la vita e bella

amsterdami tuur oli vapustav, nägin kõike, mida turist nägema tuleb ja kõike, mida turist ei näe, sest ta ei oska otsida. üheksa ja poole tunni pärast olen lennukis ning kaheteistkümne tunni pärast tallinna lennujaamas. juhuuuuuuuuu

un èspece de merde

ministeeriumi reisiagendil õnnestus see taas! 1950 eegu eest amsterdami kesklinnas suutis ta broneerida mulle toa esmaklassilises peldikus. kui tal millegi peale annet on, siis ülikehvade hotellide leidmises on ta igatahes meister magnus. aga - see on ainult üks öö, ainult üks öö, brrrrr. ootan huviga homme hommikust hommikusööki, kui see maitseb sama hästi kui see tuba lõhnab, siis söön esimest korda lennukis. teisalt, erinevalt Utrechti tolmuhotellist, käivad siin aknad lahti ja akna taga, uskuge või mitte, on terrass! terrassiks saab seda muidugi mööndustega nimetada, kui täpne olla, on tegemist kahe punastest tellistest maja vahel oleva tõrvapapiga kaetud katuse moodi ehitisega. aga, minu aknast vaadatuna võib seda rahulikult terrassiks nimetada. nii mõnigi enne mind paistab seda nõnda mõistnud olevat - terrass on täis suitsukonisid (mis ei ole sinna mitte lihtsalt kukkunud ülemistelt korrustelt, vaid mis on sinna terrassipinnale kustutatud). kuid lahkugem avastama amsterdami esteetilis külgi ja kohvishoppe, kust saab kuuldavasti kõike muud kui kohvi ja kuhu kohalikud soovitasid mul tungivalt mitte minna, seega just sinna ma lähen.

tolmunud vatitups

minu Utrechti hotell haiseb. see on labi paakunud tolmust, tolmu lestadest ja koigest, mis seostub tolmuga. tana hommikul argates, avanes 11. korruse aknast vaade paksule piimjale loorile, mis oli tihedalt katmas kogu linna. uheteistkumne paiku hakkas selginema. julgesin uksest valja minna, eilse piduliku ohtusoogi jaagid kohus keerlemas. kaks ja pool paeva veel. nuud enam ei teagi, kas tahan koju tagasi tulla. lugesin peaaegu koik toomailid labi ja hirm hakkas. siin on nii rahulik. miks meie eestis nii kangesti rabeleme. kas meil on siis tunne, et teeme rohkem. et oleme edukamad, edumeelsemad. ringi rannates ilmneb, et nii monigi meie geniaalne mote on juba moeldud ja tehtud. iseenesest on hea naha, et euroopa koordineerimatult uhte moodi motleb.

palju, palju õnne:)

mind kiputakse flaami keeles kõnetama, täna kantiinis läks meeldiv tädi isegi nii kaugele, et keeldus mõistmast, et ma räägin inglise keeles ning rääkis minuga flaami keeles edasi. hetkeks mõtlesin, et ta ei oska inglise keelt, mis on siinkandis haruldane. lõpuks vabandasin viisakalt ning ütlesin, et ma ei räägi flaami keelt. seepeale ta küsis, et mis keeli ma siis kõik räägin:)tuleb välja, et kantiini tädi mõistab siinkandis ka prantsuse keelt.
viimaks seletati mulle, et näen välja nagu tavaline hollandi tütarlaps, sellest ka flaamikeelne lähenemine. jei! nii palju siis minu skandinaavia look´ist.

a superman sometimes is a woman

siinsed inimesed on kenad, ilm soe, hotellid mugavad ja toit on maitsev, kuid sellest koigest hoolimata on eilsest saadik koduigatsus (vahepeal laheb ule, aga siis tuleb tagasi), mai viitsi enam otsida oigeid kohti, oigeid tanavaid, toidupoode ja soogikohti, ekselda mooda uhesuguseid tanavaid kaartidega, millel on ainult pooled tanavad peale margitud ning seda koike selles loputus natskes sudus ja uduvines, mis kleepub nahale ja juustesse, mis ei kao ka koige saravama paikesepaistega paevadel. ja ma olen tudinenud hotellidest, koristajatest, retseptsionistidest, tasulisest internetist ning sellest vaikusest, mis on peale sunnitud uksindusest keset voorast keelt.
ma tahan koju!

üheksa korda mõõda, üks kord lõika

vaatan, et number üheksa on viimasel ajal pealkirjades moodi läinud, alateadlik värk, jumal teab mille osas.

olles täna viimast päeva haiguslehel, astusin ministeeriumist läbi ja viisin kolleegi lõunale. viimase nädala sündmustest pajatades, märkasin endalegi ootamatult kui palju haiguse ajal toimunud oli. teade vanaisa surmast, külaskäik vanaema juurde maale, matused, nädalavahetus ema juures, mitmed kokkupuuted eesti tervishoiuga, skeemid tööl. inimsuhted. püüad ühest emotsionaalsest surutisest terveneda ja uued nüansid kerkivad pinnale. midagi läheb ära ja midagi tuleb asemele.

esimest korda ei ole leinas ahastust, on vaid puhas, selge kurbus; esimest korda leppisin ära surmaga, sellega, et kõik saab ühel hetkel otsa ja siis või isegi juba samal ajal, algab midagi uut. banaalne. kas pole. kuid praktikas nii raskesti omaksvõetav. aga kui juba kord oled sellega leppinud, selle omaks võtnud, on palju kergem, kuigi on kurb.

üheksa korda üks

stockmanni kaksiktornide ülemine pool on mattunud tihedasse udusse, tartu maantee maxima kassasaba on niisama pikk kui reede pärastlõunal ja turul müüakse juba kõike, mida eluks selle jaheda päikese all vaja on. on laupäeva hommik, kell on vaevu üheksa saanud ja ma jalutan läbi turu kontori poole. ärkasin juba paar tundi tagasi ehmatusega piinavast unest ning leidsin peale lühildast mõtisklust, et ainus mis keerulisi mõtteid vaigistab on töö. niisiis tööle. puhkepäeval. kalendri järgi on tõepoolest puhkepäev, kuid hing ei luba kehal täna kalendri järgi puhata.

läbi une tundus, kuis tunneksin naha sahinat naha vastas, lõhna värelust kandumas läbi õhu, valguse puudutust ja pilgu läbitungivust. ma ei vaja sind. ma tahan sind. ma lähen ära ja tulen tagasi. ometi olen kogu aja siin olnud. need on üksikud tundmused, millest kõik koosneb. joovastusest saab äng. ometi ei suuda valu liiga pikalt kannatada. tahan teist moodi, ei taha, et oleks paha. ei taha enam mõelda, ei taha enam tunda. tahan rahu, tasakaalu, harmooniat, kõike seda, millest eneseabi õpikud kisendavad. mõtte vaigistamiseks piisab nii vähesest, see on nii lihtne, et näib võimatu, lubamatu. lubamatu on mõtlevale olendile muutuda looma laadseks, üdini instinktiivseks ja lasta end rahuldada ühe lõhna, ühe puudutuse maagial.

täna jään loomaks.