tähelend

lugedes artiklit by inno tähismaa ning artikleid Artiklist ning usutlusi, küsitulusi ja netikommentaare, leian end taas mõtisklemast sõnavabaduse ja vabaduste teemal. iseenesest on Artikkel ju täiesti rumal, labane ja vaimuvaene, kuid emotsioone on ohtralt tekitanud. positiivne oli ekspressi ajakirjaniku lähenemine, kes uuris uuelt kirjanikult, kas ehk tema avaldatud mõttelend tema enda perekonda ei riiva. kui inimene elab üksi metsas ja tal pole ei sugulasi, sõpru, ega muid lähedasi inimesi, võib ta süüdimatult käia iga puu külge lendlehti riputamas oma seksuaalsuse või eilse unenäo kohta. seda enam, et kui ta juba üksi elab ja on, siis see kedagi teist kui teda ennast ei puudutagi. palju on kirjanikke, kes kirjutavad seksuaalsusest, suhetest ja see mitte ei riiva inimesi, vaid paelub ning shokeerib neid. ilukirjandusel on teistsusgune konotatsioon, see võib-olla peegedab elu, on elust välja kasvanud, kuid see pole elu. see on stiliseeritud sümbolistlik kõne, milles igaüks võib iseenda ära tunda sealjuures solvumata või end alandamata. kõnealune pihtimus ületab aga iseenda sisemaailma paljastamise, see solvab ja alandab kodakondseid, nii kirjutaja lähikondseid kui naissugu ja inimest kui sellist. see et seks on tore, on sama banaalne kui et lilled on ilusad. väide, et prostituut on lihtsalt rahuldamatu õnneotsija on võrreldav utreeringuga, et kõik prostituudid on ärakasutatud allheitlikud ühiskonna heidikud. lihtsalt häirib selle ja paljude analoogsete lugude puhul, et kirjutajal puudub sõnum ja originaalsus, aga siiski on vaja maailmale kuulutada, et mina ka olen inimene kõigi nende inimlike ihade ja soovidega, mis sest, et see kuulutus mõnda ehk alandab ja solvab. ilu võiks vahelduseks siia maailma luua kui juba kord ei suudeta selle maailma ilu ise hinnata.

üks puzzlekild

laupäeva hommik. kell 6.35 keset tuntavat vaikust tühjal maanteel. marsast olen kindlasti maha jäänud, juhul kui see laupäeviti enne koitu üldse käib. bussi ei ole oodata veel mitu tundi ja ainus automobiil, mis kaugusest läheneb, tuhiseb minust välja tegemata mööda kui järjekordsest porisest tänavapostist. minutid kuluvad. juurdlen vaikuses omaette, kas jõuaksin jalutades linnani piisavalt ruttu, et tartusse vähemalt enne seminari lõppu jõuda. hommiku täielik ja jäägitu vaikusesse tardumus mõjub rahustavalt. tegelikult ei ootagi ma nii väga marsat. see rebiks mind lahti sellest erilisest staatilisest irreaalsusest, kus kõik mõtted on vabad ning vaim puhkab.

punase taeva all läheneb valgustatud mootrosõiduk. tõstan instinktiivselt käe ja lehvitan. auto möödub, müriseb, ragiseb ning peatub paarkümmend meetrit hiljem. pöördun juhi poole ettevaatliku küsimusega, et kas ehk oleks võimalik temaga linna poole saada. selle peale kuulen vastuseks, et ikka, kuid teise linna - tartu. sobib, teatan, olingi just bussijaama teel. kümme minutit hiljem mõistan, et olen sattunud ümbersõitudeta kiirliinile tallinn-tartu, sohvriks ja vestluskaaslaseks lendur, laeva kapten ning emt endine arendusdirektor. kui kaks tundi hiljem tartu bussijaamas jalgu sirutan, on usk inimeste heasoovlikkusesse ning positiivsusesse taastunud. vähemalt üheks päevaks.

ah jaa. telefoninumbritest. neid ei jagatud. nimesid ka mitte.

normaalse suhtluse võimalikkusest eesti vabariigis euroopa liidu kontekstis

laupäeva hommiku karguses ärkan piinavast tundest, et miski on väga valesti. tahtmatult, nagu vana filmilint jooksevad peast läbi fragmendid projektijuhtimislepingust, telefonikõnest ja punase tindipliiatsiga kirjutatud märkustest. üritan analüüsida, aga võsa mu ümber on kasvanud nii tihedaks, et mida rohkem ma üritan, seda sügavamale eksin. tundub nagu üritaksin võinoaga padrikus teed rajada ja puudeladvus kohiseb Suur Etteheide. tahaksin olla objektiivne, kuid tunne, et mind rünnatakse aina kasvab. asun kaitsepositsioonile. aga ometi, ei, peab ju olema mingi lahendus, kompromiss. olen segaduses. ma ei näe siit välja.

mõned päevad tagasi ütlesin sõna sekka vaidluses, mis ähvardas (tinglikult öeldes) üht sõpruskonda lõhestada. tüli, nagu ikka, oli alanud millestki üsna triviaalsest, kuid inimesed olid suutnud üksteist üsna põhjalikult solvata ja rohkem polnudki vaja. piisas eneseuhkuse riivamisest.

argumendid on muidugi alati inimsoole omaselt, keda mõtlemis -ja analüüsivõimega on õnnistatud, erudeeritumad. modernne indiviid kipub sageli viitama oma põhiõigustele ja vabadustele, õiguskaitsele, tegevusvabadusele jne. igal üksikindiviidil või indiviidide kogumil ongi kaasaegse ideoloogia järgi kuhjade viisi õigusi, mille rakendamiseks on loodud ka rida võimalusi ja süsteeme. see on meie jaoks iseenesestmõistetav.

indiviidi õigused ja vabadused ei arvesta aga sageli selle süsteemi eesmärke ja vajadusi, milles indiviidid opereerivad. üksiku tasandil on see aktsepteeritav, sest süsteem kui üldine peab ise vaatama oma eesmärkide täitmise järele, järgides üksikute õigusi ja vabadusi. indiviidid kipuvad aga oma õiguste tagaajamisel ka omavahel unustama või mööda vaatama nende ühise eesmärgi realiseerumisest. õigused ja vabadused ei suuda sageli hoida indiviididevahelisi suhteid, sest nende suundumus on teine. seda peaksid indiviidid ise suutma teostada muid vahendeid valides. seadused, põhikirjad, lepingud või ükskõik mis muud kokkulepped ei saa toimida kui puudub tahtlus ja soov neid täita. kui puudub individuaalsete õiguste kandjate vaheline heasoovlikkus, respekt ja laiema perspektiivi tunnetus.

kõrvaltvaatajna on lihtne ära näha teiste vead ja minna lahendust pakkuma, lootuses, et lahendust ka tõepoolest soovitakse saavutada. ise on aga väga lihtne ära eksida ja ummikusse joosta. siis on head vahekohtunikku vaja, kes ise parasjagu selles kaose padrikus ei uitaks. sest kõige kurvem ja raskem on inimestes pettuda, näha, et üks või teine õigus on olulisem kui ühisele arusaamisele jõudmine ja normaalsete tasakaalus suhete hoidmine.