uudiseid ujulast

käisin ujumas. ujusin 1500 m ja tundsin kuidas vaimne tervis paranes samal ajal kui söögiisu suurenes. otsustanud kasutada kõiki moodsa tsivilisatsiooni tervendavaid ja lõõgastavaid hüvesid, astusin tarmukalt infrapunasauna. laest kostus the cardinals või mõni muu taoline eriti popp idamaine vaimumuusika. saun oli rahvast paksult täis ja üha uusi huvilisi tuli juurde, kuni viimased üle ukse kiikajad olid sunnitud nördinult tavalisse aurusauna minema. seinu kaunistasid punased kumavad plastmassjullad. kõik oli ilgelt lahe ja popp ja mida kõike veel, ainult et mul oli jahe ja kitsas. peale mõningast ootamist suutsin siiski tajuda kerget soojust hüppeliigese piirkonnas. kuna aga olukorra paranemist ei olnud oodata, päädis üritus sellega, et läksin ja leilitasin kõige klassikalisemas leilisaunas, kust imekombel kõik muud tervisejänkud, kas liigse leili või popimate saunade ihaluses, ära olid läinud.

crystal thoughts

ja polegi enam rohkem midagi öelda. sõnad said otsa. olen joobnud ja selge ühtaegu. kõik näib taas loogiline. teostan oma sihti, unelmat, ürgset pürgimust. kõik muu on aktsessuaar. lisand. meelelahutus. veel korra lasen end kõigutada su kasuistlikest soovidest. kuid mitte kauaks. sest tegelikult pole enam vahet. see on möödas. sain tagasi selle killu iseendast, mille sulle olin ohverdanud. olen taas liikumises, just nii nagu mulle meeldib olla. võtan vastu selle, mis meeldib, ja hülgan võõra. enam pole ruumi kompromissidele.

olen ülbe, küüniline, õel, ahne ja ambitsioonikas ning mu 11 tunnised tööpäevad viivad taas brüsselisse, seejärel luxembourgi ja esimesena kõigist osakonna uutest töötajatest lisatasuni, mida ministeeriumis katseajal(tegelikult) ei maksta.

mu kalleim vara on mu eneseväärikus ja suurim katsumus inimsuhted.

you´re my first, my last, my everything

1. isutekitajad - pikk uni hommikueineks;
2. põhiroad - aroomimassaz lõunaks;
3. midagi magusat - õhtuks barry white, valge vein ja kokkuleppe kirjutamine vaenupooltele või hoopis väike seks kontoris?

milline on teie päeva menüü? iga päev koostame uue, strateegiliselt vajaliku või lihtsalt tujudele vastava menüü ning nii mõnigi kord saame eelmise päeva ülejääke ka järgmisel päeval nautida. sukeldun igasse järgnevasse päeva ootusärevusega - milline ilm, millised riided, kingad, stringid, lõksud, tripid; pilgud, lõhnad, puudutused. kõrvus kohiseb tundmuste, mälupiltide virvarr. kus on mu professionaalsus, kus on enesekontroll?

haned läinud hallad maas

ja esimesed öökülmad ongi käes, andsin lõpuks minagi alla ja panin talvemantli selga. eilse päeva tippsündmus oli ministri vastuvõtt, mille jääke veel täna hommikul rõõmsalt hävitati. ühtlasi õnnestus eile õhtul teada saada kui kaua üks erilist usinust üles näitav ametnik ministeeriumi hoones viibida saab - täpselt 01.00 tuli valvur ja ütles, et aitab noored, nüüd panen uksed kinni. ja oligi pannud, sest kui alla jõudsime, olid kõik vaheuksed ja välisuks Väga kinni. ja ei aidanudki muu kui maskuliinne brutaalsus, mis meid lumehõngusesse öhe välja murdis.

kauni taeva all...

lõppes veel üks suhe. ja keegi ütles, et iga lõpp on uue algus. lõpud on sitad ja algused magusad. eks ma siis harjutan end selle elu reeglitega. nutan ja naeran, kukun ja lendan. aga enam ei looda, et ükskord on kõik korras. sest just niimoodi ju ongi korras, sest see on see minu moodi.

