuga rääkida. Ei, ma ei taha sinna tagasi. See on minevik. See on möödas. Mul ei ole enam süüd. Ma lähen lihtsalt edasi, isegi kui olen vahepeal väsinud. Väsinud tundmast korraga ja läbisegi rõõmu ja muret, elevust ja kurbust, ootusärevust ja viha.  

Kommentaare ei ole: