ja polegi enam rohkem midagi öelda. sõnad said otsa. olen joobnud ja selge ühtaegu. kõik näib taas loogiline. teostan oma sihti, unelmat, ürgset pürgimust. kõik muu on aktsessuaar. lisand. meelelahutus. veel korra lasen end kõigutada su kasuistlikest soovidest. kuid mitte kauaks. sest tegelikult pole enam vahet. see on möödas. sain tagasi selle killu iseendast, mille sulle olin ohverdanud. olen taas liikumises, just nii nagu mulle meeldib olla. võtan vastu selle, mis meeldib, ja hülgan võõra. enam pole ruumi kompromissidele.
olen ülbe, küüniline, õel, ahne ja ambitsioonikas ning mu 11 tunnised tööpäevad viivad taas brüsselisse, seejärel luxembourgi ja esimesena kõigist osakonna uutest töötajatest lisatasuni, mida ministeeriumis katseajal(tegelikult) ei maksta.
mu kalleim vara on mu eneseväärikus ja suurim katsumus inimsuhted.
2 kommentaari:
ehm? mis ministeeriumis SINA siis töötad?
aga väärikuse väärtustamist väärtustad sa üle muidugi...
inimkeskses ministeeriumis muidugi:)
Postita kommentaar