merde

täna juhtus see, mida kunagi juhtunud ei ole. minuga. ihaledes õhtul peale pikka tööpäeva sõbrale õnnesoove telefoni teel edastada, selgus, et mul polegi enam telefoni. veel natuke hiljem samal õhtul uut telefoni osta soovides selgus, et mul pole ka enam rahakotti kõige sinna sisse kuuluvaga. ehks siis - MUL POLE ENAM ELU! ärge kunagi stockis oma kotilt pilku kõrvale pöörake, isegi kui tundub, et olete selle turvalisse nurka kõigi eest eemale pannud. haabersti ringil hääletades ei võtnud keegi vaest õnnetut ja misabused hääletajat peale. marsajuht vähemalt halastas ja viis mu tasuta kodule lähemale. terve tee marsas mõtlesin selle peale, millest mu elu koosneb: kolm pangakaarti, kaks kaarti netipanga koodidega, kolme suure ja paari väiksema raamatukogu kaardid, üliõpilaspilet, kolme ilusalongi visiitkaardid, hunnik vanu ja täiesti kasutuid tshekke, terrariumi klubikaart (aastast 2002), 125, 75 eesti krooni ja vähemalt KOLM belgia eurot (õnneks tegin viimasel hetkel brüsselis otsuse oma viimase sularaha eest näokreem osta), näopildid (pühendustega) exist, kiisust, inxust, õest ja tibidest ja muidugi kliendikaardid, sooduskaardid jne:) ilus elu on läbi või siis kogu elu on läbi - lõpp igapäevastele allahindlustele, ei iial enam kohtumisi minu geijuuxuriga ning mõelge ometi kõigile neile telefoninumbritele, mis koos minu üleni prantsuskeelse telefoniga, mida saab laadida vaid selle ühe laaduriga, mis asub ainult minu magamistoas, on nüüd IGAVESEKS KADUNUD. jah, muidugi saab paljusid neist asjadest "asendada". minu siirupist ja kohvist läbiimbunud rahakott ON asendamatu, minu alatasa streikiv ja ebaloogiline prantsuskeelne portaabel telefon ON unikaalne siin kaugel külmal maal. ja kõige selle südamevalu tipuks pean ma nüüd hakkama tegelema sellega, mida ma nii väga ei armasta teha - seista tunde panga ootesaalides, anda selgitusi kõigis raamatukogudes, SÕITA tartusse ja TEHA uus üliõpilaspilet jne, jne, jne.