tolmunud vatitups

minu Utrechti hotell haiseb. see on labi paakunud tolmust, tolmu lestadest ja koigest, mis seostub tolmuga. tana hommikul argates, avanes 11. korruse aknast vaade paksule piimjale loorile, mis oli tihedalt katmas kogu linna. uheteistkumne paiku hakkas selginema. julgesin uksest valja minna, eilse piduliku ohtusoogi jaagid kohus keerlemas. kaks ja pool paeva veel. nuud enam ei teagi, kas tahan koju tagasi tulla. lugesin peaaegu koik toomailid labi ja hirm hakkas. siin on nii rahulik. miks meie eestis nii kangesti rabeleme. kas meil on siis tunne, et teeme rohkem. et oleme edukamad, edumeelsemad. ringi rannates ilmneb, et nii monigi meie geniaalne mote on juba moeldud ja tehtud. iseenesest on hea naha, et euroopa koordineerimatult uhte moodi motleb.