boulversé

loon kaost endas ja enda ümber. lasen su sõrmedel mööda selga alla libiseda ja unustan painava une tegemata töödest, mõeldud mõtetest ja tehtud tegudest, millel pole seletust. lähen lihtsama vastupanu teed ja ütlen endale, et olen lihtsalt inimene. mu pikk analüüs on taaskord viinud mind mõistmiseni, et polegi midagi mõista, on lihtsalt see hetk, milles olen nüüd ja praegu, ei ole mingit olnud seisundit või olukorda, sest iga hetk olen muutuv, ei olegi midagi analüüsida, sest iga hetk on uus ja viib mu endaga kaasa. seisund ja selle stabiilsus on näiline, suurema osa ajast keeldun seda nägemast, sest jumal on mulle andnud aju, mis suudab mind veenda ükskõik milles ning normaalsuse säilitamiseks vajan mingit stabiilsust, loogikat, põhjust, tagajärge ja seost.