p.s. palju õnne sünnipäevalapsele:)

lisaväärtuse tootmisest

vahemärkuse korras olgu öeldud, et ma ei kannata kannatamist, ei tööalaselt, ega eraelus. mõne aja jooksul võib ju seda isegi edukalt viljeleda, aga lõpuks tekib totaalne motivatsioonikriis, mis omakorda viib piiritu bohhuismini, mis mõjub halvavalt aktsepteeritud ühiskondlike moraali- ja käitumisnormide järgimisele. ainsaks positiivseks küljeks paistab olevat iroonia ja sarkasmi paralleelne vohamine ning kirjanduslik produktiivsus. jääb vaid üle loota, et ministeeriumi Uued Väärtused ühel hetkel oma töö teevad ning minust taas usina ametniku ning eeskujuliku naiskodaniku/perenaise teevad, sest meeskodanikest kaasvõitlejate kaasabile lootma jäädes kahaneb üksnes eesti rahva iive veelgi.

kui kunglarahvas kuldsel aal kord võttis vastu otsuse

istusid kord koos kantsler, kõik tema asekantslerid ja valitud osakonnajuhatajad ja Otsustasid, et ministeerium vajab Uusi Väärtusi. kehtestati reeglid Uute Väärtuste kasutamiseks. kõik osakonnad, iga ministeeriumi ametnik ja juhtkond peavad igal sammul, igas memos, naeratuses, kodus, tööl ja kohvikus neid Uusi Väärtusi rakendama. nüüd te ilmselt juba mõtlete, et mis need väärtused siis on. kantsler oma usina naiskonnaga mõtles ka. ja välja mõtlesid. ministeeriumi Uueks Väärtuseks on Inimkesksus. vot nii, ja kui teil nüüd peaks jääma puudu inimkesksusest, tulge gonsiori 29.

mu suure kiindumuse hoog on möödas

su kiindumust täis pilk ei köida mind enam. see pole enam huvitav. sina pole enam huvitav. natuke veel ja võiksin sind põlgama hakata. ometi põlgaksin siis ju iseennast, sest olen samasugune nagu sina. sa kuulutad mulle Maailma Iidset tarkust, mida juba tean, sa reklaamid mulle minu enda mõtteid ja sõnastad mind minu enda sõnadega. sa oled minust poole kauem siin maailmas olnud, kuid ainus, mida oled selle ajaga juurde õppinud, on uued oskused. täna näen su silmis vaid inimlikku dekadentsi. sa oled lihtsalt mees, lihtsalt inimene. midagi muud ma sinult ei oodanudki, ometi pidin järele uurima. pidin tegema katse iseendaga, et veenduda selles, mida juba niigi teadsin.
nüüd olen jälle üksi maailmaga. näen sinus ennast ja tahan tõusta kõrgemale, tahan teha paremini, sest olen noor; tahan uskuda muutmise jõudu, tahan tõusta lendu ja näha seda, mis veel nägemata

otsustasin

iseendaks jääda. enam ei ehi end võõraste sulgedega:)

boulversé

loon kaost endas ja enda ümber. lasen su sõrmedel mööda selga alla libiseda ja unustan painava une tegemata töödest, mõeldud mõtetest ja tehtud tegudest, millel pole seletust. lähen lihtsama vastupanu teed ja ütlen endale, et olen lihtsalt inimene. mu pikk analüüs on taaskord viinud mind mõistmiseni, et polegi midagi mõista, on lihtsalt see hetk, milles olen nüüd ja praegu, ei ole mingit olnud seisundit või olukorda, sest iga hetk olen muutuv, ei olegi midagi analüüsida, sest iga hetk on uus ja viib mu endaga kaasa. seisund ja selle stabiilsus on näiline, suurema osa ajast keeldun seda nägemast, sest jumal on mulle andnud aju, mis suudab mind veenda ükskõik milles ning normaalsuse säilitamiseks vajan mingit stabiilsust, loogikat, põhjust, tagajärge ja seost.