tohuvabohu ehk life for rent vol 1

ühel hommikul ärkan üles tundega, et ka see viimane tähtpäev tööde esitamiseks, mille suurest koormusest rääkides, kätte võitlesin, on möödas. sai mööda juba kaks nädalat tagasi. maad võtab üleüldine minnalaskmismeeleolu. teeks kõike muud kui seda, mida peab tegema. osakonna metsakoolitusel vajun tugitooli, loen Suurt Gatsbit ning lasen end läbi aknaruudi tuppa tungival päikesel soojendada. las teised räägivad tervishoiu mõistete süsteemist, dokumendi kontseptsioonist ja kõigest muust nii põnevast, põnevast. pea muutub raskeks, silmad vidukil löön juba peaaegu nurru kui järsku kostub minuni rahutuks tegev fraas - see on sisend õigusruumi. mis, kes, kus?!! õigusruum oli juba peaaegu magama jäänud. reede õhtul keset läänemaa metsasid pole vaja enam mingeid sisendeid. ei jää muidugi tulemata ka mürgised kommentaarid minu ignorantsuse aadressil, pomisen midagi kõhuvalust ning lohistan end oma tuppa. lõpuks ometi voodi. õhtul tuleb veel läbida seltskondlik kadalipp: õhtusöök-vein-loll jutt-kohustuslikud ropud anekdoodid-veel veini-saun-sugupoolte vahelised eriarvamused/rollijaotus-lähen veinilt üle veele-päeva viimane suits ja arutelu meessoo allakäigu teemal. enne kui koitma hakkab leian lõpuks kuskilt oma toa võtme ning tunnen taas voodi pehmet puudutust. hommikul asju kojusõiduks pakkides selgub, et mõned minu omanduses olevad vallasasjad on valdust vahetanud. hommikusöögi käigus õnnestub nende asukoht siiski tuvastada ning "laenatud" esemed tagasi saada. laupäeva lõuna paiku tallinna jõudes on ees veel tervelt 1,6 vaba päeva, mille jooksul võib ära teha Kõik need veel tegemata pakilised asjad ja kirjatööd. aga veelgi parem on talve ja kevade võitlust kuulates magada.

merde

täna juhtus see, mida kunagi juhtunud ei ole. minuga. ihaledes õhtul peale pikka tööpäeva sõbrale õnnesoove telefoni teel edastada, selgus, et mul polegi enam telefoni. veel natuke hiljem samal õhtul uut telefoni osta soovides selgus, et mul pole ka enam rahakotti kõige sinna sisse kuuluvaga. ehks siis - MUL POLE ENAM ELU! ärge kunagi stockis oma kotilt pilku kõrvale pöörake, isegi kui tundub, et olete selle turvalisse nurka kõigi eest eemale pannud. haabersti ringil hääletades ei võtnud keegi vaest õnnetut ja misabused hääletajat peale. marsajuht vähemalt halastas ja viis mu tasuta kodule lähemale. terve tee marsas mõtlesin selle peale, millest mu elu koosneb: kolm pangakaarti, kaks kaarti netipanga koodidega, kolme suure ja paari väiksema raamatukogu kaardid, üliõpilaspilet, kolme ilusalongi visiitkaardid, hunnik vanu ja täiesti kasutuid tshekke, terrariumi klubikaart (aastast 2002), 125, 75 eesti krooni ja vähemalt KOLM belgia eurot (õnneks tegin viimasel hetkel brüsselis otsuse oma viimase sularaha eest näokreem osta), näopildid (pühendustega) exist, kiisust, inxust, õest ja tibidest ja muidugi kliendikaardid, sooduskaardid jne:) ilus elu on läbi või siis kogu elu on läbi - lõpp igapäevastele allahindlustele, ei iial enam kohtumisi minu geijuuxuriga ning mõelge ometi kõigile neile telefoninumbritele, mis koos minu üleni prantsuskeelse telefoniga, mida saab laadida vaid selle ühe laaduriga, mis asub ainult minu magamistoas, on nüüd IGAVESEKS KADUNUD. jah, muidugi saab paljusid neist asjadest "asendada". minu siirupist ja kohvist läbiimbunud rahakott ON asendamatu, minu alatasa streikiv ja ebaloogiline prantsuskeelne portaabel telefon ON unikaalne siin kaugel külmal maal. ja kõige selle südamevalu tipuks pean ma nüüd hakkama tegelema sellega, mida ma nii väga ei armasta teha - seista tunde panga ootesaalides, anda selgitusi kõigis raamatukogudes, SÕITA tartusse ja TEHA uus üliõpilaspilet jne, jne, jne.

raporteerin brüsselist

prantsuse keel ON minu arm, niisamuti nagu ka minuskuulsete brasseriide ja bulanzeriidega palistatud kitsad tänavad, vihmast märjad bulvarid (samas kui eestis ei paista tänavasillutis lumesodi alt väljagi)ja multikulturaalsed metrood. ja eesti ei olegi enam NII tundmatu - tänasel koosolekul ärkasin selle peale kui inglismaa ja rootsi rääkisid eesti rahvaarvust ja kvalifitseeritud ekspertide olemasolu võimalikkusest. täitsa positiivne ju. mis sest, et meie rahvaarv ei ole 2 miljonit ning eestis tõepoolest EI ole piisavalt kvalifitseeritud eksperte rahvusvaheliste meditsiini standardite valdkonnas. võib-olla ma nüüd liialdan. paar tükki kraabib vabariigi pealt ikka kokku.

muahh´is on kuivad koogid ja maitsev värske greibimahl

umbes selline võiks olla tänase õhtu gurmaanluse kokkuvõte peale liimjat kartulipüreed hakklihakastmega ning ühte greibimahla, rabarberikooki ja lattet. soovitan soojalt teha kartuliputru tavapärase puunuiaga, mitte saumiksriga - komparatiivsed uuringutulemused näitavad, et tulemus on üpris üllatav.
ühtlasi pidavat el uue kokkuleppe kohalselt tõusma pankade euribor veelgi ning tavapärased madalad 4% kandis olevad laenuintressid pidavat asenduma umbes 6% või 7%-ga. ühtlase võlakihiga kaetud eestis võib see ju majandusele teatavat mõju avaldada ning lisaks veidi liiga kõrgele inflatsioonimäärale ka mõnd muud näitajat üle euro piiri lükata. aga see on üksnes ühe äärmiselt majanduskauge inimese loogika, mis loodetavasti paika ei pea, sest muidu peaks majanduskasvu paistel peesitav poliitline eliit hakkama riigi probleemidele tähelepanu pöörama.

elu on lill

nädala tsitaat: "kõik on renditav"