laupäeva hommik. kell 6.35 keset tuntavat vaikust tühjal maanteel. marsast olen kindlasti maha jäänud, juhul kui see laupäeviti enne koitu üldse käib. bussi ei ole oodata veel mitu tundi ja ainus automobiil, mis kaugusest läheneb, tuhiseb minust välja tegemata mööda kui järjekordsest porisest tänavapostist. minutid kuluvad. juurdlen vaikuses omaette, kas jõuaksin jalutades linnani piisavalt ruttu, et tartusse vähemalt enne seminari lõppu jõuda. hommiku täielik ja jäägitu vaikusesse tardumus mõjub rahustavalt. tegelikult ei ootagi ma nii väga marsat. see rebiks mind lahti sellest erilisest staatilisest irreaalsusest, kus kõik mõtted on vabad ning vaim puhkab.
punase taeva all läheneb valgustatud mootrosõiduk. tõstan instinktiivselt käe ja lehvitan. auto möödub, müriseb, ragiseb ning peatub paarkümmend meetrit hiljem. pöördun juhi poole ettevaatliku küsimusega, et kas ehk oleks võimalik temaga linna poole saada. selle peale kuulen vastuseks, et ikka, kuid teise linna - tartu. sobib, teatan, olingi just bussijaama teel. kümme minutit hiljem mõistan, et olen sattunud ümbersõitudeta kiirliinile tallinn-tartu, sohvriks ja vestluskaaslaseks lendur, laeva kapten ning emt endine arendusdirektor. kui kaks tundi hiljem tartu bussijaamas jalgu sirutan, on usk inimeste heasoovlikkusesse ning positiivsusesse taastunud. vähemalt üheks päevaks.
ah jaa. telefoninumbritest. neid ei jagatud. nimesid ka mitte.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar