twisted firestarter

tänase päeva ja lõppeva aasta isiklike saavutuste hulka saan nüüdsest arvata ka tolmuimeja süütamise. kamina juures vussides hakkas esmalt ninna vägev vingu hais ning seejärel silmasin, et tolmuimeja pildus mootori juurest kelmikaid sädemeid. hetk hiljem oli kogu maja mattunud paksu tossupilve.

olen otsinud ja leida püüdnud sind, olen väsinud ja otsa lõpeb ind

kus sa olid, ma olen sulle juba kolm korda helistanud!?/---/see kiri peab kindlasti enne kella kolme majast välja minema/---/taevas on taamal hall ja krõbe külm on asendunud sulaga, varsti on aasta lõpp. pea käib juba kolmandat päeva ringi ja valutab. suusatama vist jälle ei jõua. kunstinäitusele ka mitte. ja kohtumisele jään hiljaks/---/häid pühi, anna andeks, tööl on hullumaja/---/kuidas läheb? kas sul on täna parem tuju?... aaaa, vist mitte/---/tegelikult on tuju eilsega võrreldes super, aga energiat selle väljendamiseks eriti pole. sukeldun sooja vette ja ei kuule kuidas telefon heliseb. mull-mull-sull-mull, kõik kumiseb ümberringi veelgi enam/---/ära mine veel magama, ma tahan sulle oma päevast jutustada/---/punane vein. üks klaas, teise võtan valget. ja vaarun taksosse nagu purjus tarakan. taksojuht ütleb tervituseks ciao ja ähvardab minu juurde ööbima jääda kui me kohe bensiinijaamast läbi ei lähe. alistun. ja mitte alkoholi mõjul, vaid tundest, et asjad, olukorrad, lahendused jne nii suured kui väiksed pole minu kontrolli all. on nagu on. täidan oma rolli seda tegelikult mõistmata. läheb nagu läheb. kuum supp rahustab mu mäslevat kõhtu, soe tekk haarab mu endasse ja ma unustan muu.

jõulutunne:)

ameerika poplauljatega samastudes tundsin reedel kui väga sooviksin lennata, sest pool tundi liivalaia tänaval praktiliselt paigal passida on liig. ja seda veel keset päeva, mis ei peaks üldse olema tipptund, siis aga meenus, et pühad on lähenemas. sel aastal olin selleks küll juba oma kolm nädalat valmistunud, aga viimasel hetkel suutsin ära unustada. vaimustaval kombel on kõik see aeg ka too müstiline jõulutunne mind saatnud, mis kippus kaduma tol Kõige Tähtsamal Päeval, kui koristades ja süüa tehes olin lõpuks juba nõrkemise äärel ja närviline, aga kord aastas ju võib(või siis vähemalt kaks, kui sünnipäeval veini kõrvale ka midagi muud tahta).

nüüd on siis õnnistet Püha Aeg lõpuks käes ja ausalt - mulle meeldib magada ja süüa ja magada ja iga kord ärgates avastada, et kuigi sööjaid on mitu, on sööki veel ja veel. ühtlasi avastasin eilses kingisajus, et mäletan püha öö ja teiste jõululaulude sõnu vaid valikuliselt. ei tea, kas see on selge märk urbaniseerumisest, tarbimisühiskonnast, paganlusest või lihtsalt suureks kasvamisest. viimases julgen siiski siiralt kahelda.

häid pühi:)

my star

täna oli mu postkasti ära eksinud üllatav pakkumine. imestama pani see, et kuidas saab kinkida ja omandada midagi, mis inimese maailma, ega meelevalda ei kuulu. müügimehe kaitseks võib öelda niipalju, et seekord ei müüda siiski päris paljast õhku - loodetavasti on tolles suurepärases pildiajakirjas oma tähte võimalik ka näha.

Kingi oma armsale inimesele ehtne taevatäht!

* Sa võid kinkida tähe oma sõbrale sünnipäevaks.
* Jõuludeks kingitud täht toob jõulurahu veelgi lähemale.
* Emale pühendatud täht, mis kannab tema nime, on suurepärane Emadepäeva kingitus.
* Sõbrapäevaks oma kallimale tähe taevast toomine on tänuväärt ettevõtmine.
* Pulmakingitusena on täht eluaegne mälestus ja seob armastajaid veelgi enam!
* Samuti võib nii kiita oma head töötajat või kolleegi.

Me müüme positiivset emotsiooni ja sügavaid tundeid! Pakkuge seda siis oma austatud ja armastatud kaaslasele!

Lisateenusena võite tellida ka suurepärase pildiajakirja "Beautiful Universe 2006"

KINOPILET

selliseid laule laulavad meie skautlikud noored:)(http://home.uninet.ee/~gaidid/laulik.htm)

Osta mulle kinopilet,
anna akna taga vilet.
Vaata, kas meid keegi nägi,
lähme otse pargist läbi.
Pargis meid ei märka keegi,
aga ega me ei teegi
suitsu, meil on kommituutu.
Tee peal seda me ei puutu.
Leiba, leiba, leiba, leiba,
leiba, rahu, tööd ja maad.
Anna kinos pihust pihku,
ära eemale siis nihku.
Võta komm ja vaikselt näsi,
hoia paigal oma käsi.

mis siis muud kui harry potterit vaatama.

il était une fois

lõhnad, mis kätkevad endas mingit spetsiifilist enerigat, mälestust, tundmust ja emotsiooni. külmkapi ust avades tervitab mind vana ja kivistuva camembert´i odöör, kuigi toda piimatoodet tolles konkreetses külmkapis sugugi pole, meenutab see mulle dijoni pühapäevahommikust udust taevast, ühika räpast kööki ja kõiki üksiolemise rõõme.

sinisetriibuline tekikott, roosad puuvillased bokserid, siidise, justkui beebinaha puudutus ja keskpäevase ärkamise hõng võrdsustuvad ülima rahuloluga. esimene tass teed kell kaks pärastlõunal ja kuigi hakkab juba hämarduma, oleme vaevu ärganud. kuna väljas on märg ja ebameeldiv, tundub kõige mõttekam veeta järgnevad tunnid värviliste ajakirjade-ajalehtede seltsis; õhtu poole suundume nagunii kohvikusse, sest ise süüa teha tundub piin - seniks aga, pole kiiret.

talve hakul

selleks aastaks on tööreisidega ühel pool, nüüd tuleb end siseturismi, jõulushoppingu ja erinevate jõulupidude glöggiga lõbustada. ema jõudis pikalt reisilt tagasi ja ühtlasi mõistsin, et võingi pikema aja jooskul üksi elada, ilma et end üksiku või kurvana tundma hakkaksin. huvitav kui pikalt? kodust eemal on aastaid elatud ja üks aasta ka täiesti üksi, kuid kas nüüd olen tõepoolest üksi olemist nautima hakanud? sain töö, välisreiside, perekonna juriidilise nõustamise ja kogu maja majapidamisega üksi hakkama ning jäi aega ka sotsialiseerumiseks. maja on aga ikka niipalju suur, et pikemas perspektiivis tuleks energia kokkuhoiu huvides üksi olles kas koduabiline võtta või korterisse kolida.
ja olengi ära emantsipeerunud:)?!
tegelikult ei saa emantsipatsiooni käsitleda sünergiata, sest popp popita ei saa:) ning reaalsuses on asja iva palju proosalisem ja me kõik teame seda - üksi olles ei saa emantsipeeruda ning ka kõige iseseisvam individualist vajab kaashumanoidi lähedust. seega muutub jõuluoste tegema suundudes illusioorne emantsipatsioon triviaalseks ning punast kudumit või põhjapõtradega boxereid valides üritame leida ihaldatud sünergia nendega, kes hingele kõige lähemal.

veel kord retrospektiivis

täna, täpselt aasta tagasi, otsustasin omi mõtteid poolavalikult kirja panema hakata. imestan isegi, et olen aasta vastu pidanud. pühendunud bloggarite maailmas pole seda just palju, kuid mulle näib, et sellest on saanud üks korralik püsisuhe. isiklikku rekordit veel ühe aastaga ei purusta, kuid saavutus on seegi.

vaatasime eile klassiõdedega vanu pilte - omapärane oli vaadata kuidas välimus on võrreldes nelja-viie aastaga praktiliselt identseks jäänud, kuid inimesed nendes kestades on vahepeal põhimõttelisi muudatusi läbi teinud. ja kui mõned hõiskavad, et tahaks tagasi keskasse, siis ise järele mõeldes pole kindel, kas tahaksin tagasi ükskõik millisesse perioodi oma elus. sest see, mis on siiani olnud, on minust minu teinud ning ma olen hea meelega täna mina ja mitte midagi muud. kui järgnevad inimesed, sündmused elus mu metamorfoosi edasi viivad, siis ilmselt mõtlen tagasi vaadates samamoodi, sest (kuigi see võib viidata piiritule enesearmastusele) kui järgin oma südame- ja hingehäält, olen alati see, kes ma olla tahan.

siit võiks muidugi edasi laskuda mõtisklusse enesetaju adekvaatsuse ja reaalsuse tunnetamise võimalikusest, kuid uimastava nohudoosi mõjul piirdun mugava ja alalhoidliku tõdemusega, et on nagu on.

kena teist ja jätkuvalt täiesti lumevaba adventi:)

interoperability - oh dear, whatta waist of time!

kesklinna hotell, mis seekord isegi lôhnab hästi; soe tuba, internet, personaalne teenendamine ja ôhtusöök tuppa. "oui madame, bien sûr madame" ette ja taha, hommikul, ôhtul ja isegi lôunaajal. olen luxembourgis.
vôtan töögrupi koosolekul korduvalt sôna ja minuga nôustutakse.

kôigest hoolimata on el koostöö ehe x-files juhtum, mis kunagi ei lahene. aga ega see polegi matemaatika ja sotsialiseerumine on jätkuvalt vôtmesôna. kui erasmuslasena vôisin mingist hetkest lihtsalt ühikasse raamatut lugema jääda vôi vestlusest mitte osa vôtta, sest "kuidas-teil-sellega-on-meil-on-nii" teema ei pakkunud enam pinget, siis nüüd tômban kiirelt hinge ja jätkan naeratades, sest seekord mina tôesti olengi eesti. olen oma kolmandal töögrupi kohtumisel, kuid juba tervitavad saksamaa, kreeka jt mind kui vana tuttavat ja korraldaja teatab juba uksel "tere, muidugi ma mäletan teid, miss estonia"!

palavad tervitused euroopa südamest;)