tähelend

lugedes artiklit by inno tähismaa ning artikleid Artiklist ning usutlusi, küsitulusi ja netikommentaare, leian end taas mõtisklemast sõnavabaduse ja vabaduste teemal. iseenesest on Artikkel ju täiesti rumal, labane ja vaimuvaene, kuid emotsioone on ohtralt tekitanud. positiivne oli ekspressi ajakirjaniku lähenemine, kes uuris uuelt kirjanikult, kas ehk tema avaldatud mõttelend tema enda perekonda ei riiva. kui inimene elab üksi metsas ja tal pole ei sugulasi, sõpru, ega muid lähedasi inimesi, võib ta süüdimatult käia iga puu külge lendlehti riputamas oma seksuaalsuse või eilse unenäo kohta. seda enam, et kui ta juba üksi elab ja on, siis see kedagi teist kui teda ennast ei puudutagi. palju on kirjanikke, kes kirjutavad seksuaalsusest, suhetest ja see mitte ei riiva inimesi, vaid paelub ning shokeerib neid. ilukirjandusel on teistsusgune konotatsioon, see võib-olla peegedab elu, on elust välja kasvanud, kuid see pole elu. see on stiliseeritud sümbolistlik kõne, milles igaüks võib iseenda ära tunda sealjuures solvumata või end alandamata. kõnealune pihtimus ületab aga iseenda sisemaailma paljastamise, see solvab ja alandab kodakondseid, nii kirjutaja lähikondseid kui naissugu ja inimest kui sellist. see et seks on tore, on sama banaalne kui et lilled on ilusad. väide, et prostituut on lihtsalt rahuldamatu õnneotsija on võrreldav utreeringuga, et kõik prostituudid on ärakasutatud allheitlikud ühiskonna heidikud. lihtsalt häirib selle ja paljude analoogsete lugude puhul, et kirjutajal puudub sõnum ja originaalsus, aga siiski on vaja maailmale kuulutada, et mina ka olen inimene kõigi nende inimlike ihade ja soovidega, mis sest, et see kuulutus mõnda ehk alandab ja solvab. ilu võiks vahelduseks siia maailma luua kui juba kord ei suudeta selle maailma ilu ise hinnata.