jälle üks mõttetu koosolek, veelkord need mittemidagi ütlevad pilgud ja sihitud unelmad, küündimatud ideed - sulen simad ja tõusen lendu. liuglen gonsiori tänava kohal, all kihutab 86. aasta speed 1, valge ja roosteplekine. hallide pilvede vahelt paistab sinine taevas, üles, üles, veel kõrgemale, sinna, kus on kõik ja mittemidagi.
tuul kõrvus vihisemas mõtlen sellele kui väga armastan muutusi ja kui raske on oodata, et midagi settiks. ometi ei saabu õnn eesmärgi realiseerudes. siis on kohe uut vaja. aga mis siis kui oleks lihtsalt, teeks ainult enda projekti, inimesed tulevad, lähevad ja nendega koos olles pole kunagi mingit rahu, sest nad kõik tahavad midagi ning kompromiss on kõigest illusioon, enesepete. teistega arvestamine on kristliku dogma igand, mis viib lõpuks nihilismini. inimesed ohverdavad end teiste (pere, sõprade vms) nimel, kuid lõpuks hakkavad seda "võlga" välja nõudma, vastaspoolel pole aga mingit reaalset kohtustust kunagi tekkinud, on ainult emotsionaalne kohuse- ja süütunne. selles ringis on õnnelikud need, kellel südametunnistust pole või kes elu lõpuni muu ühiskonna silmis n-ö lapsikult käituvad.
mulle ei sobi ühiskondlikud ja bioloogilised rolliootused. ma ei taha oma 8-aastase onupoja peal lapse kasvatamist ja emaks olemist harjutada. tal on juba ema olemas. see oli tema otsus ja valik laps saada. igalühel peaks olema valik kujundada oma elu oma sisesmisest mantrast lähtuvalt ning teiste heaks elamine on vaid ettekääne enda elu unarusse jätmiseks.
kena töönädala algust:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar