stockmanni kaksiktornide ülemine pool on mattunud tihedasse udusse, tartu maantee maxima kassasaba on niisama pikk kui reede pärastlõunal ja turul müüakse juba kõike, mida eluks selle jaheda päikese all vaja on. on laupäeva hommik, kell on vaevu üheksa saanud ja ma jalutan läbi turu kontori poole. ärkasin juba paar tundi tagasi ehmatusega piinavast unest ning leidsin peale lühildast mõtisklust, et ainus mis keerulisi mõtteid vaigistab on töö. niisiis tööle. puhkepäeval. kalendri järgi on tõepoolest puhkepäev, kuid hing ei luba kehal täna kalendri järgi puhata.
läbi une tundus, kuis tunneksin naha sahinat naha vastas, lõhna värelust kandumas läbi õhu, valguse puudutust ja pilgu läbitungivust. ma ei vaja sind. ma tahan sind. ma lähen ära ja tulen tagasi. ometi olen kogu aja siin olnud. need on üksikud tundmused, millest kõik koosneb. joovastusest saab äng. ometi ei suuda valu liiga pikalt kannatada. tahan teist moodi, ei taha, et oleks paha. ei taha enam mõelda, ei taha enam tunda. tahan rahu, tasakaalu, harmooniat, kõike seda, millest eneseabi õpikud kisendavad. mõtte vaigistamiseks piisab nii vähesest, see on nii lihtne, et näib võimatu, lubamatu. lubamatu on mõtlevale olendile muutuda looma laadseks, üdini instinktiivseks ja lasta end rahuldada ühe lõhna, ühe puudutuse maagial.
täna jään loomaks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar