kuidas jääda ellu kogukonnas, kus kaks korda kaks ei võrdu neli, vaid kokkuleppeliselt näiteks viis koma kolm? kas üritada ülejäänutele selgitada, et saage aru, kaks korda kaks ON NELI, või aktsepteerida asjaolu, et kuigi kõik teavad, et kaks korda kaks on neli, on ellujäämise mõttes otstarbekam minna kaasa nendega, kes väidavad, et see on viis koma kolm. me oleme selles lihtsalt kokku leppinud, see on meie diil, sest nii on meil kõigil kergem olla. igaühel on selle diiliga kaasa minnes oma põhjus. objektiivsel reaalsusel pole selles subjektiivses maailmas tähendust. misasi üldse on objektiivne reaalsus? igaühel on oma tõde ja seetõttu ongi kõige mõistlikum lihtsalt kokku leppida kui palju võiks olla kaks korda kaks. elame diilide maailmas, see ongi meie ainus ellujäämismudel :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar